The Invisible War

Film: The Invisible War (2012)

Hinne: A

Filmi lühikokkuvõte: Uuriv ning emotsionaalselt võimas dokumentaal Ameerika armees lokkavast vägistamisest, kuidas armee püüab pidevalt vägistamisi eitada, ning vägistamistega kaasnevatest isiklikest ning sotsiaalsetest tagajärgedest.

Documentary

Ameerikas on võrdõiguslikkus vägagi tähtis ning tegevteenistusse on naisi kutsutud astuma juba aastaid. Ja paljud naised/noored tüdrukud, kelle peres on mitmendat põlvkonda sõdureid vanaisa, isa, vendade näol astuvadki tegevteenistusse. Kuid vaatamata sellele, et riik soosib võrdõiguslikkust on armee Ameerikas siiski meeste pärusmaa ning naisi koheldakse siiski kui polgumadratseid. Mitte kõigi poolt loomulikult, kuid on erandeid kes siis kas võimu ihas või lihtsalt lõbustuseks või siis perverssusest vägistavad naisi. Ja mitte ainult naisi.

Selles kohas kus psühholoog seletas, et armeeteenistusse astudes ei teha meestele testi, kas nad on sarivägistajad või kas neil on kalduvus sadismiks, meenus mulle üks teine doku, mida ma vaatasin üle-eelmine aasta Põrgusse ja tagasi, kus peategelaselt küsib arst, peale ta järjekordset haavade paranemise kontrolli, et kas ta on valmis tagasi sõtta minema, ning noormees vastab, et ta tahab minna uuesti tapma ja arst vastab, et see on õige vastus. Seega ei olegi vaja neile teha psühholoogilist testi, sest nagu näha ongi sõjaväkke oodatud sellised inimesed, kes ei mõtle nagu tavainimesed ja seega ei järgi nad ka tänapäeva ühiskonna tavasid, ning naised ning nõrgemad mehed on neile saagiks, eriti kui nad on roninud alale, mis on domineerivalt meestele.

Jah, see on kohutav, et need noored naised on läbi pidanud elama selliseid kohutavaid asju ja neil pole kuskilt abi saada, sest sõjavägi pigem eitab millegi sellise asja olemasolu, kui et muudab reegleid ning kaitseb naisi, kuid tegevteenistusse minnes nad ometi pidid endale aru andma, et kui nad saadetakse tööle kuhugi pärapõrgusse piiri valvama koos kahekümne mehega pooleks aastaks, siis puhkepäevadel purjus võimunäljas mehed teevad täpselt seda mida nad ise tahavad ja keegi ei tule neile appi. Ma ei õigusta mehi, ma lihtsalt tõden, et igaüks valib endale ise ameti ja seega peame ka arvestama sellega kaasneda võivate tagajärgedega.