kaader filmist

kaader filmist

Friday, August 31, 2012

Sõja õied



Film: The Flowers of War (2011)
Vaatamise põhjus: ei olegi põhjust
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: Film põhineb tõsielu sündmustel. Tegevus toimub Hiina-Jaapani sõja ajal 1937 aastal. Peategelane, Ameeriklasest surnumatja John Miller (Christian Bale), suundub katoliku kloostrisse Nankingis, et aidata sealset viimast preestrit matta. Jaapani armee on linna ründamas ning kloostrisse jõudes leiab ta eest pommiaugu kohast, kus oli lebanud preestri surnukeha ning viimased kloostrisse jäänud õpilased, kellega ühinevad hiljem ka lõbumaja prostituudid. John Miller seatakse valiku ette, kas vaadata vaikides kõrvalt, kuidas Jaapani armee vägistab ja tapab kloostrisse jäänud tüdrukud või anda endast kõik, et neid hullemast päästa.

Kas mäletate kuidas Reamees Ryani päästmises on esimesed 15 min vaid tulistamine ja punase värvi vette valamine. Ka see film algab sarnaselt – lakkamatu kuulirahe, tääkidega elusate otsimine kõikidest võimalikest ja võimatutest kohtadest … väga julm algus. 

Tegelikult pole julm vaid algus, vaid kogu film on julm … kohe väga julm … aga sõda ongi julm, lihtsalt tavalistes sõjafilmides on keskendutud sõdivale armeele, mitte sõja eest varjuvatele abitutele tüdrukutele ja naistele. 

Kui ma enamasti olen püüdnud hoiduda Christian Bale filmidest, sest midagi tema näitlemise juures on minule vastumeelne ja ma jätan tema filmid enamasti pooleli, siis selle filmi juures – tegelikult oli ka siin üks moment tunne, et nüüd tõusen püsti ja lahkun, kuid jäin ja olen rahul, et jäi, sest vaatamata sellele, et nii mõneski kohas panin ma silmad kinni julmuse pärast, oli ikkagi väga hea film. Samas kui mina vaid mõtlesin, et läheks minema (seda siis Bale pärast) siis oli neid, kes tegelikult ka poole filmi pealt lahkusid, sest nende jaoks läks sisu ikka liiga julmaks.

Aga üldkokkuvõttes olen täiesti nõus sellega, et film on Kuld Gloobuse nominent, sest tegelikult ka on vaatamata sellele julmale sisule ja julmadele stseenidele väga hea film.

Friday, August 24, 2012

Maailma viimane armulugu


Film: Seeking a Friend for the End of the World (2012)
Vaatamise põhjus: Kui juba on ära vaadatud Melanhoolia ja The ohter Earth ja Täiuslik meel, siis võiks vaadata ju ka mõne kergema versiooni maailma lõpust
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: Maale läheneb asteroid Matilda, ning kui kõik katsed peatada selle kokkupõrkamist maaga luhtuvad, hakkab igaüks otsima võimalust veeta viimased allesjäänud kolm nädalat nii, et neil poleks lõpus midagi kahetseda. Dodge (Steve Carell) abikaasa põgeneb mehe juurest, ta majanaaber Penny (Keira Knightyley) läheb taas kord oma poisssõbrast lahku. Juhus viib neid kahte kokku ning kui linnas algavad laastavad rahutused, põgenevad nad üheskoos – Dodge otsima oma keskkooli aegset kallimat ja Penny lennukit, millega koju pere juurde lennata. Läbi igasuguste uskumatute seikluste leiavad nad aga lõpuks selle, mida kumbki otsidagi ei osanud.

Et siis jah, juba neljas (või tont teab mitmes, kuid minu jaoks neljas) versioon maailma lõpust. Kui Melanhoolia, Teine maa ja Täiuslik meel, olid üsnagi sünged ja masendavad, siis … ei Maailma viimane armulugu pole sugugi Steve Carelli tüüpi komöödia. See oli Carellile ebatüüpiline komöödia, midagi nagu Karge meele igavene sära (2004) oli Jim Carreyle ebatüüpiline komöödia.

Film oli … ma tahaks öelda, et armas või südantsoojendav, kuid õigem sõna oleks õige – see film oli õige. Kõike oli õige kogus, kõik sobis suurepäraselt. Näitlejate seltskond oli hea, eriti armas oli üle pika aja näha William Peterseni.

Ja isegi kui kellelegi peaks tunduma, et kogu sisu on liiga ilus ja liiga imal, siis uskuge mind, magama ei saa te kohe kindlasti jääda. Üllatusi tuleb sealt kust oodatagi ei oska. :)

Aga tegelikult ka, mida teie teeksite, kui tuleks välja, et kolme nädala pärast see kõik siin lõppeb? Ma arvan, et mina teeks seda mida mul hetkel teha oleks võimalik ja nuruks veel viimsel hetkelgi lisaminuteid, et raamatut lõpuni lugeda :):).

Seega, mida teie teete selle aasta 21. detsembri kell 11:11? ;)
Ma loodan vaid, et me kõik leiaksime enda ellu selle kellegi õige, isegi kui me leiame ta viimaseks viieks minutiks.

Kas teate mis oli filmi juures veel kõige parem – muusika!

Ning siia lõppu Talking Headsi lugu, mis oli treileri taustaks.




Thursday, August 23, 2012

The Dreamers


Film: The Dreamers (2003)
Vaatamise põhjus: Selle filmi paneks kahte põhjuste lahtrisse 1. – Katusekino inspiratsioon ja 2. – filmid mida vaadata enne 50 shades of Grey esilinastust, edaspidi e.50.e :):):)
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: 1968. aasta kevadises Pariisis tutvuvad kaksikutest Theo (Louis Garrel) ning Isabelle (Eva Green) Californiast pärit vahetusõpilase Matthew'ga (Michael Pitt), kes sarnaselt neile tunneb tohutut armastust filmikunsti vastu. Matthew ja kaksikute sõprusside tugevneb ning konservatiivselt kasvatatud Matthew laskub aina sügavamale Theo ja Isabelle'i intiimsesse ja seksuaalsesse maailma, samas kui nende ümber on möllamas Pariisi 1968. aasta õpilasmässud.

Ma kohe ei teagi kust alustada. Ma ju teadsin millise filmiga tegu, seega üllatusi polnud. Kuid minu probleem on vist selles, et ma pole ise enam sinisilmne maailmaavastaja ja seega ärritavad mind sellised „idealistlikud ja maailmaparandavad“ noored, kes ei hooli millestki muust, kui vaid enda „ideaalsest maailmast“. Sama probleem oli mul ka filmiga Margaret.

Kuid rääkides näitlejatest, siis see film oli Eva Greeni esimene film ja niipalju kui ma teda pärast seda filmi olen näinud, on mul tunne, et ta võtab vastu vaid filme mille osatäitmiskutses on märge - This role requires nudity. või siis This role contains topless nudity. Perfect mind, Camelot (TV) ja Dark Shadows ning käesolev film, on filmid, kust mina teda mäletan ja üheski neist ei püsi tal riided seljas :):):). Ma ei mäleta teda ei Casino Royalest ega ka Kuldsest Kompassist.

Aga jah, film ise … friigifilm, ei pruugi kõigile meeldida.

Wednesday, August 22, 2012

Wicker Park


Film: Wicker Park (2004)

Filmi vaatamise põhjus: kokkuvõtte tundus väga huvitav
Hinne: A-
Filmi lühikokkuvõte: Mattew (Josh Hartnett), noor Chicagos elava reklaamijuht, paneb oma elu ning ärireisis Hiina ootele, kui ta arvab, et ta nägi restoranist lahkumas Lisat (Diane Kruger), kes on ta elust kaks aastat tagasi ootamatult ning jäljetult kadunud eluarmastus. Oma sõbra Luke (Matthew Lillard) abiga jälitab Matthew järjekindlalt Lisat, ning satub otsingute käigus hoopis teise naisterahva otsa, kes ütleb oma nime samuti Lisa olevat, kuid kes on Matthewle teadmata hoopis näitlejanna Alex (Rose Byrne), kelle käsi on olnud mängus nii Lisa kadumises kui ka leidmises.
 
Vot siis selline lugu ja öelge mulle, et see ei tekita teis huvi.

Tegu on tõsiselt Shakespeareliku juhuste ja kokkusattumuste mänguga. Seda on suisa nauding jälgida kuidas väiksed pusletükid tasapisi filmi lõpuks paika loksuvad. Tegelikus elus on ju ka kõik vaid juhuse küsimus – pruugib vaid astuda vastakule selle asemel et astuda paremale ning see, mis oleks pidanud juhtuma siis kui astud paremale jääb juhtumata, ning me ei saa iial teadagi, mis jäi juhtumata. Õnn võib nii mõnigi kord seista otse meie selja taga, kuid me lihtsalt ei keera õigel hetkel ringi.

Umbes sarnane juhuste ja kokkusattumuste mäng käib ka filmis Sliding Doors.

Mõlemad vägagi nauditavd filmid ja väga head näitlejad.

Iron Sky


Film: Iron Sky (2012)
Vaatamise põhjus: aasta alguses jäi vaatamata, nüüd siis lõpuks leidsin aja
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: "Iron Sky” on Soome filmirežissööri Timo Vuorensola (Star Wreck) musta huumorit täis ulmekomöödia, mille tegevustik leiab aset 2018. aastal, kui peale Teist Maailmasõda Kuu tumedale poolele põgenenud natsid tulevad Maad tagasi oma valdustesse võtma. Sündmuste katalüsaator on mustanahaline ameerika astronaut James Washington (Christopher Kirby), kes maandub kogemata oma kosmosesüstikuga salajase natside baasi lähedusse ning langeb vangi, mistõttu Kuu Führer (legendaarne Udo Kier) otsustab, et tund planeet Maa tagasi vallutamiseks on tulnud varem kui ta ootas ning seda võimalust ei tohi kasutamata jätta. Neljas Riik peab tegutsema!

Nagu ikka, kui filmile on eelnevalt tehtud SUUUUURT promo, siis on väga kerge pettuda. Kahjuks on ka seekord sama lugu.
Algus oli hea ja siis mingi moment muutus liialt pingutatuks ning siis liialt patriootlikuks ja lubatud musta huumorit … jah, ilmselt on mul naljasoon mujal.
Ausalt ma ootasin midagi muud. Midagi umbes nagu sakslase (T)Raumschiff Surprise –Periode 1, mis on tõsiselt täis musta huumorit.
Mitte et film oleks halvasti tehtud, kõik oli suurepärane, lihtsalt lugu jäi nõrgaks ja lubatud huumorit oli vaid näpuotsaga. Kahju.
Kuid tuju tõstmiseks kuulakem minu lemmik lugu filmist mu lemmik jänese esitluses :).



Tuesday, August 21, 2012

Hüvasti, mu kuninganna


Film: Les adieux à la reine (2012)
Vaatamise põhjus: treiler oli vägagi ahvatlev
Hinne: D
Filmi lühikokkuvõte: Film jutustab ammustest aegadest läbi ühe naise silmade, kelle ülesandeks oli lugeda Prantsuse kuningannale Marie-Antoinette'ile (Diane Kruger) raamatuid. 21 aasta pärast meenutab Sidonie Laborde (Léa Seydoux) neid aegu, hirmsat revolutsiooni 1789. aasta juulis. Neid kolme Prantsusmaa jaoks olulist päeva. Teda haarab nostalgia möödunud aegade järele.

  


Marie-Antoinetist on tehtud palju filme ja iga üks neist pakub tema elust uue versiooni. Seekord siis pakutakse Prantsuse kuningakoja kolme viimast päeva enne giljotiini. Taaskord on tegemist raamatu ekraniseeringuga - Farewell, My Queen: A Novel by Chantal Thomas, Moishe Black.
 
Mis siis öelda – see film on festivalide lemmik, selline … selline festivalilik. Imelik. Veniv – kuigi film oli vaid tund ja 40 min, oli mul tunne nagu oleks kolm tundi igavat filmi vaadanud. Tõlge oli … nagu ikka halb – mitte et ma prantsuse keelt oskaks, kuid kui ikka pilt ja all olevad sõnad üldse kokku ei lähe, siis on ju midagi valesti.

Ühesõnaga, kui vaadata midagi Marie-Antoinetist, siis pigem Sofia Coppola ja Kristen Dunsti varianti ja kui vaadata ilusat ajaloolist kostüümidraamat siis pigem Kuningliku armulugu.

Friday, August 10, 2012

Kuutõusu Kuningriik


Film: Moonrise Kingdom (2012)
Vaatamise põhjus: treiler oli vägagi ahvatlev
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: Kaks noort armunut Sam (Jared Gilman) ja Suzy (Kara Hayward) otsustavad koos põgeneda - noormees skaudilaagrist ning neiu kodust. Šerifi (Bruce Willis) eestvedamisel hakatakse lapsi otsima. Otsingutesse on haaratud ka skautide juht koos teiste laagris olnud skautidega.
„Kuutõusu kuningriik” on noorte täiskasvanuks saamise lugu aastast 1965.

Absurdkomöödia. Täiesti absurdkomöödia. Kogu ülesehituselt meenutab rohkem muusikavideot kui filmi. Uskumatult hea. Head näitlejad, hea lugu, head kaadrid … hea! Absurdne, kuid hea!

Kui vaadata mida filmi lavastaja Wes Anderson varem teinud on – näiteks Fantastic Mr. Fox, The Darjeeling Limited ja The Royal Tenenbaums – siis … mida muud kui absurdkomöödiat oskadki oodata. :)

Ja kokkuvõtteks Lana Del Ray lugu Video Cames, sest see meenutab mulle nii väga seda filmi :)!