kaader filmist

kaader filmist

Friday, August 29, 2014

Oled sa siin

Film: Are You Here (2013)
Hinne: draama B, komöödia F
Filmi lühikokkuvõte: Kui naistemehest ilmateadustaja Steve Dallase (Owen Wilson) kunagine parim semu Ben Baker (Zach Galifianakis) pärib võõraks jäänud isa varanduse, asuvad mehed juriidilisse võitlusse Beni hirmuäratava õega (Amy Poehler).
Drama, Comedy

Esiteks – SEE EI OLE KOMÖÖDIA, see on komöödia sugemetega draama.

Ilmaennustajast naistemees käib aegajalt oma natuke ullikesel sõbral silma peal hoidmas ning talle raha laenamas, et mees saaks elada tema poolt valitud elu – mahajäetud tehase juures soojakus, kus ta kasvatab kanepit ning kirjutab raamatut elu mõttest.

Steve vihkab oma tööd ja tal on alati näpud põhjas, kuid iga naisisik on tema vallutuse sihtmärk.

Siis saab Ben teada, et ta isa on surnud. Steve viib Beni tagasi nende lapsepõlve külla isa matustele.

Beni õde Terry vihkab nende kasuema, verinoort neiut Angelat (Laura Ramsey) ja usub et ta vend Ben on otsustusvõimetu idioot, kes peaks olema hullumajas.

Kui Ben esialgsest šokist üle saab, saabub teine –isa päranduse jagamine. Viimsele abikaasale on tähed taevas ja mälestused, õele raha võib-olla kunagi sündivate laste jaoks ja kõik muu – maja, äri, maa, raha – jäi Benile.

Õel aga on suured plaanid nende isa kauplusega ning ta pole kindel, et Ben oleks pädev raha ja maaga ümberkäima. Ja kui Benil lõpuks kohale jõuab, mille ta pärinud on, siis tal tekivadki suured ja uskumatud plaanid.

Steve on kõigil nendel perekondlikel sündmustel juures ja ta ei suuda uskuda, et talle polegi midagi jäetud. Sõites pidevalt edasi tagasi linna ja maa vahet (kuna Stevel sõidab ikka aegajalt endiselt katus ära) on ta oma tööd kaotamas, pidevas kanepiuimas ja Beni kasuemasse armumas.

Kuid kui Ben tahab oma suuri ideesid teostada, peab ta kohtus tõestama, et ta on piisavalt normaalne, et ise otsustada oma rahade kasutamise üle ning tal tuleb ka hakata võtma tablette.

Kui ma seda filmi vaatasin, mis peaks olema nagu komöödia, kus ka peaosades on kolm tundu komöödianäitlejat, siis tegelikult sai mulle üsna ruttu selgeks, et komöödia taha on peidetud väga tõsine lugu. See kõik meenutas mulle üht raamatut, mida ma praegu loen –California – vahe on lihtsalt selles, et raamatus on juba jõutud sellesse düstoopilisse maailma, millest Ben tahab hoiduda ja teeb plaane selle vältimiseks, kuid tema ideed on need millest raamatus räägitakse, mis seal juba on teostatud, mis pole küll tööle läinud täpselt nii kuidas Ben sooviks, kuid ideed on alguses olnud samad.

Minu jaoks oli ikkagi tegemist vägagi tõsise filmiga sellest, kuidas tänapäeval on kahte tüüpi inimesi, neid kes elavad kinniste silmadega ja on valimis laskma suure puu maha raiuda vaid selle pärast, et nad ei näe vastasmajas elavat neiut, kes harrastab akna ees lahtiriietumist; ja siis need kes on küll silmad avanud, kuid nende vaateväli on väga kitsas ja suunatud vaid enda kinnisideedele. Kõikvõimsad tabletid suudavad neid, kes kõrvale kalduvad suruda tagasi kindlasse vormi ja neid kes on vormis muudab tuimaks alkohol ja muud mõnuained. Me elame pehmes mullis ja kui me kord sellest välja saame …

Seega veel üks kord – SEE EI OLE KOMÖÖDA, ei ole mõtet otsida paaniliselt nalja ja naerda sunnitult iga väiksemagi võib-olla nalja peale.

Grillipidu

Film: Barbecue (2014)
Hinne: B++
Filmi lühikokkuvõte: Antoine (Lambert Wilson, "Matrix Reloaded", "Jumalatest ja inimestest") on kogu oma elu enda eest hoolitsenud - teinud kolm korda nädalas trenni, pööranud tähelepanu salati osakaalule oma menüüs, pidanud piiri alkoholiga, suitsetamisele "ei" öelnud. Ühesõnaga - ta on teinud kõike seda, mis ühele tüüpilisele, elu nautivale prantslasele kuigi omane ei ole. See range enesedistsipliin kulmineerub nädalapäevad enne Antoine'i 50.sünnipäeva, mil ta saab ootamatult... südameataki!

Mida ütlevad seepeale aga arstid? Mõistagi seda, et tuleb tervislikult toituda, teha sporti, mitte liialdada alkoholiga ja suitsetamisele kindel "ei" öelda. Antoine'il on aga hoopis parem plaan - sellele kõigele nüüdsest hoopis käega lüüa. Antoine on olnud kogu oma senise elu vältel ettevaatlik. Nüüd on aga saabunud aeg end senisest rütmist välja raputada. Mõeldud tehtud - nüüdsest ta sööb mida tahab, joob mida tahab ning ütleb välja kõik, mis vähegi meelel - olgu siis tema teravate märkuste vastuvõtvaks osapooleks mõistmatu ülemus või tema parimad sõbrad. Üsna peatselt saab Antoine'ile selgeks, et kui hakkad elumerel seilates oma paati järsku loksutama, saavad lisaks temale märjaks ka talle lähedased ja armsad inimesed...
Comedy, Drama, Food

Prantslased ikka oskavad filme teha!

See film meenutas mulle oma sisult kohe väga ühte teist toredat prantsuse filmi, Little White Lies. Kuid mõlemi lugu on nii kerge ja nii ehe ja nii lõbus ning samas nii mõtlemapanev.

Väga hea suvelõpu film!

Tuesday, August 26, 2014

Saja sammu teekond

Film: The Hundred Foot Journey (2014)
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Filmis "Saja sammu teekond" on Hassan Kadam (Manish Dayal) nooruke kokk, kellel on kokandusmaailma mõistes täiuslik kuulmine. Perekond Kadam, keda nende kodumaal Indias ei austata, kolib pereisa (Om Puri) eestvedamisel elama Lõuna-Prantsusmaale Saint-Antonin-Noble-Vali külasse. Küla on piltilus ja elegantne, seega ideaalne paik, kus avada India restoran Maison Mumbai. Siis aga saab nende plaanist haisu ninna kohaliku ja hinnatud restorani Le Saule Pleureur juhataja Madame Mallory (Oscari-võitja Helen Mirren). Naise jäine protest uustulnukate vastu kasvab sõjaks kahe toidukoha vahel. Aga Hassanis tärkab kirg Prantsuse köögi ja Madame Mallory võluva koka Marguerite'i (Charlotte Le Bon) vastu ning tema oskus kaht kultuuri imetabaselt ühendada loob midagi maagilist, mida isegi Madame Mallory enam eirata ei saa. Ta mõistab, et Hassan on tohutult andekas ja võtab noormehe oma tiiva alla.

"Saja sammu teekond" on täidetud võluvate maitsetega, mis vaatajate meeli ergutavad. Kaks maailma põrkavad kokku ning üks noormees proovib asukohast hoolimata leida kodusoojust igast pannist ja potist
Comedy, Drama, Food
 
Üks järjekordne toidufilm, mis algab umbes nagu Julie ja Juliet, jõuab vahepeal isegi El Bulli tasemele ja siis läheb tagasi klassikaliseks toidufilmiks – pikk laud, suur pere, palju toitu ja kõik vohmivad toitu näost sisse.

Film on tehtud Richard C. Moraisi samanimelise raamatu ainetel ja filmi produtsentide seas on ka Steven Spielberg ning Oprah Winfrey.

Näitlejatest – Helen Mirren on loomulikult võrratu, kuid ka kõik teised noored ja vanemad näitlejad on toredad. Noort Hassani mängis väga tuttav noormees, kes on Rohan Chand, keda sai hiljuti nähtud filmis Bad Words.

Ja filmi muusika on kirjutatud A.R. Rahmani poolt, kelle tuntuim filmimuusika on loomulikult Rentsli Miljonärist.

See polnud päris see toidufilm mida ma ootasin ja milleks ma valmistusin (süües enne kino korralikult kõht täis) kuid iseenesest polnud ju paha, aga siiski oli see rohkem rom/com kui toidufilm.

Monday, August 25, 2014

Mean Streets

Film: Mean Streets (1973)
Filmi lühikokkuvõte: Toni (David Proval) ja Michaeli (Richard Romanus) tulevik on paika pandud – neist saavad New Yorgi Little Italy linnaosas baari omanikud ning seal sõlmivad nad ka oma muid tehinguid. Charlie (Harvey Keitel) jaoks pole tulevik nii kindel. Ta on väike mutrike, töötab oma onu jaoks, korjates „katuseraha“ ning „halvaks läinud“ võlgasid. Ta on liiga hea selleks, et selles maailmas läbi lüüa. Ta on armunud naisesse, keda ta onu heaks ei kiida (kuna naine põeb epilepsiat) ning ta parim sõber on naise nõbu, Johnny Boy (Robert De Niro), kes on peaaegu psühhopaat, ning kelle trikid ähvardavad neile kõigile jama kaela tuua – ta ei suuda õigesti hinnata vastuhaku hinda. Nende luhtunud katse põgeneda Brooklynisse viib neid kõiki sammuke lähemale peaaegu etteaimatava nukra lõpuni.
Crime, Drama, Romance

Kuna ma loen Robert De Niro elulugu, siis otsustasin ma ka ära vaadata kõik need filmid, mis talle on kuulsust toonud, või siis millest ma pole midagi kunagi kuulnudki, kuid tunduvad huvitavad, kasvõi tema kaasnäitlejate poolest. Neid filme ma ei hinda, need on klassika ja isegi kui film mulle ei meeldi, ei tõuse siiski minu käsi neile halba hinnet panema.

Seega alustagem.
Mean Streets. Esimene Martin Scorsese tõsiselt kuulus film, tema esimene film Robert De Niroga.

Ilmselt on see oma ajastule vägagi omane film, kuid minu jaoks oli tegu hüpliku, segase ja tühja filmiga.

Üllatus oli see, et film hakkab täpselt sama lauluga kui Dirty Dancing :) ja kõigi teiste praeguseks kuulsate näitlejate seas sai natuke vaikset ekraaniaega ka David Carradine.


Mängiks mente

Film: Let’s be Cops (2014)
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Action-komöödia kahest sõbrast, kes mõtlevad välja rumala plaani esineda politseinikena. Ei kulu kuigi kaua aega, enne kui tüübid leiavad end väga suurest probleemipuntrast, mida pealtnäha võimatu lahti harutada. Ees ootab palju segaseid olukordi...
Comedy, Action

Kuidas teha tänapäeval „Politsei Akadeemiat“ ehk „Fake it till you make it!“. Või on siis tegu 21 ja 22 Jump Streeti spin offiga?

Mulle meeldib Jake Johnsoni ikkagi nendes väikestes indie filmides rohkem vaadata kui sellistes F**k the Authoritys and Fidiots rules! komöödiates. Sama käib ka James D’Arcy ja Andy Garcia kohta.

Üks hale komöödia oli, kuid kuna ma lubasin vaatama minna, siis tuli ka minna.

Friday, August 22, 2014

Andja

Film: The Giver (2014)
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Ulmedraama ANDJA lummuslik lugu räägib Jonasest (Brenton Thwaites), noorest mehest, kes elab näiliselt ideaalses, kuid värvitus tulevikumaailmas täis ühtsust ja rahulolu. Kui Jonas kohtub Andjaga (Jeff Bridges), kes ainsana hoiab ning kaitseb kogukonna mälestusi ja ajalugu, avastab ta ühiskonna krüptilises minevikus peituva sünge tõe. Uutest teadmistest ammutatud jõu abil mõistab Jonas, et panused on kõrgemad, kui keegi suudab kujutleda – elu ja surma küsimus mehe enda ning tema lähedaste jaoks. Jonas teab, et teiste kaitsmiseks peab ta oma maailmast põgenema, võttes vastu väljakutse, milles keegi varem edukas pole olnud.
 
ANDJA põhineb samanimelisel Lois Lowry armastatud noorteromaanil, mis võitis 1994. aastal prestiižse Newbery medali ning mida on maailmas müüdud üle 10 miljoni eksemplari.
Drama, Dystopia, Fantasy, YA

Alustuseks tuleb mul tõdeda, et mulle ei meeldinud see raamat. Teiseks sellel filmil on raamatuga väga vähe ühist, kuid kui arvestada kui tuim ja tühi oli raamat siis ei saagi filmi teistmoodi teha, kui palju muutes ja juurde lisades. Kuid juurde lisades ja muutes läks tegelikult ka see vähene mis oli raamatus, kaduma ja lugu muutus hoopis millekski muuks.

Miks ma siis üldse seda filmi vaatama läksin, kui ma juba ette teadsin, et suure tõenäosusega ta mulle ei meeldi? Ma tahtsin näha kas Eric … see tähendab Alexander suudab oma TB rollist välja astuda … minu keelevääratus ütleb kõik :).

Kui ma poleks raamatut lugenud … siis ma ilmselt ei hindaks filmi nii kehvasti, sest iseenesest on ju tore noortefilm, toredate noorte näitlejatega, mis sest et lugu on tõsi patriootiline ning praegusel kinomaastikul juba paljulüpstud düstoopia hakkab ära tüütama.

Aga lõppu natuke muusikat, mitte filmist, kuid samapalju filmiga seotud, kui film on raamatuga seotud :)


Monday, August 18, 2014

California Scheming

Film: California Scheming (2014)
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Malibu, California. Chloe (Gia Mantegna) on teismeline tüdruk, kes leiab rannast haavatud kajaka ning kutsub kaks poissi end aitama. Poisid tõmmatakse kiiresti selle atraktiivse tüdruku võrku, ning nad on valmis tegema tema jaoks mida iganes. Üks poistest kohtub teise tüdrukuga, ning selle peale tõstab Chloe oma võrgutusmängu panuseid veelgi. Kuid kui kaugele Chloe neid oma mänguga viib, ning kui kaugel on liiga kaugel?
Thriller

Mäletate filmi Bling Ring?

Vot see on ka umbes samasugune lugu igavlevatest teismelistest.

Chloe on koos emaga juba teab mitmendat korda kolinud, seekord siis New Yorgist Malibusse. Tal on igav ning ema on taas koos oma uue kallimaga/reisil/paariks päevaks ära. Ta on väga osav manipulaator, ning kas siis ta ise või oma sõprade abiga suudab ta oma vaenlaste elu põrguks teha.

Kuid seekord on ta siis leidnud haavatud kajaka, ning poisid – Jason (Spencer Daniels) ja Nick (Devon Werkheiser), kes on valmis teda aitama kajakat päästa. Ta on hetkeks rahul, tal on uus lemmik, tal on kaks austajat, kellega koos erinevaid tablette manustada, rannas supelda/suudelda/filmida …
 
Kuid siis ilmub neljas – Hillary (Rachel Seferth), muutub mäng. Hillarygi on alles hiljuti Malibusse tulnud oma sugulaste juurde peale oma ema surma. Ning nüüd ühtäkki hakkab Chloe poisse kohe väga pidevalt enda juures vajama. Või siis on tal suva mida nad teevad. Siis ostab ta uhke auto ja viib Hillary poodlema ning prooviesinemisele ja lõikab talle uue soengu ja üleüldse on ta parim sõbranna. Hillary ei oska midagi halba arvata, ta usub veel inimeste headusesse.

Nickile meeldib Hillary ning ta pole enam niiväga valmis hüppama, kui Chloe seda käsib, kuid kui Chloe neid kõiki nelja viib välja toredale sõidule, lähevad nad kõik kaasa.


Minnakse kellegi rikka inimese majja, et seal siis mööblit ümber tõsta ning natuke lõbutseda, kuid mitte midagi lõhkuda või varastada.

Nali aga kaotab oma mõtte, kui Chloe Jasoniga armatsema hakkab ning Chloe ja Nick majast hirmunud lapsed ning lapsehoidja leiavad.

Nüüd aga alles ilmub Chloe, kelle iidolid on sarimõrvar ja teismelisest seksistaar, tõeline pale. Ta paljastab Hillarile oma tegeliku plaani ning poisid, eriti Jason, täidavad Chloe plaani nagu kuulekad kutsikad. Nick ei ole küll toimuvaga nõus, kuid samas ei tee ta ka midagi et asju muuta.

Mida teevad vanemad – vanemad kes on ekraanil enamasti varjus, on kas reisil armukesega, hõivatud oma viimase TVsarja läbikukkumisega, või siis loevad koolist väljavisatud võsukesele sõnu peale, et nende pere on juba neljandat põlvkonda järjest samas erakoolis käinud, ning ka tema jätkab seal koolis käimist, isegi kui nad peavad direktorile selle eest maksma. Ühesõnaga on vanemad üsnagi pimeduses sellest, mida lapsed tegelikult teevad.

See on õõvastav lugu. Kas tõesti on tänapäeva noortel ja rikastel nii igav, et igavuse peletamiseks hakatakse mängima väga julmi mänge? Ma loodan, et see polnud kirjutatud mõne tõesti sündinud loo põhjal. Kuid näitlejad on noored andekad inimesed.

Palo Alto, CA

Film: Palo Alto, CA (2007)
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Viimasel Tänupüha puhkuse õhtul mõistavad neli sõpra, kes on kõik ülikoolis esimese aasta tudengid, et nende väike kodulinn on neile tähtsam kui nad kunagi arvanud on.
Drama, Comedy

Alustame sellest, et ma plaanisin vaadata hoopis ühte teist Palo Altot, nimelt seda kus mängivad Emma Roberts ja James Franco (noh kuna eelmine film oli Felicity Jonesiga, siis järgmine võiks ju taas olla Emmaga :)), kuid sattusin vaatama hoopis Palo Alto, CA filmi ja kuni praeguse hetkeni, kui ma hakkasin kirjutama selle filmi arvustust, arvasin ma tõsiselt, et ma olin asjast valesti aru saanud ja et Palo Altos ei pidanudki olema Emma Robertsit. :). Ikka juhtub, eks siis järgmisena tuleb leida ka see õige Palo Alto variant.

Aga siis sellest teisest, varem tehtud Palo Alto filmist. Tore noortekomöödia. Selline täiskasvanuks saamise lugu.

Neli sõpra, kes on kõik esimest aastat kodust ära ülikoolis, veedavad oma Tänupüha nädalavahetuse viimast õhtut vanasse kooli sissemurdes. Väike turvamehe eest põgenemine ja istuvadki kõik kooli välisseina ääres, muljetavad veel vähe ning siis minnakse laiali – kes oma tüdruksõbra juurde, kes seksisemu juurde, kes lihtsalt koju, ning kes tagasi kooli, kuna ta on oma korbi mütsi käsitööklassi unustanud.

Kuid nii lihtsalt õhtu siiski ei lõppe.

Alec (Aaron Ashmore) jääb vahele turvale, kes on endine sama kooli õpilane, kes on samast ülikoolist, kus ka Alec käib aastase puhkuse võtnud. Kuid ta on ka samas korbis, kuhu Alec püüab saada, seega jätkavad nad õhtut koos savu tõmmates, arvutimänge mängides ja Anthony õe peikale peksa andes. Hommikul mõtleb Alec tõsiselt järgi, mis on tema eesmärgid, kui ta kooli tagasi läheb.

Patrick (Ben Savage) läheb koju, viib oma väikevenna Andrew (Connor Ross) peole ja siis läheb oma tüdruksõbra juurde. Kuid tüdruksõber pakib asju, et tagasi kooli minna, ning räägib soovist minna aastaks Euroopasse reisima, ilma temata, ning üleüldse ei ole nende suhtel mingit tulevikku. Seega läheb löödud Patrick tagasi sinna peole, kus ta väikeveli on, joob end täis, teeb oma margi täis ning scoorib koos vennaga peo kuumemad chikid.

Nolan (Johnny Lewis) jääb bussipeatusesse ootama öist bussi, kui ette sõidab koolibuss, roolis nende vana koolibussi juht. Juht on kui vana kiimas cupid, sest kui nad on juba tükk aega rääkinud Nolani ülikooli tüdrukutest ilmub ukse taha üks tütarlaps, Jamie (Autumn Reeser) ning bussijuht peaaegu lükkab need kaks kokku. Kui Nolan on end lombist üles korjanud ja Jamie ta lähemasse pesumajja viinud, et riided kuivatada, hakkavad nad rääkima ning avastavad, et käivad samas ülikoolis. Sedasi jätkub juttu kauemaks ning teel koju kõnnivad nad mööda sellest majast, kus Patrick pidutseb ning astuvad sisse ka mahajäetud majja, ning lõpuks katavad ühe elumaja hoovi vetsupaberiga ja hommikul hoovis ärgates kutsub Nolan Jamie samasse majja hommikusöögile.

Kamba neljas liige Ryan (Justin Mentell), ronib oma seksisemu rõdule. Audrey kutsub ta sisse, sest ta vanemad on kodust ära, kuid ta vanaema on kodus, ning vanaema (Eva Brent) jalutab loomulikult ka tuppa. Kuid noored on leidlikud. Kuid siis kõige tähtsam on selja taga, hakkab Audrey Ryani telefoni näppima, ning avastab, et ta on Ryani telefonis Seksika Keskkooli Chiki nime all, mitte Minu Üks ja Ainus. Ta vihastab, võtab Ryani auto ning läheb sõitma. Ryan on aga jäänud ilma transpordita. Taas kord ilmub välja vanaema, pakub oma autot, et minna Aurdeyd otsima, kuid loomulikult tuleb ta ka ise kaasa. Ja nii nad siis sõidavadki mööda öist linna. Satuvad Nolani ja Jamie peale, kui nood tühja majja hiilivad ning lähevad neile isegi järgi neid hirmutama. Kui nali on möödas, istuvad nad ise tühjas majas, räägivad ning vanaema kukub poole sõna pealt kokku. Hommikul ilmub ka Audrey haiglasse, kus Ryan tõdeb, et Audrey vanaema on fantastiline inimene, kuid Audreyga pole neil midagi ühist.

Selline andekalt kokku pandud naljakas noortefilm.

Breathe In

Film: Breathe In (2013)
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Kui vahetusõpilane saabub väiksesse New Yorgi äärelinna, viib tema saabumine teda vastuvõtva perekonna suhted kriisi ning muudab nende kõigi elu igaveseks.
Drama, Romance

Tegemist oli ühe vägagi festivaliliku filmiga. Pime ja sünge ja suhtedraama.

Pere mis koosneb, koduperenaisest emast, teismelisest tütrest ja endisest rokkarist/nüüdsest keskkooli muusikaõpetajast/sümfoonia tšello mängijast isast, on nõustunus pooleks aastaks enda juurde võtma elama vahetusõpilase Inglismaalt.

Tütarlaps on vaikne, väga hea klaverimängija ning väga üksik ning isafiguuri vajav, kuna ta oma vanemad on aastaid tagasi kas surnud või ta elust lahkunud ja ta on üles kasvanud onu/tädi juures, jumaldades oma muusikust onu, kes on ka hiljuti surnud.

Isa (Guy Pearce) ja vahetusõpilase (Felicity Jones) vahel tekib vastastikune tõmme – Keith tahab aidata ja Sophie vajab aitajat. Ema Megan küll kahtlustab, kuid tütar Lauren on see kes Sophie peale vihastab, kuna ta klassikaaslased ja ta endine kallim talle valetavad, et Sophie magas poisiga nende kohtingul, ning siis satub Lauren peale Sophiele ja oma isale metsas.

Õnneliku pere mull on lõhutud, usaldus on kadunud … kuid elu läheb edasi ja perepiltidel tuleb endiselt naeratada.

Väga kurb kuid hästi tehtud film.

Friday, August 15, 2014

Lucy

Film: Lucy (2014)
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Scarlett Johansson mängib nimiosa Luc Bessoni uues märulipõnevikus LUCY. Film esitab küsimuse, milleks oleks inimene suuteline, kui oskaks kasutada tavapärase 10% asemel 100% oma ajumahust?

Noor ja muretu üliõpilane Lucy leiab end juhuse tahtel allmaailma hämarate tehingute keskelt narkomuulana. Vägisi peidetakse tema kehasse pakk tugevat sünteetilist kemikaali, mille lekkimise tagajärjel suudab Lucy aga olukorra ootamatult enda kasuks pöörata. Temast saab halastamatu võitleja, kes väljub tavapärase inimloogika raamidest. Lucy hakkab maailma järk-järgult uut moodi tajuma ning on aina tugevnevate üliinimlike võimete abil suuteline kogu end ümbritsevat mõjutama....
Action, Fantasy
 
Mida siis öelda selle uue Luc Bessoni filmi kohta?

Alustagem siis algusest. Scarlett on endiselt Tõlkes kaduma läinud, kuid kuna tema viimased filmid ja ka see film, on õpetanud teda olema supernaine, kes oskab väga hästi võitluskunste, siis on ta täielikult unarusse jätnud ohvri mängimise kunsti. See osa polnud kohe üldse õnnestunud. Kuid mingem edasi.

Needsamad kavalad keemikud, kes keetsid Bradley jaoks valmis selle läbipaistva tableti on oma kokkamisega sammukese edasi läinud ning loonud erksinised kristallid.

Enne veel kui Johnny end arevutisse tõmbab, peab Morgan oma loenguid aju kasutusvõimaluste kohta üle kogu maailma ja kohtub siniseid kristalle rohkelt manustanud Scarlettiga, kes suudab oma uute võimetega inimesi ja maailma mõjutada isegi paremini kui Leonardo oma unenäomaailmas.

Kogu selle huvitava info, mida Scarlett oma 100% töötavalt ajult on saanud, usaldab ta edeval mälupulgal Morgani kätte, kuid Morgan laseb Johnnyl ikkagi ise oma jalgratta leiutada ning peaaegu sama kaugele jõuda.

Et siis selles filmis kohtuvad Limitless, Transcendence ja Inception – kas panete tähele, kuidas kõik need nimed on pikad ja lohisevad ja halvasti meelde jäävad, kuid Lucy on nii lihtne :).

Üks asi, mis selgub nii Johnny kui ka Scarletti kogemustest – mida rohkem me oma aju võimsusest kasutame, seda tähtsusetumaks muutuvad need iseloomuomadused, mis meist tegelikult inimese teevad – valu, hirm, hoolivus, empaatia, armastus. Teadmistejanu ning parandamise/parendamise soov on ka masinatel.

Üldkokkuvõttes hea film, kuid see miski, mis tegi Viiendast elemendist selle mis ta on, on siit filmist siiski puudu.



Wednesday, August 13, 2014

Not Another Happy Ending

Film: Not Another Happy Ending (2013)
Hinne: B++
Filmi lühikokkuvõte: Kui raskustes olev kirjastaja avastab, et ta ainuke edukas autor on uue raamatu kirjutamisel ummikusse jooksnud, teab ta et ta peab kas kirjaniku välja aitama, või peab ta oma uksed sulgema. Kirjanik on oma eduga liiga õnnelik ning ta ei saa kirjutada, kui ta on õnnelik. Kuid probleem on selles, et mida enam õnnetuks kirjastaja oma kirjaniku teeb, seda enam ta taipab, et ta on oma kirjanikku armunud.
Comedy

Tegemist on ühe toreda samanimelise raamatu ekraniseeringuga. Raamatu on filmi jaoks mugandanud raamatu autor, David Solomons, seega ma usun, et kui ma jõuan raamatu lugemiseni, siis ei tule mul taas kord tõdeda, et sellesse filmi pole raamatust palju järele jäänud.

Lugu on siis järgmine. Noor neiu on oma pisarate ja higiga paberile pannud oma enda elukogemused ning saatnud oma käsikirja kõikidesse Šotimaa kirjastustesse ning kogub siis nüüd oma laua kohale äraütlemiskirju. Kuid ühest väiksest kirjastusest tuleb kiri, et tulge kohale, räägime, kõpitseme, võib asja saada.

Kirjastust veab Šotimaal elav prantslane, kes on oma kirjanikega väga aus ja otsekohene, ning kui talle ikka midagi ei sobi, siis kirjanik ka sellest kuuleb, kas siis prantsuse keeles või raske prantsuse/šoti aktsendiga inglise keeles (kui ma ei teaks et ta on prantslane, võiks vabalt arvata, et ta on šotlane, sest ta kõlab täpselt nagu nemad – sõnalõpud kadunud, sõnad ümmargused ja segased, vahepeal tundsin ma puudust supakatest :)). Kuid Tom on näinud Jane käsikirjas midagi, mis võiks vähese paranduse järel suureks saada.

Kui nad on siis käsikirja piisavalt ümber töötanud, jõuab raamat trükki ja värsked raamatud kirjastaja juurde – kuid pealkiri pole see mida Jane oli raamatule pannud „Minu isa kannatused“ vaid „Õnnelik lõpp“. Merde! Kuid neil on leping kahe raamatu peale, seega peab Jane vaid veel ühe raamatu jagu Tomi ninakust kannatama. Kuid „Õnnelik lõpp“ on väga edukas ja Jane kohtub tänu sellele ka üle pika aja oma isaga. Ja temast saab ka aasta edukaim esiknovellist. Ja kuulus raamatute adapteerija saab tema poisssõbraks ning hakkab ta raamatut filmi jaoks ümber kirjutama … elu on nagu lill ning Jane jõuab oma uue raamatuga viimase peatükini … ning siis hakkab ta küpsetama, pikki vestlusi pidama oma raamatu peategelase Darcyga ja see viimane peatükk …

Tom peab midagi ette võtma, sest kui Jane uus raamat valmis ei saa ja edukas pole, läheb tema kirjastus pankrotti. Seega, tuleb rikkuda Jane õnnelik mull – tema ahvileivapuu, mis tal alati hea õnne talismanina arvuti kõrval on, tuleb surnud ahvileivapuuga välja vahetada; ta poisssõber tuleb saata olematule kohtumisele filmilavastajaga; ta peab hiljaks jääma mälumängule koos isaga; ta peab teada saama, kuidas ta poisssõber on ta raamatu filmi jaoks ümber teinud … mida iganes, peaasi, et Jane oleks taas õnnetu.

Kuid kui Tom lõpuks saab Jane tagasi arvuti taha … ei sobi see viimane peatükk ülejäänud raamatuga, seega peab Tom oma tervist mängu pannes Janele järgnema üksildasse talumajja …

Nii tore ja naljakas lugu kirjanikust, kirjastajast, nende omavahelistest suhetest, suhetest nende sõpradega, perega, peategelastega.
 
Selles filmis kohtusid minu kaks suurepärast kogemust kinos (Galaktika valvurid ja Tüdrukute seelikute all) ning kauaoodatud sari Outlander, mille esimene osa oli eetris eelmisel laupäeval. Galaktikast on Karen Gillan, Tüdrukute seelikute alt on Stanley Weber ja Outlanderist Gary Lewis.

Üks tore positiivne kogemus!