Futuro rand

Film: Praia do Futuro/Futuro Beach (2014)

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Donatol ei õnnestu uppuja päästmine, kuid natuke aega hiljem tutvub ta Konradiga, uppunu sõbraga. Olukorrast inspireerituna otsustab Donato alustada uut elu Berliinis, kuid ta minevik ei lase temast siiski lõplikult lahti.

Drama, Romance, MM

See film kuulub Pöffi eriprogrammi: Nii erinevad, nii sarnased.

Lugu on siis Futuro ranna vetelpäästjast Donatost (Wagner Moura), kes kaotab oma esimese päästetu ning uppunu sõbrast Konradist (Clemens Schick). Filmil on kolm peatükki.

Esimese peatükis on Konrad koos oma sõbraga motikareisil Brasiilias, ning pärast liivadüünidel ringi rallimist, lähevad nad ookeanisse ujuma, ning nad mõlemad hindavad oma võimeid üle ja veest pääseb vaid Konrad. Kui Donato tuleb Konradile teatama, et nad ei suutnud ta sõpra päästa, kuid loodavad ta surnukeha leida paari kolme päeva või paari nädala jooksul, siis mehele omaselt, võtab Konrad selle uudise vastu stoilise rahuga, ning kui Donato pakub talle küüti hotelli, võtab ta selle vastu ja hommikul ärkavad nad koos hotellis.

Donato püüab Konradi aidata kogu otsimise aja ja nende sõprus üha süveneb, kuid Konrad peab tagasi Berliini minema, tema äri on seal ja ta peab ka oma sõbra naisele toeks olema ning Donatol on vaja ema ning väikevenda aidata, kuid ta ei lähe enam nii kergelt vette tagasi, see esimene kaotus mõjus talle rängalt.

Teine osa on sellest, kuidas Donato tuleb Konradile Berliini külla. Nende tunded on endised ja kuigi Euroopa külm ning rõske kevadine ilm ei sobi Donatole, ta igatseb oma randa, otsustab ta siiski viimasel hetkel mitte Brasiiliasse tagasi minna.

Kolmas osa on aastaid hiljem, kui Donato töötab ujulas ja akvaariumis, räägib saksa keelt ning pole juba aastaid Konradiga suhelnud. Donato vend Ayrton (Jesuita Barbosa) tuleb teda otsima. Donato kutsub Konradi taas enda juurde, et ta aitaks vennaga toime tulla, ning kui Ayrton Konradi motakaga põgeneb, siis ongi Konrad see kes poisi taas üles leiab, enda juurde elama võtab, ning mässumeelse väikevenna taas Donatoga kokku viib.

See on tegelikult üks ilus ja samas ka kurb armastuslugu, mis algab raskel hetkel, kasvab üha suuremaks ebasobilikus kliimas, närbub korraks, kuid hakkab taas elama, kui keskkond muutub taas sõbralikuks. Meesetele kohaselt, ei räägi ja soiu nad oma tunnetest ning mõtetest ning lootustest, vaid kas tegutsevad või vaatavad vaikides üksteisele otsa kuni teine mõistab sõnatut palvet.

Ma pean tunnistama, et kui mul on valida kas vaadata FF lugu või MM lugu, siis eelistan ma alati MM lugu, paar korda olen alustanud FF filmi vaatamist ning ma pole nende filmidega kunagi eriti kaugele jõudnud. Sama kehtib ka raamatute kohta.

Aga film oli hea, raske aga hea.