kaader filmist

kaader filmist

Monday, January 28, 2013

The Perks of Being a Wallflower

Film: The Perks of Being a Wallflower (2012)
Filmi vaatamise põhjus: Hermonie
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Filmi aluseks on Stephen Chbosky novell, mis räägib 15 aastase Charliest (Logan Lerman), kes on armas ning naiivne omaette hoidev poiss. Ta püüab hakkama saada oma esimese armastusega (Emma Watson), oma parima sõbra enesetapuga, ning oma enda psüühikahäiretega, püüdes samal ajal leida kohta, kuhu ta kuuluks. Selle tasase rebase võtavad enda tiiva alla kaks lõpuklassi noort, Sam ja Patrick, kes tutvustavad talle tõelist maailma.

Täiesti normaalne film, küll tiba sobivam Pöffi programmi, kuid oleks ka väga hästi sobinud tavakinosse, kuid kinodesse see meil ei jõudnudki. 
Toredad noored näitlejad, hea lapsepõlve :) muusika ja täitsa normaalne sisu.

Hitchcock

Film: Hitchcock (2012)
Vaatamise põhjus: Hitchcock
Hinne: B-
Filmi lühikokkuvõte: Linalugu toob meieni filmiajaloo suurkuju Alfred Hitchcocki (Oscari laureaat Anthony Hopkins) tööd ja tegemised tema legendaarse filmi "Psycho" võtteperioodi aegu ning ühtlasi heidetakse valgust kuulsa režissööri suhetele tema ustava ent samas ka kindlameelse abikaasa Almaga (Oscari laureaat Helen Mirren).
Selleks, et tagada "Psycho" kinoekraanidele jõudmine, tuli Hitchcockil vedada lõputut vägikaigast küll filmistuudioga, tsensuuriga ning ka tema koostööpartneritega. Lavastaja pidi filmi valmimise ise rahastama, tal ei olnud võimalust kasutada tippstsenaristide abi ega ka esimese suurusjärgu staare. Film näitabki, kuidas sellel mehel õnnestus vaatamata pea ületamatuna näivatele raskustele siiski oma nägemus publikuni tuua...
Ausalt, ma ei mäleta, kas ma olen kunagi näinud otsast lõpuni Psycho’t, sest sellest on nii paljudes kohtades näidatud lõike ja sellest on nii palju räägitud, et ma lihtsalt ei suuda meenutada, kas ma olen seda filmi kunagi otsast lõpuni näinud või mitte … äkki peaks üle vaatama.

Aga kui rääkida Hitchcocki filmist endast, siis ausalt, mind segas selle filmi juures üks asi – Anthony Hopkins. Teie üllatunud MIDA? peale ütlen ma seda, et hr. Hopkins meenutas mulle liialt Hannibali Voonakeste vaikimise filmist. Ma olen temaga ju palju filme näinud ja mitte üheski teises pole ta kunagi meenutanud mulle Hannibali, kuid selles filmis … vahest oli see sellest, et ka selles filmis oli juttu inimnahast ja ka Hitchcock kippus selle filmi tegemise ajal natuke hulluks minema, kuid …. 

Aga muidu oli ju hästi tehtud – Helen Mirren on fantastiline näitlejanna ja Danny Elfman on kirjutanud suurepärase muusika. Mulle meeldis see kuidas nad kasutasid originaalpilte. Ma ei teadnud Hitchcocki kohta suurt midagi, kuid selle filmiga sai nii mõndagi huvitavat tema kohta teada.

Hästi tehtud film, taas kord suurepärane kummardus filmimaailma suurkujule.

Monday, January 21, 2013

Lincoln

Film: Lincoln (2012)
Vaatamise põhjus: Lee Pace :)
Hinne: D-
Filmi lühikokkuvõte: "Lincoln" on žanri poolest pigem pingeline põnevik, kui kümnendeid kattev eluloofilm ning selle keskmes on Lincolni ja tema kabinetti kuuluvate mõjuvõimsate tegelaste vahel puhkenud terav konflikt, mis on tingitud Lincolni soovist teha lõpp neli aastat põhja- ning lõunaosariikide vahel armutult möllanud kodusõjale. Tuleb langetada ülitähtsaid otsuseid ning neid ei ole võimalik langetada valusate ohvriteta. Samas on sõna otseses mõttes arvel iga viimne kui minut ja sekund... Ameerika Ühendriikide edasine saatus on kaalukausil ning ei ole teada, kuhu see lõpuks kalduda võib..

See oli üks väga … kuidas seda öeldagi – ma ei ole just väga hästi kursis Ameerika ajalooga ja valimisseadusega, seega jäi selle filmi sisust minu jaoks kaugeks ja arusaamatuks. Need viie või kümne minutilised Lincolni monoloogid inimeste vabadusest ja sõja mõjudest (kui ma õieti mäletan) olid niiiii igavad, et mul vajusid silmad kinni. 
Aga muidu oli see üks ülimalt maskuliinne film … kogu filmi peale oli vaid kümmekond naist, kuid see eest mängis Sally Field kõik mehed üle. Ja Tommy Lee Jones on niiii vanaks jäänud ja ta nägu meenutab üha enam kärnkonna … tõsiselt vahepeal oli selline tunne, et nüüd avab suu ja püüab keelega mööda lendava kärbse kinni :).
Daniel Day-Lewis tegi hea rolli, ja tema oleks ilmselt Oscarit väärt.
Üks asi, mis mind häiris oli see, et nii mõnigi näitleja mängis üle (kahjuks oli üks neist ülemängijatest ka Lee Pace). Aga eks tegu on ameeriklaste jaoks vägagi patriootilise teemaga ja eks nad püüdsid kogu oma hinge oma osatäitmisesse valada.
Ja just see patriootiline teema on ka see miks ma usun, et see film võib palju Oscareid saada.
Vahepeal, kui oli vägagi tõsine ja masendav koht, tuli mul jällegi nii naer peale – kõik need lahinguväljade stseenid. Nimelt Ameeriklastele meeldib ju kohutavalt taaselustada mingeid teatud lahinguid, kus löövad kaasa kogu kohaliku väikelinna elanikud ja muud ajaloofriigid, kellel on autentsed riided ja relvad, ja mul tekkis mõte, et eks nad nüüd said äkki ka filmivõtetel kaasa lüüa :) võib-olla ka mitte, aga kuna ma olin just üht raamatut lugenud, kus oli juttu ühest lahingu taaselustamisest ja millistesse äärmustesse nende taaselustamistega minnakse, siis ma ei suutnud end tagasi hoida ja itsitasin vaikelt salli sisse … vastasel juhul oleks ma juba poole filmi pealt maganud, kui ma poleks seda kõike ise enda jaoks lõbusamaks mõelnud. Isegi Lee Pace ja Joseph Gordon Levitt ei pakkunud piisavalt meelelahutust, et mõtted poleks lolluste peale liikunud :).
Ka filmitegijad püüdsid kogu selle tõsise soigumise sisse natuke nalja tuua sellega, et lasid Lincolnil rääkida naljakaid lookesi ning panid hääli kokku ostma kolm koomilist tegelast, kuid ka see ei päästnud minu jaoks kogu lugu. 
Ma pole kaugeltki selline filmivaataja, kes tahaks näha vaid komöödiaid, romcome või action filme, ma vaatan väga hea meelega ka draamasid ja eluloofilme, kuid see oli üks igav film minu jaoks. :(

Thursday, January 17, 2013

Vabastatud Django

Film: Django Unchained (2012)
Vaatamise põhjus: Tarantino
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: hakkasin siia kokkuvõtet kopima, kuid ei. Parem on kui lähete vaatama ilma, et teaksite, mis sisuks on … nii on palju huvitavam! :).

Seega film Django … järjekordne Tarantino meistriteos.

Head näitlejad, hea sisu, hea muusika (nagu alati Tarantino filmide puhul), kui tulistamiseks läheb siis ikka nii et, haavast lendab inimesest korraga kõik viis liitrit verd seinale :) ja kui ropendatakse – noh seekord oli see isegi väga tagasihoidlik :). Täitsa huvitav, kas Ameerikas näidatakse tsenseeritud versiooni või kuulevad nemad ikka sama mida meie. Kas mitte ei peaks sõna neeger olema seal keelatud? Mul läks lugemine kuskil 30 peal sassi, sest siis hakkas ikka neegrit lendama nii paremale kui vasakule :):):)!
 
Aga film on kolm tundi ja mina oleks filmi vähemalt kolmes kohas ära lõpetanud, kuid herr. Tarantino jätkas, kuni võiduka lõpuni.
Paar asja oli kohe eriti armsad:
Christopher Waltzi saksa keel – kui sõna oli ikka saksa sõna siis oli see ikka saksapäraselt hääldatud! Nii nunnu!!

Ja Don Johnson – niiiii nunnu! :)
Ja kõik need teised huvitavad, tuttavad näod, kes korraks ekraanilt läbi käivad … ilmselt on see näitlejate seas aua asi olla kasvõi natukenegi seotud Tarantino filmidega.

Aga miks nad lumememme sedasi piinasid? :( :):):)
Minge ja nautige!

Monday, January 14, 2013

Peace, Love and Misunderstanding

Film: Peace, Love and Misunderstanding (2011)
Vaatamise põhjus: Tundus huvitav
Hinne: D
Filmi lühikokkuvõte: Vägagi sirgjooneline NYC jurist võtab oma kaks teismelist last ning sõidab nädalalõpuks oma hipist ema juurde peale seda, kui ta abikaasa talt lahutust palub. Esialgu plaanitud väike kodust eemaleviibimine osutub aga kõigile kolmele seikluseks, mis on täis armastust, muusikat, perekonna saladusi ning eneseleidmisi.

Ausalt, ma ei mäleta, miks ma selle filmi tõmmata otsustasin, kas see oli treiler või siis osatäitjad, kuid film tõmmatud sai ja seega tuli ta ju ära vaadata. 

Näitlejad on ju valitud head – Jane Fonda, Elizabeth Olsen, Jeffrey Dean Morgan, Catherine Keener, Chace Craford. Kuid kõigi nende talendi juures ei suutnud ka nemad seda nõrka ja otsast lõpuni klišeesid täis lugu päästa. Üsnagi mõttetu jant, isegi toredat romantilist lugu ju tegelikult polnud. 

Wednesday, January 2, 2013

Tere tulemast aasta 2013

Aasta on möödas sellest ajast, kui sai alustatud selle bloggi pidamist. Selle aja jooksul on kommenteeritud 119 filmi, nähtud veelgi rohkem, loetud 111 raamatut, käidud … spordivõistlustel, joostud … km, söödud … õuna ja joodud … liitrit kirsimahla :)!

Mis siis möödunud 2012 aastast kõige säravamalt meelde on jäänud? Ausalt, kui ma eile selle üle mõtlesin, siis tuli mul esimesena meelde Metsikud, siis see et Videviku saaga sai lõpuks OMETI läbi ja siis Õnneteraatpia :):). Kuid tegelikult oli ju ka palju muud toredat, huvitavat, üllatavat, vihaleajavat ja sellest täpsemalt saate juba ise arhiivist üle vaadata või siis mitte ;). Ma loodan, et teile, kes te olete seda blogi järginud, on olnud sellest ka kasu. Mina tänan teid kõiki!

Mida oodata 2013 aastast? Palju häid filme ja palju häid raamatuid!
Paneks siia ka nimekirja filmidest, mida on oodata 2013 ekraanile, mida mina vaadata tahaks, kuid see ei tähenda veel seda, et kõik need filmid ka meie kinode ekraanile jõuaks, kuid nimekiri sai selline (ei ole kronoloogilises järjekorras :) ega ka ootamisärevuse järjekorras, nad on lihtsalt järjekorras :)):
 
The Hobbit: Desolation of Smaug
The Wizard Hunter: The Hunt for Evangelion Crowley
Catching Fire
Thor: The Dark World
The Seventh Son
The Mortal Instruments: City of Bones
The Lone Ranger
Man of Steele
Now You See Me
The Fast and the Furious 6
Iron Man 3
The Place Beyond the Pines
The Host
Safe Haven
Beautiful Creatures
Side Effects
Warm Bodies
Stoker
Two Mothers
Mama
Serena
Django Unchained
Gambit
The Man with the Iron Fists
The Oranges
The Perks of Being Wallflower
Pich Perfect

Pikk nimekiri tuli ja tegelikult pole see veel kaugeltki mitte täielik, kuid eks see ole alguseks piisavalt hea :).

Mida siis soovida – Head filmiaastat, ärge raamatuid unustage ning üks väike jooksutrenn raamatute ja filmide vahele tuleb ka vaid kasuks!!

Tuesday, January 1, 2013

Hüljatud

Film: Les Miserables (2012)
Vaatamise põhjus: klassika ju
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Hüljatute lugu peaksime me vist ikka kõik teadma, oli vist kooli kohutsuslik kirjandus, kui õieti mäletan.

Ühesõnaga, see maailmakuulus Victor Hugo raamat, mis on juba väga ammu tehtud muusikaliks, mida on juba aastakümneid inimesed käinud teatris vaatamas. Ja nüüd on siis sellest ka film tehtud (muusikalist siis, mitte raamatust :) raamatust on juba ammu mitmeid filme vändatud).

Kunagi keskkooli ajal või umbes nii sai loetud Hüljatuid ja lapsepõlves oli üks mu lemmikraamatutest Cosette. Ilmselt olen ma näinud ka muid Hüljatute ekraniseeringuid, ning kuulnud ka muusikat. Kuid sellegi poolest läksin ma filmi vaatama üsnagi puhta lehena, mis ilmselt oligi hea, kuna ootused olid üsnagi madalad. Ainuke mida ma ootasin, et kogu see muusika mõjub samamoodi nagu kunagi Ooperi fantoom – kananahk ihul ja hingata raske … no uvõ :(, kuid see ei olnud filmi viga!


Mida öelda näitlejate/lauljate kohta – kahurvägi on ju vägev: Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway, Amanda Seyfried, Eddie Redmayne, Sacha Baron Cohen, Helena Bonham Carter (need siis tuntud nimed) + Aaron Tveit (Enjolras), Samantha Barks (Eponie), Daniel Huttelstone (Gavroche), Isabelle Allen (noor Cosette), George Bladgen (Grantaire).

Tegelikult ei oskaks ju sellest kahurväest (kui mitte arvestada Amanda Seyfriedi) kellegagi laulmist siduda, vähemalt ei tule mul küll ette, et keegi neist oleks kuskil filmis laulnud, või kui on siis on see pigem jorutamine olnud, kui laulmine. Need plussi taga olevad nimed, on piisavalt noored näitlejad, et neist lihtsalt ei tea veel mitte midagi ja seega polnud nende lauluhääled ka üllatused, kuid nemad olid head hääled. Kahurväe nimekirjas oli paar tegelast, kellele oleks tahtnud öelda, palun ära laula!, kuid ok, müts maha nende ees julguse eest. Ja kõige paremini laulsid ikkagi lapsed!!


Ja nüüd siis jõuame selle juurde, miks muusika ei toonud kananahka ihule ja ei teinud hingetuks – muusika polnud piisavalt kõvasti, et ihust ja hingest läbi käia. Võib-olla oli põhjuseks uueaasta saluudid või kinotöötajate poolne vaatajate kõrvade säästmine, aga kui vaadata muusikali CCPlaza 1 saalis, siis ootaks ikka soundi, mis oleks võrdne kontserdiheliga, kuid praegu jäi vägagi palju puudu. Ma loodan, et nad end parandavad ja teistele hääle kõvemaks keeravad.

Kuid üldkokkuvõttes oli ju hea film, ja kahe lauluga isegi oli korraks seda kananaha/hingetut momenti, kuid lõpus ma siiski nuttes kinost ei väljunud :)!