kaader filmist

kaader filmist

Friday, May 31, 2013

Pohmakas 3

Film: The Hangover Part III (2013)
Vaatamise põhjus: Bradley ja esimesed kaks on nähtud
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Seekord pole pulmapidu. Ega ka poissmeesteõhtut. Mis küll saaks valesti minna?
Kui aga kamp teele asub, pöördub kõik peapeale.

Mäletate esimest pohmakat? Kui vanad te siis olite? :):):)

Ei, kas mäletate esimest filmi Pohmakas? Oli ju hea, oli ju põnev ja kiire ja …
Kas Pohmakas II mäletate? Kas punastate endiselt/taas kord? Oli ju põnev ja kiire ja niiii piinlik?
 
Kuid Pohmakas III? Deem kas see oli ikka Pohmakas? Algab kui Shawshanki lunastus  ja jätkub kui tavaline roppkomöödia segatud roadtripiga ja krimikomöödiaga, mis on täis pikki tõsiseid jutustamise kohti. Seega oli aegajalt naljakas ja aegajalt põnev, kuid igavad kohad trumpasid need naljakad ja põnevad kohad üle. 

See kolmas film polnud sugugi mitte esimese kahe vääriline. Kuid!!! … ärge minge saalist välja kohe kui tiitrid jooksma hakkavad, sest õige pohmakas alles siis saabub!!!! :)

Friday, May 24, 2013

Olen nii elevil

Film: Los amantes pasajeros (2013)
Vaatamise põhjus: Pedro Almodovar
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Peninsula Airlinesi lennuki teekond Mexico Citysse algab nagu iga teine tavapärane liinilend: reisijad kinnitavad turvavööd ja juhtimine lülitakse autopiloodile. Peagi peale õhkutõusmist avastatakse tehniline rike ning ärkvel olevaid pardalolijaid haarab paanika. Pilvepiiril kõlkuvate inimeste emotsioonid on laes ning surmaga silmitsi seistes võtetakse julgus rindu ja ...
Piloodid hoiavad lennukit õhus kuni leitakse maandumiseks vaba ja ohutu lennujaam ning reipad reisisaatjad annavad endast kõik, et muuta surmaohus reisijate viimased hetked võimalikult meeleolukaks - segatakse joovastavaid kokteile ning etendatakse ülemeelikuid laulu- ja tantsunumbreid. Viva la vida!

HOIATUS! Seekordne Almadovari film on tema siiani nähtud filmidest kõige vabameelsem, mitte niivõrd visuaalselt, kuivõrd sõnaliselt ja vihjetelt!

Olen näinud Almadovari filme igasugusest žanrist – õudusfilm, tragöödia, draama, armastusfilm, kriminull – kuid komöödiat polegi varem olnud. Mitte et igas tema filmis poleks midagi naljakat olnud, kuid see film on ikkagi komöödia ennekõike ja siis natuke õudus, natuke draama, natuke kriminull ja natuke muusikal (õige natuke :):))

Üldiselt on mulle alati Almadovari filmid meeldinud, vaatamata sellele, et neis filmides on alati kõik äärmustesse viidud. Ja tema näitlejate valik on alati väga hea. Tema eelmine film Nahk, milles ma elan, oli õõvastavalt õudne, kuid hingematvalt nauditav.
Selle filmi – Olen nii elevil – kohta tuleb tõdeda, et polnud just kõige parem elamus. Äkki oli põhjus selles, et nagu ma juba ütlesin, oli seekordne film kõigist seni nähtutest kõige rohkem üle võlli keeratud homodega, seksiga ning uimastitega. Või siis oli põhjuseks hoopis see, et mu kinoelamuse rikkus mu kõrval istunud tütarlaps, kes väga häälekalt ohkis, kiunus, turtsatas ning naeris. Ega minagi ole rahulik filmivaataja, kuid ma suudan end ikka vaos hoida kui ma kinos istun.

Kuid lõpetuseks üks Foo Fightersi video, mis iseloomustab seda filmi suurepäraselt.

Thursday, May 23, 2013

Kiired ja Vihased 6

Film: Fast and Furious 6 (2013)
Vaatamise põhjus: selle filmi vaatamiseks ei peagi põhjust olema, kuid minu põhjused on Vin Diesel, kiired autod ja hea muusika
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: Pärast seda kui Dom (Diesel) ja Brian (Walker) eelmises osas Rio operatsiooniga kurikaelte impeeriumi kukutasid ja oma tiimile 100 miljonit taala teenisid, on pande mööda maailma laiali valgunud. Olukord, kus nad end pidevalt varjama peavad ega saa koju tagasi pöörduda, pole neid aga just kuigi õnnelikuks teinud. Mitte et nad sellise rahasummaga taskus eriliselt õnnetud oles ;).

Samal ajal on Hobbs (Johnson) läbi 12 riigi tapvalt osavate maantee-palgasõdurite organisatsiooni taga ajanud. Selgub muide, et jahitavate juhi Shaw (Evans) parem käsi on Domi endine armastus ja seni teadaolevalt teises ilmas olnud Letty (Rodriguez). Ainus viis kriminaalid peatada on nad tänavail alistada ja seda muidugi neljal suitseval rattal. Hobbs teeb Domile ettepaneku eliit-tiim Londoni lahinguks taas kokku kutsuda, pakkudes vastutasuks kogu kambale armu andmist, nii et need saaksid kodudesse perede juurde naasta.

Hoiatan kohe alguses, et kui te pole veel filmi näinud ja tahate ise filmist täit elamust saada, ärge edasi lugege!

*SPOILER ALERT!* *SPOILER ALERT!*


Üks järjekordne fantastiline kiire auto film, mis on täis suurepäraseid tegelasi, nalja, füüsikaseaduste painutamist vastavalt filmi vajadustele ja head muusikat.

Filmi algus meenutas üht Bondi filmi algust – Quantum of Solace – kihutamine mööda mäeküljel olevat käänulist rada. Selle filmi kihutamine ei olnud küll täis tulistamist ning teiste autode vahel laveerimist, kuid üldtunne oli ikkagi sama.
Sellele järgneb tavaline rutiin. Taas on kerkinud mingi probleem, mille lahendamiseks kutsutakse appi juba tuntud autovargad, arvutihäkkerid ja muidu pisisulid :). Siis tutvume pahariga ja algavad kihutamised, tulistamised, plahvatused jne. Tegelikult võiks ju päris sürr olla, kui teha Londoni linna ekskursiooni kihutava autoga (mitte et see reaalsuses võimalik oleks, kuid mõte on ju tore).

Ja siis jõuame me kõige toredama kohani, kus füüsikaseadused võib ära unustada. Tank sõidab kõigist autodest üle, nagu need oleks tehtud papist ja kuigi need autod sõidavad tankile vastu, pole neist enamasti kedagi sees. Kuid on üks auto, millest ta kuidagi üle sõidetud ei saa ja see on loomulikult meie kangelaste auto. Kui lõpuks saab ka see auto lamedaks pressitud nagu limonaadi purk, siis lohiseb ta ka tangi taga nagu tühi plekkpurk, kuni see autoromu lükatakse üle teepiirde, ning siis haarab gravitatsioon autost kinni ning tõmbab tanki endaga peaaegu kaasa. Selle kukerpalli käigus lendab tanki torul istuv Letty loomulikult samuti kuristiku suunas, kuid Torrero, kes ei rebi küll oma särki rinnalt lõhki, et paljastada Supe … vabandage Terasmehe märki, lendab ikkagi täpselt sama hästi, haarab Letty õhust ning maandub täpselt õigesse kohta pargitud auto esiklaasis. Hahahahahah (saalis kõlab tormiline aplaus).

Edasi teavitab pahar loomulikult, et tal on trump tagataskus – ta on röövinud Mia ja kui nad tahavad veel Miat elusalt näha, tuleb neil ta siiski vabaks lasta. Hambaid krigistades lastakse ta vabaks, kuid ta ei lahku üksi, ta võtab kaasa ka siiani „hea“ tegelase Riley (Gina  Plahvatusohtlik Carano), kes on tegelikult mänginud topelt mängu.

Järgneb järjekordne tagaajamine, mis toimub lõpmatuseni jooksval lennukite hoovõturajal (noh päris lõpmatu ta siiski ei olnud, sest täpselt just siis kui oli õige hetk, u 100 km või nii hiljem sai ka lõpuks hoovõturada läbi :):)). Ka siin suudeti nii mõnigi füüsikareegel vastu taevast saata. Aga see ongi ju selle filmi võlu ja valu, et kõik on niiiiii üle vindi keeratud, et seda on lausa nauditav vaadata.

Minu lühikokkuvõte oleks selline, et kui siiani on FF poisid ja tüdrukud võidelnud narkoärikate ning pangaröövlitega, siis alates sellest filmist on neist saanud kamp Bonde, kes võitlevad maailma kontrollida püüdvate paharitega, kasutades selleks Terasmehe võimeid :):). Seda filmi vaadates tuli täielik Bondi tunne.

Nüüd räägiks ka veel natuke näitlejatest. Kõik on väga head ja sobivad osadesse suurepäraselt. Vinil tasub vaid paar sõna öelda, et minu põlved nõrgaks läheks, kuid see on see minu nõrkus kähiseva hääle suhtes :). Aga selle filmi üks tugevus on filmis kaasalöövad naised – Jordana Brewster, Michelle Rodriguez, Gal Gabot, Elsa Pataky ja Gina Carano. Tugevad ja ilusad naised.
 
Elsa Pataky oli küll selles filmis vähe näha, aga eks ta tütreke ja Thorist abikaasa vajavad ta tähelepanu praegu rohkem.

Ja meie professionaalne peksja Gina Carano on endale krabanud Henry "Terasmees" Cavilli! Deem, she is a lucky girl! :)

Ning FF7 – see saab ilmselt olema Riskikulleri kohtumine Bondi/Tereasmehe/Kiirete ja vihastega :):). Miks ma nii ütlen? Minge filmi vaatama ja vaadake kindlasti lõpuni, ärge minge vahepeal vetsu või siis üldse minema poole filmi pealt.

Võtke seda filmi nii nagu ta on – kiire, fantaasiarohke, naljakas ning täis adrenaliini.

Monday, May 20, 2013

Liberal Arts

Film: Liberal Arts (2012)
Filmi vaatamise põhjus: tundus huvitav
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: kolmekümne viiene Jesse Fisher (Josh Randor), kes töötab New Yorgis suvalises kontoris ametnikuna, armastab Inglis keelt ning kirjandust, ning on kaotanud elutahte, üheks põhjuseks võib lugeda seda, et ta viimane tüdruksõber jättis ta maha, sest ei tahtnud teda enam emotsionaalselt toetada. Ta ülikooliaegne professor kutsub teda oma pensionile mineku tähistamise õhtusöögile ning annab ka ühtlasi uue võimaluse leida põhjuse elada, kuna just ülikooliaastatel oli ta elus kõige rohkem kirge. Jesse kohtub seal viie inimesega, kes mõjutavad kõik omamoodi ta senise elu muutmist. Need viis inimest on Peter Hoberg (Richard Jenkins), ta õppejõud, kes ei taha tegelikult veel pensionile jääda; Judith Fairfield (Allison Janney), Jesse lemmik õppejõud, kuid teistel põhjustel kui seda oli Hoberg; Nat (Zac Efron), vaba hing, kes liigub läbi elu oma enda reegleid jälgides; viimase aasta tudeng Dean (John Magaro), kelles Jesse näeb iseennast noorena, kuid palju enesehävitajalikumana; ja üheksateist aastane tudengineiu (Elizabeth Olsen) …

Nagu ikka, kui film on raamatutest ja raamatute lugejatest, siis ma leian oma hinges pehme koha, kuhu see film pehmelt riiulile asetada. 

See oli üks väga armas film. Head näitlejad. Hea sisu. Hea muusika. Head kaadrid NY'ist hea muusika taustal. Seda vaadates tuli mul täiesti mõte, et miks ei võiks teha selliseid linnaekskursioone, kus ekskursiooni alguses paned kõrvaklapid pähe ja playlisti mängima, ning siis liikudes mööda märgistatud trajektoori kuuled just sellele tänavale, majale, pargile iseloomulikul muusikat.

Selles filmis oli, nagu ma juba ütlesin palju juttu raamatutest, ning teemaks oli ka see igavene dilemma, et kas raamat peab alati olema sügavamõtteline ja õpetlik ning kas raamatu teeb heaks tuntud kirjaniku nimi ja see kuna ta kirjutati või see kui palju inimesi on seda raamatut lugenud, isegi kui nad enamasti peale raamatu lugemist ütlevad, et see oli halvim raamat mida nad kunagi lugenud on. Minu arust on tähtis see, et raamatuid üldse loetaks, olgu nad siis eelmise sajandi suurteosed, millest enamus inimesi aru ei saa või siis eelmisel aastal ilmunud menukid vampiiridest. Raamat on raamat, ning nii palju kui on raamatuid on ka nende lugejaid.
 
Üks turtsatuse kohta oli filmis ka – jutt oli vahepeal populaarsest YA vampiiri novellist :) ja üks alguses taustanäitleja, kuid lõpus tähtis tegelane oli näitlejanna Elizabeth Reaser.

Ja kui veel näitlejatest rääkida, siis Josh Randor, Elizabeth Olsen, Richard Jenkins ja Allison Janney teevad kõik väga suurepärase rolli. Zac Efron on alguses natuke ebaloomulik, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tundub ta rolli omaks võtvat ning lõpuks on ta täitsa hea. Hea näitlejate valik.

Nobody Walks

Film: Nobody Walks (2012)
Vaatamise põhjus: tundus huvitav
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Ühe Silver Lake perekonna rahulik kooselu rikutakse kui nende juurde kolib lühiajaliselt noor kunstnik, et ta saaks pereisa abiga oma filmi projekti lõpetada.

Eh, eks selline festivalide film. Minu lühikokkuvõte filmist on see, et see film oli helimontaažist ja inimsuhetest. Sellest kui kergesti mehed kiinduvad, kui kergesti nad on valmis petma, kui kiiresti nad naist enda omaks pidama hakkavad ning kui kergesti nad solvuvad, kui naised neist huvitatud pole. Selline tänapäeva maailma toodud ürgne paaritumise tants ja kaaslase otsimine.
Imelik festivali tüüpi film.

Friday, May 17, 2013

Suur Gatsby



Film: The Great Gatsby (2013)


Vaatamise põhjus: see lihtsalt on üks MUST-SEE film!
Hinne: A+
Filmi lühikokkuvõte: Ainulaadse fantaasiaga stsenarist, lavastaja ja produtsent Baz Luhrmann toob ekraanile F. Scott Fitzgeraldi teose SUUR GATSBY . Luhrmann on andnud klassikalisele loole omapärase visuaalse tõlgenduse, mis taaselustab tolle ajaperioodi moel, nagu seda kunagi varem pole nähtud. Nimiosas Leonardo DiCaprio.

SUUR GATSBY on lugu kirjanikuhakatisest Nick Carrawayst, kes läheb 1922. aasta kevadel Kesk-Läänest New Yorki. See on lõdva moraali, särava džässi, salaviinakuningate ja börsirallide ajastu. Nickil on oma Ameerika unistus, mille poole püüeldes satub ta elama salapärase pidusid korraldava miljonäri Jay Gatsby naabriks. Ühtlasi tutvub ta Gatsby sugulase Daisy ning tema siniverelisest tiiba ripsutava abikaasa Tom Buchananiga. Nicki tõmbab superrikaste elu täis illusioone, armastust ja pettust. Olles kõige selle tunnistajaks, hakkab ta kirjutama lugu võimatust armastusest ja unistustest ning plahvatuslikust tragöödiast, mis peegeldab tabavalt ka tänapäeva elu ja probleeme.

SUUR, VÕIMAS, FANTASTILINE, SUUREJOONELINE.

Suured sõnad suurele filmile.
 
Filmi alguses meenusid mulle ühe teise filmi alguse sõnad:
There was a boy, A very stange enchanted boy, They say he wandered very far, very far, Over land and sea, A litte shy and sad of eye, But very wise was he
And then one day, A magic day he passed my way, And while we spoke of many things, Fools and kings, This he said to me, „The greatest thing you’ll ever learn, Is just to love and be Loved in return“

Ma saan aru, et autor oli sama! Kuid kui te mõtlema hakkate, siis on ju tegelikult loo põhiline mõte ka sama, lihtsalt Gatsby on tõsisem ja sügavam kui oli Moulin Rouge! Tihtipeale tabasin ma ennast mõttelt, et kui võimas võiks veel Moulin Rouge olla, kui see 3D’sse ümber tõmmata.

Ja siin need jupid kui Leo oleks nagu taas tagasi Titanickul olnud, nii noor ja rõõsa, puudus veel vaid Kate.

Ja Amitabh Bachachan – huvitav oli teda vaadata väljaspool Bollywoodi filme, kus tal tavaliselt on ikka peaosa.

Täitsa põnev, mitu jõulu/aastavahetuse pidu tuleb sellel aastal Gatsby stiilis? 

Lihtsalt fantastiline kogemus, minge kindlasti vaatama!!

Ma ei suuda kuidagi otsustada, kas panna siia lõppu lugu filmist või siis lasta Carey Mulligani abikaasal laulda, ja seega ma ei hakkagi valima, panen mõlemad.

Aga teie, minge kinno, võtke nina kaitsmiseks kaasa tükike pehmet riiet ja laske filmil end kaasa kanda!

Monday, May 13, 2013

Otse pimedusse

Film: Star Trek Into Darkness (2013)
Vaatamise põhjus: tahtsin näha kuidas Sherlok Londoni õhku laseb :)
Hinne: B ++
Filmi lühikokkuvõte: Pärast seda, kui tähelaeva "Enterprise" meeskond jõuab tagasi koju, avastavad nad, et nende enda organisatsioonist pärit pidurdamatu jõud on hävitanud suurema osa laevastikust ja kõik, mida see sümboliseerib, paisates meie maailma kriisi keerisesse. Kapten Kirk (Chris Pine), kel on klaarida ka isiklikud arved, juhib ajujahti sõjatsooniks muudetud maailmas, et tabada see elav massihävitusrelv (Benedict Cumberbatch). Meie kangelased kistakse eepilisse malemängu elu ja surma peale. Armastus pannakse proovile, sõprussidemed purunevad ja tuuakse ohvreid, et päästa ainus perekond, mis on Kirkile jäänud: tema meeskond.

Aasta oli 1966, minu sünnini oli jäänud veel mõningad aastad. Aameerika televaatajate ette toodi esimesed StarTreki osad. See polnud just eriti populaarne sari. Ekraanidel püsis ta vaid kolm hooaega. Aastal 1973 toodi ekraanidele Star Trek nukusari. Kaheks hooajaks. 1987 tuli ekraanidele Järgmine Põlvkond (The Next Generation), seekord siis juba edukamalt, kaheksaks aastaks jne. jne. jne iga paari aasta takka uus versioon, taas paariks aastaks, kuni 2005 aastani. Lisaks on ju tehtud ka 11 filmi (käesolev on kaheteistkümnes). Selline imelik kultussari, mis esialgu polnudki ju eriti populaarne.

Ma pole näinud seriaale, ega ka filme, kuid pole võimalik, et sellest seriaalist midagi ei teaks, sest isegi kui pole näinud originaali, siis on piisavalt kõikjal selle kohta vihjeid, viiteid ja paroodiaid, seega jääb mulje nagu oleks näinud vähemalt midagigi. Lisaks sellele on mul ka pooleli William Shatneri raamat Up Till Now (kes ei tea, kes on William Shatner, siis tema on esimene Captain James T. Kirk).

Aga nüüd siis praegu kinodes jooksev film, Otse pimedusse. Nagu alguses ütlesin, läksin seda filmi vaatama ainuüksi Sherloki pärast. Noh ja põhimõtteliselt pole mul ju kunagi midagi ühe toreda koomilise märulifilmi vastu.

Aga Benedict … oh Benedict – kui Sherloki vaadates olin ma temasse kiindunud, siis nüüd olen ma talle südame kaotanud! Niivõrd fantastiline pahar, kes ei peagi pahari mängimiseks lollakaid grimasse tegema või võika häälega rääkima – Benedict on pahar, kes näeb kuradi hea välja ja käitub nagu iga teinegi vääriti mõistetud kangelane, kes tegelikult on … väga, väga, väga õel! Aga talle niiiiiii sobib selline roll!

Ja film – üks tore Bromants!

Friday, May 3, 2013

Maniakk

Film: Maniac (2012)
Vaatamise põhjus: huvitav tundus
Hinne: EVL
Filmi lühikokkuvõte: Kui noor kunstnik Anna satub imetlema mannekeenipoe vaateakent ja tutvub poeomanikust noormehe, malbe Frankiga, tundub tulevik olevat täis üllatusi. Nii ka läheb, aga üllatused osutuvad pisut teistsugusteks kui Anna esialgu lootnud oli. Franki puhul on kiindumusest klammerdumiseni vaid üks samm, ja sealt edasi teeb Frank mõned sammud veel. Lapsepõlvetraumad, alaväärsuskompleks ja ebamäärased ihalused keevad uue tunde tekkides üle ja Frankis lööb lõkkele tuha all hõõgunud tapjainstinkt, mis leiab endale kõige võikamaid väljundeid. 

Filmi oli näidatud u. 40 minutit, käsil oli kolmas tapmine ja sellest mulle piisas ... tõusin püsti ja lahkusin.

Kokkuvõte sellest vähesest mida ma suutsin ära vaadata - mis oleks saanud, kui Frodo poleks sõrmust käest andnud, oleks hoopis tuleviku reisinud, kus ta oleks hullumajast välja saanud, sest tema seisund oli ravimitega kontrollitav. 

Sellel filmi algusel oli vaja võtta veel vaid üks tibatilluke samm, et sellest oleks võinud saada snuff film. Tavaliselt ei häiri mind need filmid, kus ketšupit lendab igasse ilmakaarde, kuid see film ... see polnud lihtlabane õudukas, see - vähemalt algus - oli haige sonimine koos mõttetu vägivallaga.