Näljamängud: Pilapasknäär II osa

Film: The Hunger Games: Mockingjay – Part 2 (2015)

Hinne: C-

Sisukokkuvõte: 13. ringkond on varjust välja tulnud ja seal hautakse plaane Kapitooliumi lõplikuks kukutamiseks. Paistab, et hoolikalt seatud plaanides on olnud mängus kõikide käsi, välja arvatud Katniss Everdeeni (Jennifer Lawrence) oma. Revolutsiooni edu sõltub aga Katnissi soovist hakata etturiks, võtta vastutus loendamatute elude eest ja muuta Panemi tulevikku. Selleks peab ta kõrvale heitma oma viha ja usaldamatuse. Temast peab saama ülestõusnute pilapasknäär – olgu isiklik hind milline tahes.

Action, Dystopia, YA, Romance

Ma ei mäleta et ma oleks juba ammu ühtegi filmi juba kinos istudes nii palju kommenteerinud, kui seda filmi. See oli ikka selles mõttes nii jabur ja nii igav. See Katnissi ja Peeta vaheline „armastus“ ja Gale „armukadedus“ ning need pikad tühjad filmi raiskavad kaadrid, mis ei andnud kogu loole mitte midagi juurde, kuid samas raiskasid aega tähtsatelt asjadelt (loe: võitlus). Kuidas vaatajaid valmistatakse pool tundi ette, et kohe juhtub midagi õudset, mida me kõik teame, et juhtub, sest mis siis muu ikka saab pimedas kanalisatsioonis juhtuda ja siis ka venitatakse seda hetke nagu jaksab. Ja kuidas tõelise armastuse suudlus toob hullu tagasi reaalsusesse …

Seda kui palju antud lugu sarnanes raamatuga, ma üldse ei puuduta, sest tõsi ta ju on, et põhipunktid olid olemas, kuid kõik seal ümber …

 

Ning siis lisaks see pidev jutt et Snow (Lumi) tuleb tappa … tekitas minus tahtmist öelda The Winter is coming :).

 

Ja siis veel see piknik seal filmi lõpus … mulle meeldis palju rohkem see lõpu versioon, mis eelmise filmi linastumise ajal netiavarustes ringles, sest antud lõpp oli liiiiiiiiiiiiga ninnu-nännu-hunnikuga-vahukoort-ja-kirsike-tippu läila.

Aga seega võib siis Näljamängud lõppenuks lugeda, ning Katniss (Lumivalguke) võib koos oma Peeta (päkapoisiga) rahulikult kodu mängida, samal ajal kui Gale (prints) sõdureid käsutab.

Escobar: Kaotatud paradiis

Film: Escobar: Paradise Lost (2014)

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Ameeriklasest surfar (Josh Hutcherson) kohtab oma unistuste tüdrukut, kuid tutvus tüdruku onu, Colombia narkoparuni Pablo Escobariga (Benicio del Toro) osutub lausa sürrealistlikuks kogemuseks.

Enam kui 20 aastat pärast ta surma on Pablo Escobaril Colombiale ikka veel ulatuslik mõju. Tänu oma kokaiiniimpeeriumile sai temast ajaloo üks jõukaimaid kurjategijad, kelle hingele jäid tuhandete inimeste elud. Kuid temast loodud robinhoodilik kuvand ja üürike poliitikakarjäär tegid temast nii mõnedegi kaasmaalaste jaoks kangelase. „Escobar. Kaotatud paradiis“ on tõsielusündmustel põhinev haarav draama, mis laseb heita pilgu Escobari hukatuslikult lummavale kujule.

Naiivse Kanada surfari Nicki vaatenurgast jutustatud „Escobar. Kaotatud paradiis“ pühendub Escobari valitsusaja viimastele aastatele. Nick ja ta vend Dylan avavad tagasihoidliku surfikuurordi Medellini lähedal, kus Nick kohtab oma unistuste naist Mariat (Claudia Traisac), kes oma poliitikust onule kampaaniat teeb. Onuks osutub Pablo, kes kutsub Nicki oma "suvilasse" peole. Džunglis laiutavasse lausa Shangdu mõõtmetega kindlusse. Kui Pablo kuuleb, et Nickil ja Dylanil on probleeme kohalike pättidega, lubab ta „asja korda ajada“. Pätid leitakse surnult ja Nick avastab, et on sattunud pööraste ekstravagantsuste, korruptsiooni ja verevalamiste maailma, kust põgenemine osutub pea võimatuks.

Thriller, Romance

Kuigi filmi pealkiri jätab mulje nagu oleks film eelkõige Escobarist, siis mina ütleks küll, et tegelikult oli film ikkagi Nickist ja tema elu suurimast veast.

Film algab lõpust, hüppab siis sama päeva algusesse, sealt kahe aasta tagusesse aega, jõuab tagasi sinna kus film algas, läheb natuke veel kaugemale ning siis hüppab tagasi päris algusesse, kui Nick ja Dylan alles jõuavad oma „paradiisi randa“.

See oli hästi kokku pandud lugu, mis jälgib seda kuidas Nick mässitakse tasahilju asjadesse millest tal mingit võimalust eluga pääseda pole. Kuigi treileri järgi võiks arvata, et tegemist on ühe üsnagi verise filmiga, siis tegelikult pakutakse vaatajale pigem teadmist, kui verine kõik oli ja vaataja fantaasia võib ise endale sobiliku pildi maalida, sest see suur verevalamine pole selles filmis tähtis, tähtsad on inimsuhted, raksetes situatsioonides käitumine ja jälgimine, kui kaugele võib inimene minna, kui talle piisavalt survet avaldada.

Hea film ja hea näitlejatöö.

Näljamängud: Pilapasknäär I osa

Film: The Hunger Games: Mockingjay – Part 1 (2014)

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Kahel korral verd tarretama panevatest Näljamängudest eluga pääsenud Katniss (Jennifer Lawrence) ei tunne end ikka veel turvaliselt. Endine kodu 12. ringkonnas on hävitatud, tema lähedastest on saanud pagulased ning kättemaksuhimuline Kapitoolium üritab Pilapasknääri nime all tuntud tütarlapsega, kes mässu valla päästis, lõpparvet teha. Ängistav on see, et 74. Näljamängud lõppesid Peetale (Josh Hutcherson) traagiliselt – ta sattus Kapitooliumi vanglasse. Piinamistest kurnatud noormehe saatus on teadmata...

Panemis valitseva kaose tõttu otsustab allmaailma kuuluv salapärane 13. ringkond pärast pikka vaikimist varjust välja tulla, et kunagi Kapitooliumi vastu alustatud ülestõusu jätkata. President Coini (Julianne Moore) juhtimisel alustab ringkond, kus on varjupaiga leidnud Katniss ja teised ülestõusnud, Panemi sõda, et kukutada despootlik valitsus. Katniss tõuseb nüüd ülestõusu üldtunnustatud sümboliks – Pilapasknääriks. Kuid ta ei soovi suures mängus, milles tema armastatu elu sai ohverdatud võõraste huvide nimel, vaid etturiks jääda, ning seetõttu peab Katniss võitlema veelgi vapramalt kui Näljamängude areenil... Kas raske ülesanne ja kogu riigi lootus sõda võita ei osutu tütarlapse õlgadele liiga rängaks koormaks? Kõik vastused – alates 21. novembrist kinodes linastuvas filmis „Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 1“, millest õhkub põnevust, hädaohtu ja mässulist meeleolu.

Action, Dystopia, YA

Oh jah.

Noh, Näljamängude järg. Lugu läheb üha süngemaks ja üha patriootlikumaks ja üha julmemaks. Huvitaval kombel on enamus sektorites näidatud inimesi ükskõik millise muu nahavärviga, kuid mitte europiidid, nagu seda on Kapitooliumi rahvas ja Katnissi ümbritsev seltskond … ei tea kas seda on tehtud teadlikult.

Aga noh, ma ei mäleta et raamat oleks nii suurte sõnade ja ergutuskõnede rohke olnud, seal oli tegevust rohkem. Imelik, kuid jah … kõik need uhked plakatid, mida enne filmi toodeti, nendest imelikest sektorite esindajatest – kus siis need kõik on? Et siis viimasesse osasse surutakse kokku Beeta paranemine (niivõrd, kuivõrd) Kapitooliumi rünnak, võitlused tänavatel ja kanalisatsioonis, ning linna peaväljakul – viimane film peaks tulema siis vägagi intensiivne, aga eks saab näha.

Need kaadrid ei ole käesolevast filmist ;)