kaader filmist

kaader filmist

Friday, March 31, 2017

Carrie Pilby



Film: Carrie Pilby (2016)
Hinne: B
Sisukokkuvõte: Carrie Pilby (Bel Powley) on 19-aastane geenius, kes on aasta eest Harvardi lõpetanuna oma vaimselt arengult eakaaslastest kaugel ees. Olles ülimalt teadlik oma ebaharilikul tasemel intellektist ning varustatud üliaktiivse moraalse kompassiga, on Carrie keset New Yorki isoleeritud, sõpradeta, armastuseta ja tööta.

Selleks, et Carrie kestast välja meelitada, koostab tema psühhiaater dr. Petrov (Nathan Lane) nimekirja ülesannetest, mille tüdruk järgneva viie nädala jooksul täitma peab:

Mine kohtama, leia endale sõber, veeda aastavahetus kellegagi koos, hangi endale lemmikloom ning tee midagi, mis sulle lapsena meeldis ja loe oma lemmikraamatut.

Esmalt on Carrie ideele vastu, aga kui selgub, et teda alati pühade ajal külastav isa (Gabriel Byrne) ei ole seekord linna tulemas, sööstab eesmärkidele orienteeritud imelaps talle omase innukusega nimekirja kallale. Pikkamööda inimesi tundma õppides hakkab Carrie aru saama, et tohutus metropolis tema ümber sagivad tüübid ei olegi ühemõõtmelised stereotüübid, vaid keerukad inimolendid, keda pole mingit mõtet ennatlikult hukka mõista.
Comedy, Drama
No nii, nädala alguses sai raamat loetud ja nüüd ka film vaadatud.
Kuidas siis film on raamatuga võrreldes? Mõni asi on sõna sõnalt, kaader kaadrilt sama, kuid samas on nii mõnigi asi välja jäetud või siis mõni teine juurde pandud, mõne tegelaskuju olemust on muudetud ja nii mõnigi asi on muudetud.

Kuid vaatamata sellele – suurepärane film. Suurepärane film raamatutest, inimestest kes loevad raamatuid ja inimestest kes saavad oma eluga üksi väga hästi hakkama.

Carrie Pilby (Bell Powel (Printsess Margaret „Printsessid linna peal“)) on noor üheksateistaastane New Yorklane, kes on juba ülikooli lõpetanud ning kelle isa on ta saatnud terapeudi juurde, et ta hakkaks inimestega suhtlema, et ta leiaks töö. Carrie on vägagi rahul oma raamatutega, oma tavapärase rutiiniga, tema ei tahaks midagi muuta. Ühel vaiksel õhtul avastab ta, et ta naabriks on sattunud vägagi tüütu Austraalia pärismaalaste puhkpilli puhuv Cy (William Moseley (Prints Liam „The Royals“)).

Kuigi kõik arvavad, et Carrie on süütu noor neiu, vaatamata sellele, et ta läks ülikooli juba neljateistkümneselt, kuid Carrie on siiani enda teada hoidnud oma lühikest afääri oma inglis keele professor Harrisega (Colin O’Donoghue (Captain Hook „Oli kord“)). Kui terapeut annab Carriele nimekirja asjadest mida ta peaks tegema enne aasta lõppu, siis võtab Carrie selle nimekirja ja püüab täita ülesandeid, võib-olla mitte päris nii nagu ta terapeut arvas, et ta teeb, kuid ta võib need asjad nimekirjast maha tõmmata. Ta muretseb endale lemmiklooma (kuldkalad), ta läheb kohtingule (kihlatud noormehega, et tema petmist ta pruudile paljastada), tee midagi, mis sulle lapsepõlves meeldis (ta joob kirsilimonaadi), loe oma lemmikraamatut – see on raske ülesanne, kuna ta lemmik raamat on endiselt professori käes,  mine uueaasta peole (ta külastab üht pidu suisa kümneks minutiks :)), jne.

Carrie on andekas noor inimene, tal on suurepärane huumorimeel, tal on natuke problemaatiline suhe tema isaga, tal on raske sõpru leida, kuid ta leiab kellegi, kes tahab teada, mis on ta teine eesnimi.

Minu lemmik stseen selles filmis on vaieldamatult see, kui Carrie ja ta isa lähevad professor Harrise käest tagasi küsima raamatut, mis talle ammu laenatud on ja mida ta ei taha kuidagi tagasi anda. Kuna ma alles hiljuti pidasin üsnagi sarnast sõda, et oma raamatuid tagasi saada, siis oli see koht eriti hingelähedane.

Hea film igatahes!!!

Wednesday, March 29, 2017

Suur Hiina müür, Elu

Film: Life (2017)
Hinne: B--
Sisukokkuvõte: “Elu” on judinaid tekitav ulmepõnevik rahvusvahelise kosmosejaama teadlastest, kelle avastusretk muutub ülimalt hirmuäratavaks, kui leitakse kiiresti arenev eluvorm, mis oletatavalt võis põhjustada Marsi väljasuremise ning ohustab nüüd meeskonda ja kogu elu Maal.
Horror, Sci-Fi, Thriller

Oh jah … ma ausalt ei mäleta kuna oli viimane kord, kui ma käisin kinos vaatamas, või vaatasin kodus mõnda ulme filmi kus mingi võõreluvorm tahab inimesi toiduna kasutada. Sedagi filmi läksin ma vaatama vaid Jake ja Ryany pärast.

Et siis tegelikult ei teagi, kas see rakk ikka tuli marsilt, äkki tuli ta hoopis sellelt meteoriidilt millega sond kokku põrkas. No igatahes „Calvin“ on esialgu nii nunnu ja siis nii tubli ning siis oh häda, äkki surnud, seega mingem teda väikse elektrikarjusega surkima ja üllatus, üllatus, Calvin ei võtagi seda kui sõbralikku žesti vaid hoopis kui rünnakut ja teeb ise väljakutse käesurumise võistluseks. Mis te arvate, kes kaotas?

Natuke vähem kui kolmveerand tundi filmist ja Calvin kõrvaldab esimese meeskonna liikme. Õnneks ei järgne sellele paanika, kus joostakse/lennatakse mööda kosmosejaama, kus peakohal särtsuvad lahtised juhtmed või sisisevad tilkuvad torud, vaid järgneb rahulik paanika, kui esmalt püütakse Calvinit laboris hoida, siis kohtub kapten temaga avakosmoses ning kuigi inimhinged kosmosejaamas sees sooviks kaptenit päästa, ei lase kapten olevust jaama, ta pigem ohverdab enda.

Kuid olend on näljane ja kasvab ja tema jõud kasvab ja millegi pärast kasvab ka tema esimese ohvri kiindumus temasse, seega hetkel kui kõik on kindlad, et nad on Calvini jätnud hapnikuta kosmosejaama lülisse, on tema hoopis mugavalt soojas koos nendega.

Uued ideed, uued põgenemised, uued ohvrid … inimene võib ju teha suurepäraseid plaane, kuid siis tuleb saatus, see kõige kapriissem libu ja keerab kõik pea peale.

Film: The Great Wall (2016)
Hinne: C
Sisukokkuvõte: Filmi sündmustik rullub lahti väljamõeldud iidses Hiinas, kus tänapäeval tuntud Suur Hiina müür on püsititatud rahva kaitsmiseks metsikute ja verejanuliste müstilist päritolu koletiste, Tao Teide eest, kes iga 60 aasta tagant Nefriitmäest üles tõusevad ja kogu inimtsivilisatsiooni ellujäämise ohtu seavad.

Kui õhtumaalasest seikleja ja moraalitu palgasõdur William (Matt Damon) koos oma kambajõmmi Peroga (Pedro Pascal) Suure Hiina müüri alla jõuab ja valvurite poolt vangi võetakse, saab ta teada põhjuse, miks selline tohutu maailmaime püstitatud on. Kui ründavate elajate mustavad hordid suurt kaitsemüüri laastavad otsustab William ühineda Nimetu Ordu juhi kindlar Lin Meiga ning mehe tegelik teekonna eesmärk saab sootuks teise sisu.
Action, Sci-Fi, History

Kuidas Hollywood teeb Hiina Actionit? Tuleb tõdeda, et visuaalselt hästi, kuid sisult mitte nii hästi, kui need teised Hiina fantaasiafilmid mida ma varem siin vaadanud olen.

Seekordne müüt, mida pildikeelde toodi oli see, et Hiina müür on ehitatud selleks, et hoida inimestest eemale rohelisi sisaliku taolisi olendeid, kes on äärmiselt intelligentsed, õpivad igast lahingust ning ründavad iga kuuekümne aasta tagant. Müüril peavad vahti rahva parimad tütred ja pojad, kes on riietatud haldjamoe järgi värviküllastesse rüüsse ning nende suurim jõud lisaks fantastilistele relvadele on sõdurite valmisolek end ohverdada.

Hiina müüri äärde jõuavad kaks eurooplast, William, kes vahel on oma aktsendi järgi šotlane, vahel Londonlane vahel ne-rõba-ne-mjasa ameeriklane, ning Tovar, hispaanlane, kes räägib ka inglise keelt. Müürivalvurite seas on nooruke komandör Lin Mae, kes oskab ka inglise keelt, kuna müüril on juba kakskümmend aastat „vangis“ olnud Ballard, kes on oma keelt neile õpetanud. Miks on need valged mehed sinna üldse läinud? Must pauku tegev pulber loomulikult.

Noh siis need uued vangid, satuvad koheselt müürile suure lahingu keskele ja selleks et mitte kohe esimese hetkega surra, annavad nad ka oma osa nende roheliste sisalike hävitamisel. Siis selgub, et nende trumbiks on see et Williami taskus on kamakas magnetit. Veel palju jutustamist ja magneti kasutamist ja lahinguid paksus udus ja tintmustal ööl …

Kuid kes juba kord on varas, see on alati varas ja kes on harjunud erinevate lippude all võitlema, see ei hoia kinni ühestki ideest liiga kaua, kui on valida uute huvitavamate väljakutsete vahel. Seega pidas William mitte just väga pika, kuid siiski tüütu, sütitava kõne ja järgnes järgmine võitlus, kus mõned end taas kord vabatahtlikult ohverdasid, kuna neile korraks nagu koerale pähe patsutatu ja neid kiideti. Lõpuks õnnestus neil ikkagi nende ühine suurim vaenlane hävitada ja sellega koos hävitasid nad ka kõik sisalikud.

Visuaalselt suur, kuid sisult ja dialoogilt nõrk lugu.

Miks ma need kaks filmi kokku ühte postitusse panin? Sest kui neid järjest vaadata, nagu mina seda tegin, siis on need ühe müüdi kaks võimalust – meteoriit, kuskilt kaugelt, olendid, äärmiselt intelligentsed ja õppi võimelised, ning nende lemmik toiduaine on inimene. Suur Hiina müür oli esimene rünnak ja Elu oli roheliste marslaste teine katse. :)

Monday, March 27, 2017

Palmid lumes



Film: Palm Trees in the Snow (Palmeras en la nieve) (2015)
Hinne: B
Sisukokkuvõte: "Palmid lumes" on paralleleselt lahti hargnev lugu Hispaania perekonna kahest põlvkonnast, kelle saatus on seotud lummava Fernando Poo saarega, mis asub Ekvatoriaalses Guineas. 1954 aastal lahkub peategelane Kilian (Mario Casas) Hispaaniast eksootilisele Fernando Poo saarele, kus ta sügavalt armub kohalikus kakaoistanduses töötava mehe imekaunisse abikaasasse (Berta Vazquez). Aastakümneid hiljem avastab Kiliani vennatütar Clarence (Adriana Ugarte) oma onu asjade seast saladusliku kirja, kust loeb, et Kilian on aastaid saatnud raha kellelegi Fernando Poo saarele. Clarence asub teele Ekvatoriaalsele Guineale, et tuvastada hästi maetud perekonnasaladus.
Drama, Romance, History

Palmid lumes oli suurepärane film. See pea kolm tundi kestnud film ei tundunud sugugi nii pikk, sest lugu oli põnev ja kaasakiskuv ning ilus ja emotsionaalne. Film on tehtud Luz Gabas'i samanimelise raamatu järgi.

Keelatud armastuse lugu, fantastiline loodus, üllatava ajalugu, õõvastav julmus ja võib-olla natuke arusaamatu vajadus uurida unustatud perekonnalugu.