kaader filmist

kaader filmist

Thursday, March 29, 2012

Plahvatusohtlik

Film: Haywire (2012)

Filmi vaatamise põhjus: tundus kirjelduse järgi huvitav
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Mallory Kane (Gina Carano) on tipptasemel väljaõppega agent, kes täidab valgustkartvaid tellimustöid maailma kõige räpasemates ja ohtlikumates paikades. Pärast seda, kui ta päästab pantvangis hoitud Hiina ajakirjaniku, reedab Mallory üks tema lähedastest kolleegidest ning jätab ta surema. Korraga on temast saanud sihtmärk halastamatutele tapjatele, kes teavad ette iga ta sammu. Selleks, et tal oleks mingitki lootust ellu jääda, peab naine jõudma tõeni.

Kuidas siis alustada – WOU!!
Kas olete näinud filmi Salt (seda "Turbohuule" filmi) ... no vot, see oleks nagu Salti parem versioon nii sisu kui ka näitlejate poolest. Ja siis lisaks sellele võiks öelda, et kui James Bond või Jason Bourne oleks naistsoost siis oleks ta ilmselt täpselt selline. :)


Lisaks Gina Caranole on filmis hunnik suurte nimedega meesnäitlejaid – Michael Fassbender (Mal laseb talle kuuli pähe), Canning Tantum (Ewan laseb talle kuuli kõhtu, sureb Mali käte vahel), Antonio Banderas (Mal tapab ta), Ewan McGregor (Mal jätab ta ookeani äärde tõusu kätte) ja Michael Doulgas (jäi ellu ... veel:)). Nagu näete on Mallory Kane naisterahvas, kelle taga on laipade rida.

Ühte asja tahaks ära märkida, see oli nii huvitav, kuidas selles filmis oli nii vähe muusikat – kõik kaklussteene saatis vaid ajsade purunemise ja inimeste hingeldamise hääl – ja muidu ka oli vaid harva taustamuusikat kasutatud. Selline harjumatu asi. Kuigi see tundub üha enam sisse tulema, kuna ka Näljamängud olid üsnagi muusikavaesed.

Ja nüüd veel tiba peatetgelase teemal - ma loen palju raamatuid ja see tegelaskuju meenutab mulle kahte raamatute kangelannat – Anita Blake ja Cat Crawfield – mõlemad võitlejad, mõlemad annavad endast võideldes maksimumi ning mehed on nende jaoks vaid kas armukesed või surnud (...the true way to a man's heart is six inches of metal between his ribs. /Laurell K. Hamilton, Narcissus in Chains /) :)... noh jah, neil kahel on ka üleloomulikudvõimed. Sellised supernaised on üldiselt tänapäeva nooretkirjanduses väga populaarsed. :)

Peaks vist ka ära mainima, et esimesed inimesed lahkusid saalist 15 min pärast filmi algust :), teised poole filmi pealt :):), natuke enne lõppu hakati mu kõrval rääkima, et äkki peaks minema raha tagasi nõudma :):):), kuid mina ütlen – kui te olete suutnud ära vaadata Salti, siis Plahvatusohtlik on täitsa tore filmike.

Meestele peaks piisama kui mainida, et see film on nagu Pourne'i Identiteet ning nendel piltidel siin on Gina Carano:) :):)

Saturday, March 24, 2012

Parim Hotell terves Indias

Film: The Best Exotic Marigold Hotel  (2012)
Filmi vaatamise põhjus:Briti filmimaailma kahurvägi kõik ühes koos ... ikka tahad ju ära näha :)
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Rühm "kuldsesse ikka" jõudnud briti kodanikke on langetanud otsuse veeta idüllilist pensionipõlve kaugel Indias, kus nende eest lubab igati hoolt kanda end luksusliku hotellina reklaamiv Best Exotic Marigold Hotel nimeline majutusasutus. Pärast mitme tuhande miili pikkust väsitavat teekonda saab aga kohalejõudnutele selgeks, et hotelli reklaammaterjalid olid veidi rohkem luksuslikud, kui hotell ise. Esialgsest pettumusest hoolimata avastavad aga külalised, kuidas see koht ühes oma sarmikate teenindajatega hakkavad neile üsna peatselt sügavale hingesoppidesse pugema...


Dame Judi Dench, Bill Nightly, Maggie Smith, Tom Wilkinson, Celia Imrie ja Dev Patel – oh … tõeline nauding!!! :)Huvitav kombinatsioon – Hollywoodi film, briti näitlejad, India eeslinn, kultuur ja muusika.

Mingi moment selles filmis meenus mulle Söö, usu, armasta – mine reisile, leiad end ja leiad ka oma eluarmastuse! – lihtsalt kas on mõtet selle eneseleidmisega oodata nii kaua? Noh kunagi pole liiga hilja.;)

Me kuuleme korduvalt üht ütlust selles filmis – ütlust, mis on isegi juba FB’s ringlema hakanud, kui päeva mõte – kõik läheb lõpuks hästi, ja kui kõik pole veel hästi, siis pole ka veel lõpp saabunud! Seega tundke hirmu selle ees, kui kõik on üks hetk hästi, sest see saab olema ka lõpp. :):):)

Lõpetuseks killuke ilusat Bollywoodi muusikat filmist Swades (Selle filmi muusika on kirjutanud sama helilooja, kes kirjutas muusika ka Rentslimiljonärile)

Thursday, March 22, 2012

Näljamängud

Film: The Hunger Games (2012)
Filmi vaatamise põhjus: Pärast esimese traileri vaatamist võtisn kätte esimese raamatu ... siis teise ... ja kolmanda ... otse loomulikult tuli edasi ka kinno minna :)
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel. /Forum Cinemas, Apollo raamatukauplus/


Kuid nüüd mu daamid ja härrad - The Hunger Games / Näljamängud  - Olgu juhus alati teie poolel!!!! :)

… nagu juba öeldud ma olen raamatut lugenud. Tavaliselt on selliste filmide, mis on tehtud raamatu järgi, vaatamaminek väga suure riskiga asi, kuna film on ju enamasti tehtud raamatu põhjal, mitte raamatu järgi, kuid filmist minnakse ikkagi otsima raamatut, mitte lavastaja nägemust raamatust. Kuid seekord võib kergemalt hingata … minu nägemus ühtis suuremalt jaolt lavastaja ja stsenaristi nägemusega.

Loomulikult oli kohti, mida ei oleks pidanud olema, või kohti, mis oleks pidanud olema kas pikemalt või natuke teistmoodi, kuid üleüldiselt … hea töö. Kuid seda räägin mina, kes teab kõiki kolme raamatut, teab taustalugu. Ma ei kujuta ette, mismoodi oli seda vaadata sellel, kes ei tea raamatust midagi. Kas neil näiteks tekkis huvi raamatut lugeda? ;) (Mul oli õigus, kui raamatut pole lugenud, siis jääb film tühjaks, arusaamatuks.) :(

Aga nüüd sisu juurest näitlejate juurde. Minu suur hirm selle filmiga seoses oli Beeta osatäitja Josh Hutcherson (Reis 2, mäletate?). Minu jaoks oli ta kuni tänaseni see poiss, kes mängis Steve Leopardi osa filmis Vampire’s Assistant. Iga kord kui ma teda nägin, tuli silme ette Steve. Õnneks ei toonud ta Stevet siia filmi kaasa. :)

Jennifer Lawrence (Katniss) – ma lugesin kuskilt, et ta oli filmi Winter’s Bone jaoks õppinud selgeks looma nülgimise, kahju et nad tal oma oskusi siin filmis näidata ei lasknud, kuid üldiselt, on tema üks nendest noortest näitlejatest kelle karjääri ma huviga jälgin.

Ja kuidas teile meeldis Meg Ryani poeg – Jack Quaid? Nii oma isa moodi!!! :)

Ära ei saa ka unustada Lenny Kravitzit – ma kummardan ta talendi ees … tubli töö, teda näeme veel ka kahes järgnevas osas, kuid neljandas …. :(

Ja täpselt, ma ei kirjutanud midagi valesti – nende kolme raamatu põhjal plaanitakse tõesti teha nelja filmi. Huvitav saab olema näha kuidas, kuna need pole mingid pea 1000 leheküljelised raamatud, aga noh jah, kui hästi pingutada, siis saab isegi viimase raamatu kaheks teha, aga eks seda näeb umbes järgmise kolme-nelja aasta jooksul.

Aga lahkugem siis selle meeldiva kinoelamuse juurest heas tujus. Nimelt pakun ma teile uudistamiseks linki, kus saab vaadata Näljamängude filmi plakateid, kui filmi lavastaja oleks olnud keegi teine kui Garry Ross – The Hunger Games in EW.com

Ning kõige lõpuks, raamatu lugemise kõrvele (GR, AR), killuke muusikat.

Monday, March 19, 2012

Newcastle, Waiting for forever, Easy A ja New York, I love you

Möödunud pühapäev oli taas kord see pühapäev, kus oli vaja triikida ja sinna kõrvale oli ju väga hea ära vaadata mõningad filmid, mis juba ammu ootasid oma hetke. Filme oli plaadile pandud küll viis, kuid ära vaadata jõudsin vaid neli. 


Film: Newcastle (2008)

Filmi vaatamise põhjus: tundus kirjelduse järgi huvitav
Hinne: B-
Filmi lühikokkuvõte: Newcastle on täiskasvanuks saamise/peredraama/surfamise film. 17 aastane Jesse elab pidevalt oma vanema venna Victori varjus, kelle ei õnnestunud omal ajal saada surfamises suureks tegijaks. Isegi kui Jesse elukoht pakub suurepärast surfamise võimalust, kummitab pidevalt taustal tulevik töölisena kaubalaeval. Jessel on loomulikku annet surfamiseks ning sellega oleks ta võimeline jõudma rahvusvahelistele võistlustele, kui ta ise oma võimalusi ei saboteeriks. Üks romantiline ning traagiline nädalavahetuskoos  sõpradega, paneb Jesse nägema seda, mis elus tegelikult tähtis on, ning samas teeb temast ka parema sportlase.
Et siis tore surfi film – natuke nalja, palju ilusaid kaadreid ookeanis surfafatest noortest inimestest ja natuke draamat. Nii mõnigi nägu tuli tuttav ette – nagu näites Jesse venda Fergust mängiv Xaviest Samuel (See on see noormees, kellest ma rääkisin filmi Anonüümne juures, vasakpoolsel pildil ) ja siis ka veel Kirk Jenkins (samuti vasakul). Küsite kes? No vot – ma ju räägin, et ta nägu on tuttav, kuid nimi?? Asi on selles, ta on näitleja Michael Cassidy(paremal) teisik :).

Film: Waiting for forever (2010)

Filmi vaatamise põhjus: kerge armastusfilm
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Hollywoodilik armastuslugu poisist, kes on rahul  tänavakunstniku eluga, kui vaid saaks järgneda  oma elu armastusele, noorele näitlejannale.

Kõlab imelikult, nagu oleks tegemist mingi jälitaja filmiga, mis pole sugugi mitte romantiline vaid hoopis õudusfilm. Kuid tegelikult on tegu ikkagi armastusfilmiga. Kena, kerge, natuke hullumeelne, natuke naljakas pühapäevane filmike.

Film: Easy A (2010)

Filmi vaatamise põhjus: nii palju on sellest filmist räägitud ja ma leidsin, et on aeg ka ära vaadata
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Olive Penderghast (Emma Stone) oli klassikaaslaste jaoks praktiliselt nähtamatu keskkooliplika, kuni ühest süütust valest sai alguse tõeliselt plahvatuslik skandaal.

No ma ei käinud teda kinos vaatamas :), seega vaatasin nüüd. Normaalne filmike ju.

 

Film: New York, I love you (2009)

Filmi vaatamise põhjus: oleks pidanud nagu olema Paris, je t’aime järg.
Hinne: D-
Filmi lühikokkuvõte: Kogumik erinevaid armastuslugusid, mis kõik toimuvad ühes armastatuimas linnas kogu maailmas, New Yorgis.

Ilmselt päras Pariisi filmi suurt edu, tahtsid ka teised autorid oma kätt proovida ning sedasi valmiski NY film. Kuid vaatamata kõigile neile staaridele, kes selles filmis osalesid oli see ikka üks väga nõrk, väga nõrk film.


Et vot siis selline filmimaraton – vähemalt üks oli hea komöödia, üks oli ilusate kaadritega surfamisest ja üks oli lihtne ajaviitefilm, kuid kahjuks oli ka üks täielik pettumus.

Ning nüüd jääme lugema päevi, siis tunde ja siis minuteid, kuni hakkavad Näljamängud !!! :)

Friday, March 16, 2012

21 Jump Street

Film: 21 Jump Street
Filmi vaatamise põhjus: ausalt ... ma ei teagi miks :)
Hinne: D
Filmi lühikokkuvõte: 80ndate samanimelisel menuseriaalil põhinevas märulikomöödias "21 Jump Street" kavatsevad Schmidt (Jonah Hill) ja Jenko (Channing Tatum) oma noorukieaprobleemid selja taha jätta. Nad lähevad tööle politseisse, salajasse Jump Streeti üksusesse. Nende nooruslik välimus on hea kattevari ja nii saadetakse nad kohalikku keskkooli salatööle. Relvad ja ametimärgid vahetatakse koolikottide vastu, et uurida vägivaldset ning ohtlikku narkovõrgustikku. Keskkool pole aga kaugeltki selline, mille semud mõne aasta eest lõpetasid. Kumbki ei arvanud, et neil tuleb uuesti rinda pista pubekaea hirmude, ängi ja probleemidega, mis olid nende jaoks juba unustatud teema. /Forum Cinemas/


Mina pole see, kes on üles kasvanud koos 21 Jump Streetiga, mina ei õhanud Johnny Deppi pilte vaadates, kui ta oli alles jumbu, minu jaoks ilmus ta näitlejate sekka alles filmiga Don Juan DeMarco. Seega ei läinud mina seda filmi vaatama otsides sealt seda mida kunagi seriaalis näidati – ma ei oodanud sellest filmist ausalt öeldes midagi, ma läksin lihtsalt Channing Tatumit vaatama. ;)

Aga OMG, OMMFG!!! Kui see film kunagi peaks telesse jõudma siis on ta ilmselt subtiitritega tummfilm, sest pole ju mõtet enamus teksti välja piiksutada, pigem siis jätta heli üldse ära ja alla trükkida murelike kodanike silmi mitte riivavaid sõnu. Ainus koht, mida julgetakse häälega näidata, on see kus Johnny Depp oma partnerile igavest truudust vannub hetk enne surma (jah, Johnny ise on ka filmis). :) Aga sellega ei taha ma sugugi öelda, et kinos oleks kuulda vaid ühtlast piiksu, sest kinos on ta alla 14 keelatud, seega kõlbab kõiki karvaseid ja sulelisis kuulata. :)

Aga film ise – Politseiakadeemia + Projekt X + Glee + American Pie + kõik muud noortefilmide paroodiad, mis kunagi üldse tehtud on. Tõsiselt!!! Naerda saab ja mitte vähe!!! :):)

Sunday, March 11, 2012

Project X

Film: Projecy X(2012)
Filmi vaatamise põhjus: tundus huvitav
Hinne: B-
Filmi lühikokkuvõte: PROJEKT X on lugu kolmest tavalisest abituriendist, kes üritavad koguda populaarsust pealtnäha süütu ideega – peo korraldamisega. Kuid kõik ei lähe päris nii, nagu nad ette kujutasid. Sama kiiresti, kui levib info peo kohta, purunevad ka unistused, kogutakse halba kuulsust ning sünnivad legendid.

JMFC!!!OMMFG!!!  :):)
Mis see siis oli, õppefilm keskkoolile või dokumentaalne õudusfilm tulevastele lapsevanematele?
Forum Cinema kodukal on kirjas, et see on hoiatus politseile ja lapsevanematele.
2009 ilmus Rich Halli raamat, Magnificent Bastards, kus paljude teiste lühilugude vahel on ka lugu, mis meenutab kohe väga, VÄGA, seda filmi. Too on küll lugu isa vaatevinklist ja ei toimu vaid üks pidu, vaid mitu pidu. Kui ma õieti mäletan, siis esimesele peole tulid ta lapse sõbrad Myspacsest – u 1000 külalist või nii. Teisele peole – mille käigus maja maha põletati, tulid sõbrad Facebookist – u ma ei mäleta, palju. :):)
Ja Saksamaal kutsuski ju üks tüdruk kogemata Facebookis valesse kohta linnukese pannes kogu Saksamaa oma sünnale.:) Ning rahvas tuligi ka kohale, rääkimata meediast.
Seega jah, see on õppefilm ja hoiatav õudusfilm!!! :):)
Ja nüüd, kuigi see võib-olla ei käi väga selle filmiga kokku, kuid tore laul ja toredad noored laulavad, ning neid topse oli filmis näha ning mitte vähe!!:):):)


Friday, March 9, 2012

John Carter

Film: John Carter (2012)
Filmi vaatamise põhjus: selle filmi vaatamiseks ei peagi põhjust olema ... ideaalne friigi film!
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: John Carter (Taylor Kitsch) on USA kodusõjast kurnatud endine kapten, kes satub seletamatult Marsile, kus ta leiab end keset tohututes mõõtmetes konflikti planeedi asukate ning lummava printsessi Dejah Thorise (Lynn Collins) vahel. Maailmas, mis on kokkuvarisemise äärel, leiab Carter uuesti endas kaduma läinud inimlikkuse ning mõistab peaegi, et kogu planeedi ning selle asukate kestmajäämine on tema kätes.
"John Carter" on eepiline seiklusfilm, mille aluseks Tarzani looja Edgar Rice Burroughsi 100 aasta eest ilmunud legendaarne ulmeromaan "A Princess of Mars" ning selle järjed, mis on olnud inspiratsiooniallikaks lugematutele ulmekirjanikele ja filmitegijatele läbi Ray Bradburyst ja Arthur C. Clarke'ist George Lucase ja James Cameronini. /Forum Cinemas/



Star Wars, Gladiaator, Bravehart, Avatar, Tuulte oru Nausica, Laputa lendav kindlus, Howly liikuv kindlus … need on filmid, mis mulle esmalt meenusid, kui ma vaatasin John Carterit. 

Võimas, suurejooneline, meisterlik, kaasahaarav, naljakas, armas :) … on sõnad, mis keelele tulevad, kui püüan kiiresti iseloomustada John Carterit.


Ja nüüd tahaks raamatut lugeda :) :). Tahaks teada saada, kas kõik 11 Barsoom sarja raamatut on surutud 2 tunni sisse, või on vaid esimene raamat filmi aluseks võetud – igatahes on nad kõik Kindle lugeris ootamas, et ma praegu poolelioleva raamatu lõpetaks.


See on film mida ma lähen ilmselt veel korra kinno vaatama, et nautida seda suure ekraani efekti ja vaadata seekord ka mujale, kui Deija Thorise erksinistesse silmadesse , jälgiks midagi muud kui Tars Tarkasi käsi, John Carteri lihaseid või Matai Shangi pidevat kujumuutmist :).

Monday, March 5, 2012

Reis 2: Saladuslik saar

Film: Journey 2: The Mysterious Island (2012)

Filmi vaatamise põhjus: Josh Hutcherson "Näljamängude" eelsoojendus :)
Hinne: C-
Filmi lühikokkuvõte: Noor Sean Anderson (Josh Hutcherson) saab saladuslikult saarelt kodeeritud hädakutsungi. Saarelt, mida ei tohiks olemaski olla, ent kus elutsevad kummalised eluvormid, asuvad kullamäed, surmavad vulkaanid ja veel üks hämmastav saladus.

Seani uus kasuisa Hank (Dwayne Johnson) peab retke kaasa tegema, sest noorukit peatada on võimatu. Kopteripiloodi (Luis Guzman) ja tema imeilusa ning tahtejõulise tütre (Vanessa Hudgens) kaasabil hakkavad nad otsima saart, et päästa sealne üksik elanik ja põgeneda enne, kui vulkaanid saare uputavad ja selle aarded igaveseks meresügavustesse viivad.


Bugs Bunny!! Seriuously!!! Bugs F#&¤ing Bunny!! Tegelt küll Daffy Duck aga … aga noh, mida iganes, lastele tuleb ju klassikuid ka näidata. :)
Ja siis algaski film ise. Millegi pärast ma arvasin kogu aeg, see film on Arthur Conan Doyle raamatu Kadunud maailm ainetel, kuid eksisin. Tegemist on vist ainukese Jules Verne raamatuga, Saladuslik saar, mida ma lugenud pole. Ma ei tea, kas see on minu õnn või õnnetus, sest Hollywood oskab ju kõik vanad head asjad totaalselt omamoodi ära rikkuda. Ja kas ka mitte multikas UP ei otsinud too vanamees just seda sama saart?!?!?
Oli aeg, kus ei saadud tehtud ühtegi filmi ilma Michael Caineta ja ma loodan, et see aeg ei tule tagasi!
Mis mind selle filmi juures kõige rohkem häiris – inimeste omavahelised suhted (kas ülihead või äärmuslikult üksteist mõnitavad), MacGyverlikult kõige valmistegemine hambaorgi ja taskunoaga, avastatud paradiisi hävitamine (absurd loogika, et kui saar vajub vee alla, siis loomulikult nii, et kõik saarel olev kokku variseb … huvitav kuidas varem oli saar vee alla suutnud kaduda nii, et ei lagunenud?), leitud mehhaanikaime turistideveoks kasutamine ja veel tuhat pisiasja. Ning mis oli kõige hullem – Michael Caine nahkpükstes :(:(:(
Aga ma läksin seda filmi vaatama ju Josh Hutchersoni pärast ja „Näljamängude“ soojenduseks … kas pole siis „Näljamängude“ soojendus –  tegelased visatakse tundmatusse kohta, kaasa antakse vaid seljakott, ümberringi on elukad, kes sind õhtusöögiks võivad pidada, rääkimata sellest, et kogu sind ümbritsev loodus võib su eluküünla kustutada rutem kui jõuad öelda Beeta Mellark :):):)
Igatahes … noh oli kah.
Aga suurem elamus oli ikkagi enne filmi näidatud John Carteri treiler! :)

Friday, March 2, 2012

Nõod

Film: Primos (2011)
Filmi vaatamise põhjus: reedeõhtune komöödia
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: Kauaaegne pruut jätab Diego üksinda altari ette ning koos kahe nõoga võtab ta ette päikeselise reisi külakesse, kus poisid kõik oma lapsepõlve suved veetsid. Sealsamas elab ka Diego esimene armastus, kaunis Martina.

Võrratu komöödia. Kerged naljad, ilusad inimesed, ilus Hispaania külake. Võrratu. Keelekasutus võis küll olla üllatav ja jutt väga otsene, kuid mis mõtet on olla poliitiliselt korrektne ja muuta film piinlikult idiootlikuks, kui nii oli palju lihtsam ja naljakam ja normaalsem. :)

Ja kõige selle nalja seest sai üles nopitud ka väga tõsine mõte – nii palju on inimesi, kes peavad armastuseks täiesti valesid tundeid: hirmu jääda üksinda; harjumust olla kellegagi, hoolitseda kellegi eest, lasta kellelgi enda eest hoolitseda; vajadust tunda end vajalikuna. See pole armastus, see on paanika ja sedasi unustatakse kõige tähtsam - mina ise, minu soovid ja minu tunded.

Et siis selline tõsine mõte sellise toreda komöödia lõppu!!!!

Thursday, March 1, 2012

El Bulli

Film: El Bulli: Cooking in progress (2011)
Filmi vaatamise põhjus: toit
Hinne:B
Filmi lühikokkuvõte: Korduvalt maailma parimaks restoraniks nimetatud El Bulli kolm Michelini tärni teeninud peakokk Ferran Adrià sulgeb oma köögi igal sügisel pooleks aastaks, et kolida Barcelonasse laboritingimustesse katsetama toiduga ning koostada järgmise hooaja menüü.


Kujutage ette et sööte ühe õhtusöögi jooksul, mis kestab 3 tundi, 40 (nelikümmend) rooga? 

Jah, see on täiesti võimalik, ja seda Hispaanias restoranis El Bulli. Kui tavaline inimene mõtleb sõna roog, siis on see ikka miski selline, mis on koos ühel taldrikul ja see taldrikutäis täidab kõhu, kuid restoranis El Bulli on roog näiteks üks väike meega kaetud männivõrse, või piparmündi puruga ja suhkruga kaetud jää või klaasitäis vett ja õli või külmutatud roos või vaniljekõpsud või praetud kananahk koos kõhreluuga … ühesõnaga kõik, mis tavalisele inimesele ei tähenda toitu, sest see ei täida kõhtu.

Vaadates kõike seda askeldamist nende erinevate imelike toiduainetega, meenus mulle film Täiuslik meel. Seal oli ju ka, et kui inimesed olid kaotanud haistmis- ja maitsemeele, hakati sööki tegema eriti ilusaks ja  kõlavaks, et oleks endiselt huvitav süüa.

Ja nüüd kujutage ette restorani, mis pakub sellist toitu – minimalistlik, modernne, pastelsetes toonides, palju metalli, puitu, kas pole nii? Eksisite, nagu minagi. See restoran oli täpselt selline koduselt soe vahemere äärne restoran nagu oleme harjunud sealkandis nägema – valged seisand, suured söögilauad, valged linad, pehmed söögitoa toolid, laual vaas lillega – klassika, ei midagi ultramoodsat.

Ja vaatamata sellele, et ekraanil oli väga harva näha tõelist sööki, töötas siiski Pavlovi refleks suurepäraselt - suu oli täis sülge ning kõht korises.

See oli natuke teistsugune dokumentaalfilm kui tavaliselt, siin puudus kaadritagune hääl, kes tutvustaks restorani tausta, kokkade kogemusi, muid huvitavaid fakte. Film jooksis, inimesed rääkisid tööasju ning vaatajatel lasti endil panna lugu kokku pildist ja infost mida jagasid El Bulli restorani kokad oma igapäevatöös.

Minna vaatama sellist dokumentaalfilmi, kus söögitegemine käib keemialabori tasandil peale Gordon Ramsay Meisterkoka saadet - see oli suur kontrast!:) Mina jään ikka Ramsay toitude juurde! :)