kaader filmist

kaader filmist

Friday, January 27, 2012

Järeltulijad

Film: The Descendants (2011)
Filmi vaatamise põhjus: George Clooney
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: Oscari-võitja Alexander Payne ("Külili") jutustab Havail aset leidva, vahetevahel humoorika, teinekord traagilise loo mehest nimega Matt King (George Clooney). Matt on töösse uppunud ükskõikne abikaasa ja kahe tütre isa, kes on sunnitud oma elu põhjalikult ümber hindama pärast seda, kui tema naine paadiõnnetuse tagajärjel raskelt vigastatuna haiglasse satub. Korraga peab end "varuvanemaks" nimetav mees tegelema kahe teismelisega, kellest ta mitte midagi ei tea. Samal ajal ootab terve suguvõsa tema otsust seoses tohutu äritehinguga, kus Mattist sõltub, kas müüakse maha imekaunis maatükk, mille nende kauged esivanemad neile pärandasid.


George Clooney tuntud headuses – tegelikult paremgi veel. Aga parem kui Clooney olid need tüdrukud, kes mängisid ta tütreid (Shailene Woodley ja Amara Miller), tegelikult ka!
Raske teema, kuid teema millest ei saa mööda vaadata – see on ju nii tavaline, et pered tänapäeval on lahku kasvanud, noored kasutavad mõnuaineid ja suhtuvad väga üleolevalt oma vanematesse ning teistesse vanematesse inimestesse, täiskasvanud upuvad töösse ja unustavad oma lapsed ühe vanema kasvatada, selleks et oma elu natukenegi veel huvitavaks muuta, otsitakse adrenaliini ohtlikest spordialadest, ning viimanegi imeilus looduslik koht püütakse muuta kaubanduskeskuseks või turismiobjektiks. Kas selleks, et aru saada, kui vale see kõik on, on tõesti vaja äratuskella kellegi lähedase surma näol? Maailmas, kus meid enam mitte miski ei üllata – ilmselt küll.
Kõige selle tõsise sisse on pandud ka mõned naljakad kohad, vastasel juhul muutuks see film ikka vääääga masendavaks.
Kas ta tõesti on Oscari film?  Pannes ta teiste kandidaatide kõrvale – jah on küll.
Kas tasub vaadata? Ikka.

Thursday, January 26, 2012

Piiri peal

Film: Man on a Ledge (2012)
Filmi vaatamise põhjus: ei olegi otsest põhjust, huvitav tundus
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Nick Cassidy (Sam Worthington) on vanglapõgenik, kes töötas kunagi New Yorgis politseinikuna. Kui ta suundub Roosevelt Hotel’i viimasele korrusele ning astub uljalt katuseservale, siis ajab see hirmu nahka kogu linnale, eelkõige aga neile, kellel on hinge taga suured saladused.
Endise politseiniku Cassidy hirmujudinaid tekitav tegu ei küta kirgi ainult meediakanalites. New Yorgi politseijaoskonna läbirääkija Lydia Spenceri (Elizabeth Banks) jaoks on see lisaks kõigele ka pisut delikaatne situatsioon. Sel ajal, kui ta üritab veenda Cassidyt alla tulema, peab ta seisma silmitsi oma rivaaliga jaoskonnast (Edward Burns), kes süüdistab teda huvide konfliktis. Kuid mida rohkem Lydia üritab Cassidy meeleheitest sotti saada, seda rohkem hakkab ta meest ka mõistma.Kas see võib olla seotud salapärase projektiga, mille kallal tema vend (Jamie Bell) koos oma tüdruksõbraga (Genesis Rodriguez) töötas? Või hoopis salatehingutega, kuhu on segatud mõjuvõimas ärimees (Ed Harris)? Kas Cassidy parim politseinikust sõber (Anthony Mackie) võiks aidata meest katuselt alla saada? 
Endise politseiniku julgustüki tõttu, millega ta üritab tõestada oma süütust, tuleb päevavalgele üha rohkem ja rohkem asjaolusid, mis võib tuua palju rängemad tagajärjed, kui ühe mehe jalavääratusel kõrghoone katuse serval.

Et siis Piiri peal. Oh jah. Kes tahab filmi vaatama minna, ärge edasi lugege – SPOILER ALERT. :)
No kuulge, mingi tüüp, ok endine politseinik, ronib New Yorgis hotelli aknast välja, et teeselda enesetappu, et ta vend saaks kõrval majas sisse murda megalt kaitstud šeffi, et röövida sealt teemant, mille väidetavalt oli seesama politseinik kaks aastat tagasi röövinud! Tüüp pühib toas kõik asjad üle, enne kui ta aknast välja ronib, et mitte sõrmejälgi jätta, kuid aknaraami ja aknalaua jätab pühkimata!!! Ning politseinikud kontrollivad kogu tuba!!, kuid ei leia sõrmejälgi! Kehv töö, või kuidas?!?!?  Ja NY politseinike on ju nii kuradi palju, et keegi neist ei tunne ära, kes ta on, kuid tema partnerit teavad kõik?!?!? Ning tema isa, kes esialgu oli väidetavalt surnud, ning siis lõpus tuli välja, et on elus ning peab baari, kus käib väga palju politseinike, kuid mitte keegi ei tunne teda ära, kui ta hotellis „töötab“ ning politseinike valedel jälgedele juhatab!?!?
Nagu näete on emotsioonid laes.:) :) :)
Ja kui rääkida näitlejatest – Jamie Bell, kena noor näitleja … kas režissöör tõesti arvas, et filmivaatajad ei tea, et ta mängis kunagi Billy Ellioti, et ta pidi paar tantsusammu kindlasti tegema?!?!? Ning kes tahab näha elavat Benjamin Butonit – vaadake Ed Harrist! :) :)
Kuid miski oli ikkagi tore ka – kõik oli nii inimlik, mitte Mission Impossible – inimesed koperdasid ja värisesid ja keerasid käkki kokku ning panid huuleläiget huultele totaalselt valel ajal ja märkisid ka ise selle ära, kuid vähemalt ei kukkunud keegi suudlema või armastust valel ajal avaldama.
Aga, OMMFG, ikka tehakse filme! Ja ameeriklastele need meeldivad.
Kuid kui teil tõesti midagi muud teha pole, siis minge vaatama, saate natuke naerda.

Sunday, January 22, 2012

Hüsteeria


Film: Hysteria (2011)
Filmi vaatamise põhjus: filmi sisu … kohe kindlasti filmi sisu :)
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: „Minu suur O!” käsitleb humoorikalt väga tõsist ja feministlikku teemat – vibraatori leiutamine. Tegevustik toimub 1880-ndate aastate Inglismaal, kus paljud kõrgema klassi naised on sunnitud külastama oma perearsti seoses depressiooniga. Patsientide stressi vähendamiseks on arstil välja töötatud omamoodi teraapia, mis sisaldab manuaalset naiste stimulatsiooni. Arsti kohuseks kujuneb leevendada rikaste naiste stressi orgasmiga, mida nende mehed ei suuda neile pakkuda. See intiimne massaaž kujuneb väga efektiivseks ning sellest ideest haarab kinni ka arsti hea sõber Edmund, kellega nad koos arendavad välja oma elektril töötavast tolmuimejast hoopis midagi muud ...
Ja tulemus? Sellest sai alguse revolutsioon naiste jaoks.

Milline sisututvustus ja milline suur ootus filmile. Ja ka teate mis ... see ootus oli seda väärt!
See oli niiiiii armas komöödia, niiiiii fantastiline näitlejatöö ja niiiii hea sisu. Need peened sõnademängud ja kavalad vihjed ... nii sürr.
Rupert Everett on oma tuntud koomikurollis vägagi nauditav. Maggie Gyllenhaal maailmaparandajana ja Jonathan Pryce noore arstina on vägagi armsad.

Huvitav, kas ka tänapäeva kiires maailmas oleks vajadust intiimse massaaži pakkujatele? Kujutage ette, nagu tavalised masöörid, kes käivad kontorist kontorisse ja seavad seal üles oma massaaži toolid, et tuleb ka intiimse massaaži pakkuja kord nädalas ... :D

Ja nüüd tõstke käed, kelle on oma isiklik vibraator? Järgmine kord kui te oma lelu välja võtate, siis teate, keda selle eest tänada! Ja kui teil veel vibraatorit pole ... te ei pea poodi minema, surfake natuke netis, leidke netipood ja tellige endale mõni kena lelu.

Kas ma soovitan filmi vaatmata minna? Oo ja .... oo ja .... oo ja ..... oooo jaaaaaa!

Häbi

Film: Shame (2011)
Filmi vaatamise põhjus: Michael Fassbender.
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: New Yorgis elav Brandoni hoolikalt üles ehitatud eraelu – mis lubab tal rahuldada tema seksi sõltuvust – keeratakse peapeale, kui tema õde Sissy saabub ootamatult talle määramatuks ajaks külla.

NY- linn kus üksik inimene kaob massidesse ning muutub veelgi üksikumaks, elades oma väikes maailmas. Kui keegi tuleb segama tema väikest maailma, siis lendab see maailm uppi. Kõigile meile, kellel on vennad/õed räägitakse lapsest saati, et me peame kokku hoidma, kuna me oleme üksteisel ainukesed, kuid teate mis, vaatamata sellele, et te olete sugulased, ei pea te kokku sobima ja me ei pea üksteise elude eest vastutama.
See oli raske film, sest puudutab teemasid, mis tänapäeva maailmas on vägagi reaalsed – me oleme üksi ja me peame ise oma eludega hakkama saama, ilma et me loodaks et me lähisugulased meid üles korjaks, kui kõik kokku kukub. Meil kõigil on midagi muu maailm eest varjata, sest meid ümbritsevad ei pruugi seda mõista. See on Pöffilik film.

Kuid võimalus näha Michael Fassebenderit kogu tema ilus, suures plaanis – ja on mida vaadata! - kuid samas ka näha teda kõige halvemas emotsionaalses seisus – see ongi see suurepärane näitlejatöö, mida vaatama minna, sest see teeb filmi kaasahaaravaks ning mõistetavaks.
Kas ma soovitan – see on šokeeriv film, nii visuaalselt kui ka sisult, seega olge ikka väga kindlad, et olete valmis kõigeks mida teile pakutakse.

Friday, January 20, 2012

Märtsi Iidid

Film: The Ides of March (2011)
Filmi vaatamise põhjus: Ryan Grosling ja George Clooney
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: MÄRTSI IIDID on teravmeelse dialoogiga pingeline draama poliitika- ja võimumaailmast, kus põimuvad seks, ambitsioonid, lojaalsus, reetmine ja kättemaks. Noor pressiesindaja langeb poliitilise niiditõmbamise, vilunud poliitiku reetlike manipulatsioonide ja noore võrgutava praktikandi ohvriks.

Kas te olete näinud filmi Spioonimängud, kus Brad Pitt ja Robert Retford koos mängivad? Kaks suurt näitlejat erinevatest põlvkondadest – nauditav kooslus! Ka see paar – Ryan Grosling ja Georg Clooney, on vägagi nauditav kooslus.

See poliitiline mäng, see ülipeen kikivarvul käimine õige ja vale piiril. Seda on nii sürr vaadata, kuidas sinisilmsest presidendi kandidaati jumaldavast ja usaldavast pressinõunikust saab küüniline ja kivistunud pressinõunik. Grosling, keda on nähtud armunud kutsikana, neurootilise narkarina, vilunud naistemehena ja tuima autojuhina, on suutnud omandada taas uue näo ja karakteri – pole üldse ime, et ta on sedavõrd populaarne näitleja viimasel ajal – ta teab mida teeb ja teeb seda hästi!!

Ja Glooney – kuna ta siis tegelikult ka presidendiks kandideerima hakkab, kõik ju ootavad seda!!

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi Ameerika presidendi valimiste kord on üks äärmiselt segane värk, kuid seda filmi on siiski huvitav vaadata, nii näitlejate kui ka sisu pärast. Tasub leida oma kiiretest õhtutest see poolteist tundi ja kinno minna.

Teispoolsus : ärkamine

Film: Underworld Awakening (2011)
Filmi vaatamise põhjus: pärast esimese kolme filmi vaatamist on juba huvitav näha, mida neljandal veel pakkuda on.
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: "Teispoolsus: ärkamine" on juba neljas lugu ulmelisest seiklussaagast, mis algas aastal 2003.
Kolme esimese filmi täht Kate Beckinsale kehastab taas kord vampiiritar Selene'i, kes põgeneb vangistusest ja satub maailma, kus inimesed on avastanud nii vampiiri- kui libahundiklannide olemasolu ja on ühtlasi kuulutanud sõja mõlema surematute liigi väljajuurimiseks.


Mis siis oli neljandal pakkuda? Ajahüpet üleeelmise filmiga 12 aastat, vampiiride ja libahuntide avalikuks tulemist kogu inimkonnale, esimest sündinud hübriidi, kes otse loomulikult on Selene ja tema armastatud hübriidi Michaeli tütar, uusi hulle teadlasi, kes püüavad kogu maailma vallutada, vererohkeid võitlusstseene ning Selelne 999 elu, kuna isegi surematud ei elaks üle ilmselt kõiki neid vastu seina lendamisi, mille tagajärjeks saaks olla ainult, kas selgroo või kaela murdumine, hõbekuule, kukkumisi suurtest kõrgustest ning raskete asjade alla jäämist, mida seekordne film meile pakub, kuid – see on ju film, ning visuaalselt on ta nauditav. Ma ei tea miks mul oli mulje, et ta peaks olema 3D, kuid õnneks ta seda polnud.
Kas ilma kolme eelnevat filmi vaatamata oleks mõtet seda filmi vaadata? Ei oska öelda, kuid järjena oli ta natuke nõrk. Jah, tegu on ulmefilmiga ja ei peakski erilist sisu otsima, kuid esimesed kolm olid tegelikult ka sisukamad ja huvitavamad, kuid see film oli suures osas vaid võitlused ja tagaajamine ja sisu oli vägagi vähene.
Lihtsalt ajaviiteks sobib küll.
Ning kindlasti saame tulevikus näha ka viiendat osa! :)

Monday, January 16, 2012

Metsik graatsia

Film: Savage Grace (2007)
Filmi vaatamise põhjus: Eddie Redmayne ja filmi sisu
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Tõesti sündinud lugu ilusast ja karismaatilisest naisest Barbara Daly, kes abiellus ülespoole Brooks Baekelandiga, Bakelite plastmassi pärijaga. Nende ainud laps on mehe silmis täielik ebaõnnestumine, ning mida suuremaks poiss kasvab, saab ta üha lähedasemaks oma üksildase emaga, ning siit saabki tragöödia oma alguse.
Film on ekraniseering Barbara Daly mõrvast šokeerivast, mis toimus ühes Londoni linnakorteris, reedel 17. Novembril 1972. See kohutav kuritegu lõi laineid mõlemail poole Atlandi ookeanit ning jääb endiselt üheks kõige meeldejäävamaks Ameerika tragöödiaks …


Miks ma selle filmi üldse tõmbasin ja vaatama hakkasin – esiteks Eddie Redmayne … noor inglise näitleja, kes tundub olevat teel suuremate rollide poole. Praegu võib teda näha ETV’s näidatavas miniseriaalis Taevasambad ja peatsel jõuab kinno Minu nädal Marilyniga. Ja siis muidugi see sisu. Lugedes IMDB kokkuvõtet, ootasin et filmis on draamat ja verd ja kriminaalsed põnevust, et kes tappis, kuidas tappis jne. Tegelikult oleks pidanud lugema selle naisterahva kohta eelnevalt Wikipediast ja siis oleks ka filmist paremini aru saanud.
Aga ilma tagapõhja teadmata jäi mul filmist selline mulje, et inimesed kellel on liiga palju raha ei oska oma eluga midagi peale hakata. Seega, selleks et päevad liiga igavad ei oleks hakatakse siis skandaale korraldama, mõnuaineid kasutama, armukesi pidama, enesetapu katseid korraldama, tasapisi hulluks minema, intsest ning punkti paneb i’le ju kõige paremini see, kui poeg tapab ema.
Et siis oli selline OMG film, kus miski pole püha ja kui sa taustalugu ei tea, siis jääb väga paljugi arusaamatuks.

Tuesday, January 10, 2012

Lõbumaja

Film: L'Apollonide (House of Tolerance)  (2011)
Filmi vaatamise põhjus: huvitav tundus
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: 19. sajandi lõpp. Kõrg-bordell Pariisis. Majanduskriis, ega lõbumaja pidamisega seotud argiohud šampanjavoogu ei peata. Olgugi, et afrodiisset nektarit juuakse ka siin juba klaas- ning mitte enam kristallpokaalidest. Lõbumaja perenaine – soliidse kogemusega ja rühiga kahe lapse ema – Marie-France – hoiab toimuval nii maja sees kui väljas kotkasilma peal. Töötavate naiste detailsed talitlused: töögraafikud, -meetodid, treening, füüsiline korrashoid, annavad filmile selgroo ning röövivad meilt muidu iharaina kujutlust leidvate momentide müstilisuse. Iha on lõbumaja sätendava salongielu tavaline osa. Sama tavaline kui naiskollektiivi suuremal või vähemal määral teotamine, mis on sama perioodiline kui suguhaiguste kontroll. Kõige hullem tegu, mis ühe prostituudi osaks saab, on tema näo ehmatav moondamine. Sellest saab ka filmi keskne motiiv, mis võis anda väljaandele “Le Parisien” põhjuse nimetada “Lõbumaja” aasta feminismi suurteoseks. Meie silme ees töötavad tüdrukud ei ole märtrid, vaid profid, kelle tuli hääbub vaikselt nende klientide kirelõõmas. Bonellol on filmi lõpuks aga hoopis šokeerivam ning sõnasõnalisem lahendus. “Lõbumaja” räägib kõrg-bordellide langusest ning äri vältimatust liikumisest sinna, kus see tänapäeval käib – magistraalide lähedusse, kus iga töötav naine on üksiküritaja.

Ega tegelikult polegi palju omaltpoolt lisada – see on Euroopa film, seega pole seal mingit sügavat moraali lugemist, ega õnnelikku lõppu, kõigest räägitakse nii nagu on.
Kas tasub vaatama minna –miks ka mitte, kõigi nende klantsitud Hollywoodi filmide vahele on see täitsa hea vaheldus. Kas õpib midagi huvitavat :) – ei, ei näidata midagi, mida juba varem teadnud poleks (või on siis asi minu rikutuses :)).

Ja nagu ikka mina ja minu kiiksud, et kui mõni näitleja tundub tuttav, siis pead ju meelde tuletama, kus sa teda varem näinud oled. See neiu, kes on siin pildil, kahe mehe vahel - ma arvasin täiesti tõsiselt, et see on Madonna tütar Lourdes Leon, nad on niiiiii sarnased, kuid ei ole, selle neiu nimi on hoopis Hafsia Herzi.

Thursday, January 5, 2012

Täiuslik meel


Film: Perfect Sence (2011)
Filmi vaatamise põhjus: Ewan McGregor :)
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Šotlasest režissööri David MacKenzie seitsmes mängufilm on Glasgow's aset leidev optimistliku alatooniga apokalüptiline armastuslugu. Ajal, mil üle maailma kogub tuure inimeste elutähtsaid tajusid välja lülitav katk, hakkavad peene restorani peakoka Michaeli (Ewan McGregor) ja töönarkomaanist epidemioloogi Susani (Eva Green) vahel arenema romantilised tundmused. Just siis, kui nad on lõpuks võimelised tundma armastust, lülituvad üksteise järel välja inimkonna lõhnataju, maitsmismeel, kuulmine...

Et siis Täiuslik meel … üks järjekordne maailmalõpu teemaline film.
Et siis ….
Jah ….
Noh … Ewanit on ju alati hea vaadata
Sisu … kui võrrelda Melanhooliaga, siis meeldis mulle Melanhoolia rohkem. Võiks öelda nii, et Melanhoolia oli hukkumine lennukipommi plahvatuses ja Täiuslik meel on pilvelõhkujalt alla hüppamine ja kogu tee selle hüppe kahetsemine. Et siis Melanhoolia maailma lõpp oleks meeldivam.
Aga muidu on ju film vägagi vaadatav ja samas ka äratuskellana töötav, meenutades sulle, et kõik meie ümber ja meie sees on kaduv ja elada tuleks iga hetk ja kogu hingest, sest iial ei tea kuna kõik otsa võib saada.
Filmis on üks hetk, kui inimesed on hakanud kuulmist kaotama, meie peategelased veel kuulevad ja on autos, et sõita Michaeli koju. Susan peatab auto ja kerib auto aknad alla, et kuulata kirikukellade löömist ja kõike muud neid ümbritsevaid hääli … ja ainuke millest mina suudan mõelda on see, et see on õige hetk, kui nad peaksid üksteisele tunnistama, et nad armastavad üksteist. Need on ju vaid kolm sõna ja see oli nende viimane võimalus, sest nad võivad iga hetk kurdiks jääda. Selle asemel, lihtsalt vaikides autos istuda ja kuulata väljas toimuvat oleks nad pidanud tegema kõike, et üksteist kuulata. No uvõ …
Korraks käib jutust ka läbi see, et pärast seda kui inimesed on kaotanud juba lõhna- ja maitsemeele on kuskil sündinud laps, kelle on kõik meeled veel olemas … kas see tähendab siis seda, et kõik lapsed, kes on eostatud enne katku algust, on sellest puutumata, või ka need lapsed, kes on peale seda eostatud on terved? Kui vanemad ka kuulmise ja nägemise kaotavad, kuidas siis need lapsed suudavad ellu jääda? Kas see kõik ei meenuta mitte Triffidide päeva? Seal jäid küll inimesed vaid pimedaks, kuid ka seal olid järeltulijad nägijad.
Aga jah, kui mõelda, et sa kaotad kõik meeled peale kompimismeele, siis on üsnagi kindel, et elu lõpp saab olema veniv ja piinarikas … sellest siis ka see pilvelõhkujalt alla hüppamine.
Ma ei tea, kas ma soovitaksin seda vaatama minna … hea oleks ta ära näha, sest film on hea kuid, võib-olla oleks seda parem kodus vaadata, et kui enam ei suuda, paned pausi peale ja vaatad hiljem edasi.

Tuesday, January 3, 2012

Anonüümne

Otsustasin kirjutada oma esimese kommentaari filmile, mida ma pole hiljuti vaatamas käinud, kuid millest ma olen hiljuti palju mõelnud ja mille kinno jõudmist juba pikalt oodanud.


Film: Anonymus (2011)
Filmi vaatamise põhjus: sisu väga intrigeeriv
Hinne: A+
Filmi lühikokkuvõte: Elizabethi-aegne Inglismaa, poliitilise kaose tanner. ANONÜÜMNE spekuleerib teemal, mis on sajandeid intrigeerinud akadeemikuid ja suuri mõtlejaid, teiste seas Mark Twaini, Charles Dickensit ja Sigmund Freudi, täpsemalt - kes õigupoolest on William Shakespeare’i nime all avaldatud teoste tegelik autor?

Selle üle on vaielnud asjatundjad, avaldatud on hulga raamatuid ja teadlased on terve elu pühendunult kaitsnud või ümber lükanud teooriaid, mis keerlevad Inglise kirjanduse kõige tuntumate ja tunnustatumate kirjandusteoste autorluse umber. Anonüümne pakub ühe võimaliku vastuse, keskendudes ajajärgule, mil kuningliku õukonna poliitilised skandaalid, keelatud armuafäärid ja ahnete ning võimujanus ülikute troonile pürgimise katsed jõudsid rahva ette ühes kõige ebatõenäolisemas paigas: Londoni teatrilaval.


Miks Anonüümne? Aga selle pärast, et see võeti Tulevate filmide nimekirjast maha :(.
Minu õnneks nägin ma filmi Pöffi raames juba ära ja olin kindel, et kui ta kinno tuleb lähen uuesti vaatama ja võtan ka teised kaasa, sest see on film, mida tasub vaadata - ja nüüd ... jõuab ta enne videolevisse kui kinno ... ju tal siis ei läinud mujal kinodes nii hästi kui oodati.

Aga miks mulle see film nii väga meeldis? Põhjuseks on näitlejad, Mehhiko seebiooperilik sisu, filmi visuaalne nauditavus. Ahhhh ... tõsiselt suurepärane!
Tõsi ta ju on, et film keerleb selle ümber, et kes võiks olla tegelikult kirjutanud Shakespeare nime all avaldatud teosed, kuid kõige suurem Ahaaa hetk pole sugugi seotud sellega, kes mida kirjutanud on, vaid sellega kes kellega kuidas suguluses on. Sellest see "seebikalik" sisu :)!
Kuid kostüümidraamat ja ilusaid inimesi on ju alati hea vaadata, ning kui kõige taga veel ka kaval konks on, siis mõtled filmist ka veel peale kinost lahkumist. 

Ning nagu alati jäid mõned pisiasjad filmi ajal hinge kriipima ja koju jõudes tuli ju kiiresti need järgi vaadata. Nagu näiteks see, et kus olen ma varem mõningaid näitlejaid (Jamie Campbell Bower ja Xavier Samuel) mängimas näinud ja kas Kuninganna Elizabethi  erinevas vanuses mängisid ikka ema ja tütar (
Vanessa Redgrave ja Joely Richardson).

Jamie Campbell Bowerit ja Xavier Samueli on võimalus olnud näha Videviku saaga kolmandas filmis, kuid seal oli neil hoopis teistsugune roll. Neil poistel tasub silma peal hoida, neilt võib veel midagi huvitavat oodata. Ja Elizabeth oli tõesti "pereäri".

Seega, kui see film kätte peaks sattuma, tasub kindlasti võtta lisaks kõrvale kas pudel veini või liitrine jäätisepakk, keerata end mugavalt teleka ette ning vaadata film algusest lõpuni, ilma ühegi pausita ära.

Monday, January 2, 2012

Alustuseks

Midagi uut siis siia aasta algusesse.
Lihtsalt tuli mõte pärast tüdrukutegea koos istumist, et äkki peaks hakkama plogi pidama oma vaadatud filmide kohta.
Tõsi ta ju on, et ma käin palju kinos ja ka kodu saab üsnagi palju asju vaadatud, seega võiks ka kirja panna, mida ma arvan vaadatud filmidest.
Ma pole mingi kriitik ja minu arvamus pole mingi seadus, kuid äkki aitab see kellelgi valida mida õhtul vaatama kinno minna või koju laenutusest võtta.
Seega alusagem siis, mitte küll kohe täna, kuna ma pole hiljuti midagi uut vaadanud - nädalavahetusel sai vaadatud taas True Blood 4 hooaega - vahel lihtsalt tuleb vaadata Ericut ja Alcidet :) - kuid eks peagi saab taas kinno mindud ja siis tuleb ka esimene kommentaar.

Vaatamise ja lugemiseni