kaader filmist

kaader filmist

Tuesday, December 30, 2014

Öö kutse


Film: Nightcrawler (2014)
Hinne:
B

Filmi lühikokkuvõte: Jake Gyllenhaal kehastab Lou Bloomi, innukat noormeest, kes otsib meeleheitlikult tööd ning avastab tempoka LA krimiajakirjandusmaailma. Ta tutvub vabakutseliste operaatoritega, kes filmivad liiklusõnnetusi, tulekahjusid, mõrvu ja muid õudusi. Loul õnnestub jalg ohtliku maailma ukse vahele saada, kus iga sinine vilkur võib tähendada ootamatut õnne ja ohvrid tehakse rahaks. Loud juhendab kohaliku uudistesaate ankur Nina (Rene Russo), mille tulemusel saadab teda edu. Kaelamurdva ja katkematu videomaterjali otsinguil saab mehest tema enda loo peategelane.
Drama, Thriller

Gyllenhall teeb suurepärase rolli sotsiaalselt natuke ebardlikust noormehest, kes on end ise õpetanud kõiges mida on võimalik internetist leida – elu põhitõdedes, äris, elu õnne saavutamises. Ta lihtsalt võtab kõike õpitut sõnasõnalt või siis vastavalt sellele kuidas talle tundub kasulikum. Tal puuduvad sotsiaalne filter ja sotsiaalsed pidurid, oskab ta suurepäraselt lömitada (kui vaja) või siis olla jõhkralt otsekohene (kui vaja). Ta ei peatu millegi ees, kui ta on aru saanud, mida tal on vaja teha, et saavutada seda, mida ta saada tahab.

Inimestele meeldivad uudised ja neile meeldivad šokeerivad uudised, mida verisem seda parem, mida šokeerivam, seda parem, seega ongi vaja selliseid öiseid parasiite nagu Lou, kes alustas pisivargana, kuid kui ta nägi kord pealt ühe püstolkaameramehe tööd, saab temastki õnnetustejahtija ei löö risti ette mitte millegi ees, kes on valmis kõigeks, et saada vaid häid ja palju raha sisse toovaid kaadreid kaadreid. Paparazzod on teine selline parasiitide vorm, mida tänapäeva sotsiaalmeedia ühiskond toidab.

Šokeeriv ja kõhedustekitav põnev film.

Seitsmes poeg


Film: Seventh Son (2014)
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Müstilise ordu viimane järelejäänud rüütel meister Gregory (Jeff Bridges) otsib oraaklite poolt ettekuulutatud enneolematute võimetega kangelast – viimast Seitsmendat Poega (Ben Barnes). Koos oma lõpututes lahingutes karastunud mentoriga asub talusulase rahulikust elust eemale kistud noor sangar katsumusterohkele teekonnale. Kartmatute sõdalaste eesmärgiks on kukutada koletislik pimedusekuninganna emand Malkin (Julianne Moore) ning tema maagiliste mõrtsukate armee.
Action, Fantasy

Selle filmi tegemiseks on inspiratsioon saadud Joseph Delaney sarjast The LastAprentice / Wardstone Chronicles. Niipalju kui ma olen kuulnud nendelt inimestelt, kes on raamatuid lugenud, on tegu tõesti vaid inspiratsiooniga, mitte raamatu ekraniseeringuga.

See film on selline tüüpiline suure raamatusarja ekraanile toomine – film pole ju iseenesest paha, kuid kogu aeg on selline tunne et miski on nagu puudu, nagu hüppaks lugu liiga kiirelt ühest kohast teise, et kui teaks lugu, mille põhjal on film tehtud, saaks filmist hoopis parema/halvema  kogemuse. Üheks asjaks on sellest filmist kasu – see võib tekitada huvi see inspiratsiooniallikas kätte võtta ja kõik 13+ raamatut läbi lugeda.

Kuid taas kord oli siis üks fantaasiafilm, kuhu oli kokku kogutud hulk tugevaid ja tuntud näitlejaid (Kit Haringron, Julianne Moore, Jeff Bridges, Alicia Vikander, Djimon Hounsou ja Ben Barnes) kuid sellest siiski ei piisa, kahjuks, et teha ühest imelikust seiklusfilmist eepilist seiklusfilmi.

Wish I Was Here


Film: Wish I Was Here (2014)
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Soovin et oleksin siin on lugu Aidan Bloomist, raskustes näitlejast, isast ja abikaasast, kes on 35 aastat vana ja püüab endiselt leida oma identiteeti, elu eesmärki. Kui ta isa ei saa enam maksta ta laste erakooli eest, tuleb tal endal hakata oma lapsi kodus õpetama, sest nad ei taha oma lapsi tavakooli saata. Õpetades oma lastele elu enda arusaamade kaugu, avastab Aidan endas asju, millest tal ennam aimugi polnud.
Comedy, Drama

Kes siis ei teaks Zach Braffi, Dr John Doriani Kollanokkadest. Lisaks sellele, et a on üsnagi andekas komöödianäitleja on ta ka hea näitekirjanik. Antud film on tal kahasse kirjutatud oma vanema vennaga.

Aga antud lugu siis – Aidan (Zach Braff) on näitleja, kelle ainus senine suurem näitlejatöö on olnud kõõmašampooni reklaam. Sarah (Kate Hudson) on Aidani abikaasa, kes töötab tavalises kontoris, kus ta kuubiku kaaslane on nilbete seksijutukestega ahistav jobu. Nende lapsed Tucker (Pierce Gagnon) ja Grace (Joey King) käivad juutide erakoolis, kus õppe käib väga iidsete traditsioonide järgi, ning Grace on kõik need vanad traditsioonid väga omaks võtnud. Seni on laste koolituse eest maksnud Aidani isa Gabe (Mandy Patinkin), kes oli seda nõus tegema sel juhul, kui tema võib lastele kooli valida. Kuid nüüd selgub, et Gabe on töiselt haige ning ta on otsustanud läbi teha alternatiivravi, mis läheb palju maksma ja seega ei saa ta enam kooli eest maksta. Et lapsed ei peaks minema riigikooli, otsustavad Aidan ja Sarah neid hakata kodukoolitama.

Aidanil on ka noorem vend Noah (Josh Gad) kes on omamoodi geenius, kuid tema geenius on sammuke lähemal hullumeelsusele, kui oleks hea. Seega pole Noahil ei korralikku tööd ega ka tüdrukut, kuid ta elab imeilusas kohas – rannas, haagissuvilas. Tema naaber Janine (Ashley Greene) on minemas ComiComile ja Noah tahab Janine kostüümi üle lüüa ja peaauhinna võita, seega on tal vähemalt korraks üks kindel eesmärk. Kuid ühel õhtul, kui ta lapsi vaatab, lõikab Grace oma juuksed maha, et olla nagu üks korralik juudi naine olema peab ja ta saaks hakata parukat kandma.

Seega on kõik natuke segamini – isa alternatiivravi annab suure tagasilöögi ja ta on haiglas veel halvemas olukorras kui ennem, Aidan ei leia tööd ja Anna kaalub oma praeguselt töölt lahkumist kui ülemus teda tõsiselt selle ahistaja suhtes ei võta, Noah ei taha minna haiglasse isa vaatama ja Grace ning Tucker mässavad isa vastu ja kodukoolituse vastu.

Kuid siis juhtuvad väiksed asjad üksteise järel, mis lahendavad selle suure segaduse ja aitavad perel taas jalule saada, isegi kui nad on ühe liikme võrra vaesemad ja ühe uue liikme võrra rikkamad. Elul on kummaline komme lasta meil kõigepealt all põhjas ära käia enne kui ta taas käe ulatab ja meid üles aitab.


Tore film, natuke kurb kuid samas naljakas ja positiivne.


Lisaks neile põhinäitlejatele oli loomulikult korraks ekraanil ka Zacki kauaaegne ekraanipartner Donald Faison ning tuleb tõdeda et Jim Parson jääb vist igavesti Sheldon Cooperiks.