kaader filmist

kaader filmist

Wednesday, August 29, 2018

Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele.


 Film: Don’t worry. He Won’t Get Far On Foot (2018)
Hinne: C
Lühikokkuvõte: Pärast seda kui Portlandist pärit luhvtivend John Callahan (Joaquin Phoenix) autoõnnetuses peaaegu elu kaotab ning ratastooli satub, ei ole tal joomise mahajätmine plaanis. Kui ta sõbranna Annu (Rooney Mara) ja karismaatilise toetaja Donny (Jonah Hill) veenmisel vastumeelselt siiski ravile läheb, avastab Callahan endas ande joonistada sündsusetuid karikatuure, mis toovad talle hulga fänne ja annavad elule uue mõtte. Tõsielul põhinev draama on ühtviisi liigutav, jahmatav ja naljakas lugu sõpruse, armastuse ja kunsti parandavast toimest.
Comedy, Drama, Biography

Kuidas siis seda lugu kokku võtta? See on lugu joodikust, kes satub õnnetusse, jääb alakehast halvatuks, jätkab joomist, kuni üks hetk lõpetab joomise ja hakkab karrikatuure joonistama – otsekoheseid ja poliitiliselt ebakorrektseid karrikatuure.

Põhimõtteliselt tüüpiline Hollywoodilik elus uue lehekülje pööramise lugu, mis nõretab vandesõnadest ja alkoholist. Tiba on siia sekka pandud ka uskumatut armastust, ebatavalist sõprust ja hulljulgust.
Ja ikkagi meeldib mulle Suicidal Bunny rohkem :).

Friday, August 24, 2018

Spioon, kes mu hülgas


Film: The Spy Who Dumped Me (2018)
Hinne: A—
Lühikokkuvõte: Audrey (Mila Kunis) ja Morgan (Kate McKinnon) on 30aastased parimad sõbrannad Los Angeleses, kes tõmmatakse ootamatult rahvusvahelise vandenõu keerisesse, kui Audrey endine kallim (Justin Theroux) ilmub nende ukse taha, kannul salk ohtlikke palgamõrvareid. Endalegi üllatuslikult sööstavad sõbrannad tegudele, põgenedes läbi Euroopa palgamõrvarite ning kahtlase, kuid võluva Briti agendi (Sam Heughan) eest ja sepitsedes samas plaani, kuidas maailma päästa.
Comedy

Lõpuks jõudsin ka mina siis seda filmi vaatama. Ja oli ka mida vaadata, Sam ei olnud ju mitte vaikses kõrvalosas, vaid ikka pidevalt keset madinat ja pidevalt suures kaadris :). See oli ju see ainuke põhjus, miks ma seda komöödiat vaatama läksin ja ma ei pidanud pettuma, Sam on suurepärane, nagu noore Sean Connory ja Roger Moore poeg, kuid jah, suudlemise stseenid pole tema ala, eriti veel kui suudeldava abikaasa vaatab kõrvalt pealt :).


Aga filmist endast ka siis natuke. Esiteks ma kujutan ette kuidas leedukad filmi vaadates turtsuvad ja tõrva sülitavad, aga Hollywood on juba kord selline – endine Idabloki maa=vaesus, lagunevad majad, imelikud kirbuturud; Saksamaa=punkarid, põrandaalused klubid ja imelikud häppeningid. Aga samas, iga väiksemgi riigi või linna nime mainimine on hea võimalus end tulevaste turistide mällu söövitada, seega, olgu kasvõi imelikus võtmes, aga mainige meid ja tulgu turistid siia, kuigi jah, parem oleks, kui Baltimaid ei portreteeritaks enam kui vaesuse ja korruptsiooni mekat.

Oot, ma pidin ju filmist rääkima. Et siis, millest see film räägib. Spioonidest. Endistest, praegustest ja tulevastest. Drew, kohtub Kaunase kirbuturul vägagi vihaste püstolitega meestega, põgeneb, tulistab ise, hüppab kõrgelt alla, varastab mopeedi …

Audrey ja Morgan peavad Aurdey 30.ndat sünnipäeva ja meenutavad seda, kuidas Drew Audrey SMSiga maha jättis. Lähevad siis Audrey juurde Drew sinna jäänud asju põletama, kui ühtäkki helistab Drew. Lennuk-Kaunas-LA (silmapilk vaid) ja Drew on ukse taga. Kuid temaga koos on tulnud ka need kurjad püssidega mehed, seega taas trattttaatatatatata ja Drew saab kuuli …

Audrey on tööl, tuleb klient, ostab paki nätsu – ilus Briti poiss, palub end autoni saata, Audrey loomulikult saadabki ja Briti poiss palub tal kaubikusse ronida. Kas Audrey teab, kes on Drew? Kus on Audrey?...

Audrey ja Morgan ei tea mida pärast seda kodus toimunud kuulirahe teha, seega lähevad nad sinna kuhu Drew nad saatis, Viini. LA-Viin (taas vaid silmapilk). Uhke kohvik, kohver täis kujukesi – Parim Lapselaps, Parim Ema, jne…. Ilus Briti poiss Sebastian jõuab neile sinna järgi ja taas kord käib üks üleüldine trattattatatatata, tüdrukud põgenevad, ainsana jääb elusana seisma …

Modell/palgamõrvar saab uue töö, laseb moedisaineri maha, et pääseda järjekordsest lavale minekust ja läheb siis oma tööülesannet täitma – tappa kaks lolli Ameerika turisti. See ülesanne pole kerge, sest kuhu iganes ta ka vaatab on kaks Ameeriklasest sõbrannat tegemas midagi ääääääääärmiselt lolli.

Morganil on oma vanematega äärmiselt „tervislikud“ suhted, nad räägivad üksteisega kõigest, ma mõtlen KÕIGEST, seega on ju Morganit ja Audreyt väga kerge jälitada, tuleb vaid oodata, kui ta oma vanematele helistab. Seega pole ju üldsegi ime, kui ka järgmises kohas ootab neid juba kari kurje mehi.

Kes siis ikkagi on spioon, kes on paha, kes hea, kes endine, kes praegune ja kes tulevane?

Kui Kate McKinnon oleks välja jäetud oleks see olnud üks päris korralik spiooni huumor, midagi umbes nagu Palgamõrtsuka turvamees, kuid McKinnon oma verbaalse düsenteeriaga ja igasuguse filtri puudumisega aju ja suu vahel, läks minu jaoks liiale. Theroux, Kunis ja Heughan oleks ka väga hea spioonikomöödia kokku pannud, McKinnon oli see tüüpiline Hollywoodilik üle võlli minek.

Hea film, kuid mõned asjad olid ikka väga, väga, väga, väga jaburad. Aga Sam oli HEA!!!!
 



Monday, August 13, 2018

The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society


Film: The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society (2018) 
Hinne: A
Sisukokkuvõte: Julie Ashtoni ja Gurnsey Kirjandusliku ja Kartulikoore koogi seltsi vaheline suhtlus algab kui üks liige saadab talle tänukirja raamatu eest, mis oli kunagi olnud Julie oma, ning ühtlasi palub tal otsida ka talle teine sama autori raamat. Julie saab kirju ka teiste seltsi liikmete käest, milles nad jagavad oma kogemusi sõjast ja natsi okupatsioonist. Kui Juliel tekib idee kirjutada sellest raamatut, läheb ta külastama saart ja seltsi liikmeid, saades niiviisi uusi sõpru ja võttes samme mis muudavad kogu ta edasise elu. See on lugu armastusest, sõprusest ning sõprade kaotuse valust. 
Drama, History, Romance, 

Gurnsey Kirjandusliku ja Kartulikoore koogi seltsi film on tehtud samanimelise raamatu järgi, mis hiljuti ilmus ka eestikeelsena (Pegasus, RR, A).

See on üks hea film, mis ei riku ära raamatu mõtet, et suru raamatu loosse midagi sinna mitte sobilikku ja ei tee lihtsast armastuse loost patriootliku draamat. 

Lugu on siis kirjanikust, Julie Ashtonist, kes on läbi sõja olnud ajalehe korrespondent ja ka kirjutanud lihtsaid lookesi, mis on lugejate seas väga populaarsed. Nüüd kui sõda on läbi ei taha ta enam kirjutada sama tegelaskuju lugusid edasi, ta tahab uut sisu oma uuele raamatule, mida tema kirjastaja temalt ootab, kuid tal ei ole ideed, mida kirjutada. Siis pakutakse talle, et ta võiks London Timesi jaoks kirjutada artikli lugejatest. Esialgu tundub see idee absurdne, kuid elatist on ju vaja teenida. Siis saab ta kirja, Gurnsey nimeliselt saarekeselt, kuhu mingi ime läbi on jõudnud raamat, mis kunagi kuulus talle ja raamatu uus omanik, saatis talle kirja (kuna Julie nimi ja aadress oli raamatusse kirjutatud) palvega, et äkki leiaks Julie talle sama autori teisi raamatuid, ta loomulikult maksab uue raamatu hinna ja saatmiskulud kinni. 

Julie leiab soovitud raamatu, saadab selle härra Dawsey Adamsile ja ühtlasi palub mehel ka vastata tema kolmele küsimusele. Ja nii tekibki nende vahel kirjavahetus, milles nad vahetavad mõtteid nii raamatutest, kui räägivad ka möödunud sõjast.

Mida pikemalt Julie ja Dawsey kirjutavad, seda enam mõistab Julie, et just selle saare lugejate seltsist ta kirjutada soovibki. Kuid tema elu ei koosnenud ju vaid raamatuesitlustel käimisest, kirjastajaga rääkimisest, ning Dawseyga kirjavahetusest. Juliel oli ka kallim, ameerika sõdur Mark Reynolds, kes palub Julie endale naiseks, enne kui Julie Gurnseyle sõidab. 

Saarel kohtub ta kõigi seltsi liikmetega ja ka teiste saarekese elanikega, ning kuuleb veelgi rohkem lugusid okupatsioonist ja neid kõiki siduvast Elizabeth McKennast. Mida kauem on Julie saarel, mida lähedasemaks ta seltsi liikmetega ta saab, mõistab ta, et ta ei taha neist kirjutada ainult artiklit, ta tahab nende loost kirjutada raamatut, kuid seltsi liikmed ei luba tal seda teha, sest see on nende lugu ja nad ei taha, et maailm sellest teaks, eriti kui nad on saabud infot ühe oma kaua kadunud liikme kohta.

Kuidas lugu lõppeb (ma ei mõtle romantilist poolt :), seda võite isegi aimata) seda peate ise vaatama, kui ma kõik ette ära räägiks, poleks ju enam huvitav.
Aga jah, kuigi lugu pole sõna sõnalt, stseen stseenilt, kiri kirjalt ekraanile pandud, on siiski väga hästi ära tabatud raamatu meeleolu ja tähtsaimad kohad on vaatajateni toodud. Hea film!