Vaatamise/valimise põhjus:
PÖFF ja film on ammu olnud mu filmisoovide nimekirjas
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Tegemist on Dostojevski romaani adaptsiooniga. Jesse
Eisenberg mängib Simonit, häbelikku meest, kes on lootusetult armunud
töökaaslasesse Hannah’sse, aga ei suuda midagi ette võtta. Siis saabub teine
mees – Simoni täpne koopia, kel on lisaks oskus karjääri teha ning Hannah
tähelepanu võita. Tasapisi ajab see Simoni hulluks, sest teisik võtab endale
kõik, millest ta hoolib. Vahetades romaani Vene olustiku 1950ndate värvinguga
Ameerika vastu, pakub film visuaalset naudingut, mis on üheaegselt nii
luupainajalikult hall kui ka piiritult paeluv. Tegu on bürokraatiamaailmaga,
lõputu kontoriruumi ja pimedusega, aga kuigi film on tihti sünge ja halba ette
kuulutav, on seal ka inimlikkust ja lootusetunnet.
Filmi lühikokkuvõte: Asendades
Québeci kaluriküla veidra võlu Newfoundlandi väikese rannakogukonna karmi
iluga, jälgib „Siiras meelitus” seda, kui kaugele võib provintsirahvas minna
selleks, et võluda ära suurlinnast tulnud külaline. Nagu paljud teisedki, keda
mõjutas kalatööstuse kokkuvarisemine, on kunagise jõuka asunduse elanikud
sunnitud otsima tööd suurlinnast või, mis veelgi hullem, anuma valitsuselt
toimetulekutoetust. Nende tulevik näib võtvat heledamaid toone, kui üks
plastitööstur teeb ettepaneku linnakesse tootmistsehh rajada. Paraku selgub, et
selleks sõlmitava lepingu järgi tuleb kogukonna vajaduste rahuldamiseks võtta
tööle pidevalt kohal viibiv arst.
Comedy, Tourist attraction
Tegemist on ühe väga hea komöödiaga linnakesest/külast/sadamast, kus
kohalikud on valmis nii mõnekski veidruseks, vaid selle nimel, et nad saaksid
taas tööd ja linnake ei jookseks inimestest tühjaks.
Esialgu ma arvasin, et tegemist on umbes nagu filmiga Lagaan: Once Upona Time in India, kus külake õppis kriketit mängima, et nad ei peaks järgnevad
aastad makse maksma – ausalt, isegi peale seda kui ma olin 4 tundi vaadanud
kuidas neile õpetatakse kiriketi reegleid ja kuidas nad seda mängivad, ei saanud
ma ikkagi mängust aru, aga see selleks, muusika seal filmis on hea – kuid ei
olnud kriketit õpetav film.
Pigem võiks seda filmi võrrelda selliste filmidega nagu Liigaasta või
Decoy Bride, mis on mõlemad head reklaamfilmid tulevastele turistidele, sest ka
see film oli täis maalilisi vaateid ja kohalike sõbralikust ja nutikust,
ennekõike nutikust (silmapaistev mõistus ja taiplikus, taiplikus :)).
Tore film oli ja head näitlejad ka. Peaosas on Brendan Gleeson (Domhnall
Gleesoni isa, keda hiljuti nägime filmis Ainult aja küsimus, koos on nad olnud Harry Potteris), siis Taylor Kitsch
(John Carter,Battleship, Savages) ja Gordon Pinsent (Pillars of the earth) –
need kolm olid võrratud, lihtsalt võrratud.
Filmi lühikokkuvõte:Victor
Maynard on keskealine, üksildane palgamõrtsukas, kes elab selleks et teha
meelehead oma emale, vaatamata oma enda laitmatule mainele efektiivse mõrtsukana.
Tema tavapärane rutiin rikutakse, kui ta uus sihtmärk, Rose, talle meeldima
hakkab. Ta päästab tüdruku elu, ning ootamatult leiab ta ka endale noore õpilase,
Tony. Rose ja Tony arvavad eksilult et Victor on eradetektiiv ning Rose palkab
ta end kaitsma nii Rose kui ka Viktori teenetes pattunud kliendi eest.
Comedy, Criminal, Romance
Selline tõsiselt tore Briti
krimikomöödia. Eelmine Briti krimikomöödia mida ma nägin oli Gambiit ja Gambiit
oli halenaljakas, kuid Pöörane sihtmärk oli tõsiselt hea ja naljakas, üliheade
näitlejatega komöödia.
Mõelge vaid, milline näitlejate
paremik siia filmi kokku on toodud – Bill Nightly, Emily Blunt, Rupert Grint, Eileen
Atkins, Martin Freeman, Gregor Fisher, Rupert Everett . Üks parem kui teine ja
kõik oma parimas headuses.
Filmi lühikokkuvõte:Scotti (Justin Long) ja Kristini (Jess
Weixler) pulmad toimuvad Arizonases ja Scotti parim sõber ja isamees Lumpy (Tyler Labine)
on peo hing, kuni pika joogirikka ja lärmaka õhtu lõppeb Lumpy jaoks traagiliselt.
Värske abielupaar on sunnitud ära jätma oma pulmareisi ning nad suunduvad
tagasi Minneapolisse Lumpy matuseid korraldama. Selle käigus otsivad nad üles
ka Lumpy salapärase sõbra Ramsey (Addison Timlin) ning saavad teada, et Lumpy
viis endaga nii mõnegi ootamatu saladuse.
Drama, Comedy
Mul oli Pöffivaba õhtu ning mul oli
vaja midagi vaadata kudumise kõrvale :), seega valisin midagi kerget.
Best Man Down on kibemagus komöödia
sõprusest, peresuhetest ja sellest kui vähe me tegelikult oma „parimatest“
sõpradest ja perest tegelikult teame ja kui tähtsad võivad olla teinekord
juhuslikud kohtumised.
Selline tore lühike film oli. Mitte
liialt manitsev, ega pisarat kiskuv, selline lihtne film.
Filmi isamees ja peategelane Lumpy,
keda mängib Tyler Labine on osaline ka meie telekanalitel näidatavas
komöödiasarjas Mad Love, nende kahega võib mängida mängu – leia 10 ühist asja
:).
Film: Three Many Weddings /
Tres bodas de màs (2013)
Vaatamise/valimise põhjus:
PÖFF ja vitamiinilaks
Hinne: B++
Filmi lühikokkuvõte: Kas on
midagi hullemat sellest, et sind kutsutakse su endise peigmehe pulma? Muidugi!
See, et nii juhtub kolm korda ühe kuu jooksul, sa ei oska keelduda ning suudad
veenda endaga kaasa tulema vaid uue interni. Jee! Muidugi oleks olukord veel
hullem, kui endised peigmehed oleksid: kihluse vastu allergiline tüüp, segane
surfar ning transseksuaal, kellest sai kuum tšikk. Kolm endist peigmeest ja
kolm pulma. Ruthi jaoks on see plahvatusohtlik kokteil – aeg astuda minevikuga
silmitsi ja otsustada tuleviku üle.
Comedy, Romance
Kas te sattusite äkki eelmisel aastal kinno vaatama Hispaanlaste filmi
Nõod (Primos) – selline tõsiselt hea suhtekomöödia. Nalja nii ülalpoole naba
kui ka allapoole ja ühegi teema ees ei löödud risti ette ega pandud suud kinni.
No vot, nüüd siis uus film – Veel kolm pulma - täpselt samasugune hea
suhtekomöödia. Nali käib samuti mõlemail pool piiri. Lisaks oli filmis väga hea
muusika. Ja mulle tundus nagu oleks film minu elust tehtud – pärast mind
leitakse alati elu armastus :).
Tõsiselt hea komöödia väga heade näitlejatega.
Ah ja, üks asi veel mis seob lisaks sisule Nõbude filmi ja pulma filmi –
samad näitlejad (Quim Gutiérrez ja Inma Cuesta, need kaks pilti paremal :) ülemine filmist Nõod ja alumine käesolevast filmist.)
Ja tibake ka filmimuusikat (oi ma mõtlesin filmi ajal, kes ometi seda laulu laulis, igasudused nimed tulid meelde - Poison, Warrant - kuid õige tuli ikkagi Youtube abiga :)):
Filmi lühikokkuvõte: Film „Armastus ja sidrunid” põhineb Kajsa
Ingemarssoni samanimelisel romaanil.
Nii filmi
kui ka romaani peategelane Agnes (Rakel Wärmländer) on kahekümnendates aastates
noor naine, kelle jaoks on osalemine kõrgklassi restorani töös just see, mida
elu võiks talle pakkuda. Selles maailmas esikohal olevad kirg, maitsed ja
oskused on need, mida ta elu positiivselt poolelt ootab. Lisaks armastusele
restoraniäri vastu armastab ta ka oma peigmeest. Ühel päeval aga jääb ta
korraga ilma nii oma töökohast Michelini Le Bateau eliitrestoranis kui ka
rokkarist eluvenna kommetega poiss-sõbrast Tobiasest.
Terve maailm
tundub kokku varisevat ning kaela kukkunud probleemide eest põgeneb Agnes
turvalisse lapsepõlvekodusse Rootsi väikelinnas. Seal, keset armsat
probleemidevaba argirutiini koos emaga mõnusaid koduseid toite tehes saab ta
telefonikõne, mis muudab ta elus päevapealt nii mõndagi ...
Food, Romance, Comedy
See oli üks väga positiivne vitamiinilaks – film täis toitu, nalja ja romantikat.
Väga hea film.
Ja ma pole ainuke kes arvas, et filmi kangelanna Rakel Wärmländer võiks
vabalt olla Victoria ja Madeleine õde :).
Vaatamise/valimise põhjus:
PÖFF ja sisu – tüüpiline NA armastusromaani sisu :)
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte:
Sebastianil on kõik, mida temaealine noor võiks ihaldada: ta on tõusuteel
edukas laulja, teda toetab jõukas hoolitsev perekond ning sotsiaalset
positsiooni võib pea igal tasandil kirjeldada sõnaga „alfa“. Seda muidugi siis,
kui oled sama pinnapealne kui jääkiht hilissügisesel porilombil või keskmine
staar kollases meedias. Pärast ootamatut pimedaksjäämist variseb aga Sebastiani
egopõhine unelmate maailm kokku. Mia tutvustab talle teistsuguseid
väärtushinnanguid ja sügavamaid tundeid, kuid mis saab siis, kui Sebastian
peaks uuesti nägijaks saama?
NA, Drama, Romance
See oli üks tore meelelahutuslik NA (New Adult) film.
Mind kummitas kogu filmi vaatamise ajal mõte, et ma olen sellise sisuga
raamatut lugenud, või siis sellise sisuga raamatu kokkuvõtet, kuid kuidagi ei
suutnud meenutada, mis raamat see võiks olla, kuid samas, sellise sisuga võib
iga teine YA või NA raamat olla. Mu raamatuklubi tüdrukud aitasid leida ühe
sellesisulise raamatu :) - Blind Attraction.
Mis mind häiris, oli see et ma polnud arvestanud sellega, et ma lähen
kinno koos klassiekskursiooniga … aga midagi pole teha, film on JUST filmi
programmis ja on teismelistele mõeldud … ja teismelised lihtsalt ei suuda poolteist tundi
vaikselt istuda.
Vaatamise
põhjus: raamat loetud ja eelmine film nähtud
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte:Kõigile raskustele vaatamata tuli
Katniss Everdeen (Jennifer Lawrence) Näljamängude võitjaks ning sundis
riigivõimu tunnustama tema ja Peeta (Josh Hutcherson) kaksikvõitu. Pärast
kojunaasmist suundub Näljamängude võitjapaar üleriigilisele võiduturneele kaheteistkümnes
Panemi ringkonnas.
Näljamängude erakordne lahendus
kütab kirgi ning vastupidiselt despootliku president Snow´ plaanile ei tugevda
Katnissi ja Peeta triumf riigivõimu. Selle asemel hakkavad autoritaarse Snow
hirmuvalitsuse all ägavas Panemis levima ülestõusumeeleolud ning noored võitjad
saavad eneselegi ootamatult rahva jaoks parema homse sümboliks. Näib, et
Katniss ja Peeta on süüdanud leegi, mida nad kardetavasti lämmatada ei suuda
... ja võib-olla ei tahagi.
Kapitooliumi võimukandjad otsustavad,
et parim viis olukorra lahendamiseks on kasutada selleks nagu tavaliselt
manipulatsioone ja suurejoonelist vaatemängu. Nii hakataksegi president Snow
käsul kogu riigis valmistuma väga erilisteks Näljamängudeks, millest peavad osa
võtma 25 eelneva mängu võitjad.
Näljamängude areenil on Katniss
sunnitud taaskord appi võtma kavaluse, et päästa ennast ja oma lähedasi.
Tundub, et fortuuna ei ole seekord võitjale armuline ... Kuid kas julge ja
sihikindel tütarlaps lepib oma saatusega või leiab ta endas julguse võidelda
süsteemiga viimse hingetõmbeni? Kõik need küsimused saavad vastuse tempokas,
ettearvamatus, seikluslikus ja ohte täis filmis
Action, Drama,
Thriller
Mu daamid ja härrad ja kõik teised
pisikesed filmihuvilised, alustagem siis 75ndate Näljamängudega.
Ma ei saa aru, nii esimene kui ta
teine film on mõlemad ühe pikkused, kuid esimeses filmis juhtus palju rohkem. Teine
film oli kuidagi tühi. Tõsiselt ma arvasin et esimene film oli palju pikem ja
seetõttu jõuti ka palju rohkem asju näidata ja isegi piisavalt pikki jutulõike
endiselt filmis sees hoida. Kuid see film oli kuidagi palju juttu ja väga vähe
sündmusi – imelik mulje jäi sellest filmist.
Algus oli natuke konarlik, edasi
läks juba ladusamalt, kuid …. Midagi jäi puudu. Ma peaks raamatu uuesti üle
lugema, et aru saada mis puudu jäi, kuid selleks pole mul aega.
Ühesõnaga, mida muud siis öelda –
kui see film, mis on tehtud ühe raamatu põhjal ja see jäi nõrgaks, mis saab
veel kahest järgnevast filmist, mis on tehtud ühe raamatu põhjal.
Vaatamise/valimise põhjus:
PÖFF ja Alicia Vikander
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: Erika on kujundanud omale täiusliku elu, kus
kõik läheb nii, nagu ette nähtud ja kõik läheb hästi. Hea töö, ilus kodu,
armastav mees ja peagi sündiv laps. Ent elu on täis ootamatusi, eriti, kui seda
liiga detailselt ette plaanida, ning järsku avastab noor naine ennast maailmas,
mida ta ei olnud ette näinud, vales maailmas, kellegi teise elus, sest tema elu
pidi minema teisti. Kumb on su päris elu – see, kuhu sa õnnetuse läbi sattusid,
või see, mida pidid päriselt elama?
Kuidas seda
vale elu elada ja leppida, et elu ongi nüüd selline ja seda teist, ettenähtud
elu ei tule?
Ühel
kohtumisel pahvatab Erika grupiteraapia kaaslane välja soovi olla keegi teine,
puhata kõigest sellest, mida enda sees kaasas kanname ja minna kuhugi, kus ta
saaks olla selline, nagu tahaks. Selle mõtte külge klammerdudes algab
seltskonna seiklus hotellist hotelli, aidates üksteisel leida seda inimest, kes
nad tahaksid olla, ja elu, mida nad tahaksid elada.
Drama
Vot see oli üks raske lugu, kuid samas nii positiivne film.
Eks me kõik oleme aegajalt tundnud seda tunnet, et tahaks oma elust
välja astuda, unustada kõik see ja olla keegi teine- keegi kes me sügaval
sisimas tahaks olla, kuid kas siis asjaolud või miski muu ei lase meil olla.
Meil kõigil on ju unistusi, mis mitte kunagi ei saagi täituda, kuid samas kui
need täituks oleksime me hoopis teised inimesed. Igal ühel on oma viis kuidas
põgeneda reaalsusest, mis on meie elu, kui selle reaalse eluga kaasnev stress
liiga koormavaks muutub.
Selle filmi tegelased on kõik väga erinevad inimtüübid – koolikiusamise
ohver, patoloogiline valetaja, madala enesehinnanguga inimene, traumajärgse stressi
all kannataja ja täiskasvanud laps. Tüübid kes igapäevaselt meid ümbritsevad,
kuid me ei näegi neid, sest nad hoiavad oma probleeme enda sees ja probleemid
aina süvenevad. Nemad viiekesi leidsid võimaluse oma koormat kergendada, lasta
oma tunded vabaks, leida endast see inimene, kes lepiks sellega, mis neil on ja
mida nad kunagi ei saa, leides vahepealse ja rahuldust pakkuva kesktee.
Kuigi oli tegu raske teemaga polnud film sugugi tume ja rõhuv,
vastupidi, seda raskust ja sellest üleaamist näidati positiivses valguses.
Kõik näitlejad olid väga head – Alicia Vikander, keda olete varasemalt
näinud Kuniglikus Armuloos ja Viies võim. David Dencik on olnud nii
Lõhetatoveeringuga tüdrukus, kuid Plekksepp, Rättsepp, Sõdur ja Spioonis. Teised
peategelase on kaasa löönud rootslaste Wallanderis ja muudes rootsi filmides.
Kui ma koju läksin, sattusin ma muusikat kuulates
selle loo peale ja ausalt, see sobis kohe väga hästi selle filmi järgi:
Filmi lühikokkuvõte: 1986. aastal oli AIDSi kriis mõistetamatu
õud, mis viis kaasa ohvrid, hirmutas ühiskonda ning ajas segadusse arste, kes
ravi otsisid. Texases elas Ron Woodroof aidsi kartmata. Ta ei teadnudki
sellest. Kui see joodikust ropu suuga heteroseksuaalne naistemees HIVi nakatus,
oli ta reaktsioon instinktiivne: Jama!
„Elujanu”
räägib tema loo. Kui Woodroofile (Matthew McConaughey) öeldakse, et tal on
jäänud elada vaid 30 päeva, palub ta arstil (Jennifer Garner) anda endale
eksperimentaalset ravimit AZTd. Kuna Woodroof ei sobi kliinilises uuringus
osalemiseks, organiseerib ta endale ravimi teisel moel ja võtab ravimit koos
õlle ning kokaiiniga. Kui ta AZT enam ei saa, satub ta uuesti haiglasse, kus
tema seekordne diagnoos on veelgi halvem – nüüdseks on tal juba AIDS ja tal ei
jää muud üle kui otsida alternatiivset ravi. Ta leiab ravi Mehhikost, ning kolm
kuud hiljem tuleb ta tagasi koos ametlikult heakskiitmata ravimitega, et ka
teisi abivajajaid aidata.
Drama, Biography
See oli üks väga sünge ja väga võimas film. Film peaks küll meie
kinodesse jõudma tuleva aasta veebruaris, kuid kui arvestada sellega et ka eile
oli vaid pool saali rahvast, siis kui ta just Oscari nominendiks ei saa, siis
ma ei usu, et see film tegelikult meie kinno jõuaks – tegemist on ikka väga
sünge ja tõsise teemaga, mida ei kipu ilmselt paljud kinno vaatama.
McConaughey mängitud Woodroof oli hakkaja inimvare, kes võitles kõige
võimalikuga talle pandud sünge diagnoosi vastu. Selles suhtes on eestikeelne
filmi pealkiri igati õige – Dallas Buyers Club ei ütleks meile midagi, kuid
mehel oli tõsine elujanu. Kui tal üks võimalus kadus ravimite saamiseks, leidis
ta teise võimaluse ja kui ka see kadus, siis kolmanda ning vajadusel püüdis
ta saada ka lähenemiskeeldu Ravimiameti ning Maksuameti vastu :), kui need tulid talt illegaalseid ravimeid konfiskeerima. Väga leidlik
tegelane oli. Ja kuigi McConaughey tegi seda rolli nagu ikka teatava provaadoga ja üle vindi keeramisega, oli ta siiski usutav ja ilmselt jõuab selliselt ka filmi mõte paremini vaatajateni.
Mina polnud ainuke, kes läks seda filmi Jaredi pärast vaatama. Kui ta
esimest korda ekraanile ilmus, kostus saalist sellist häält (naisterahvaste
poolt) nagu oleks ekraanil näidatud kassipoja päästmist musklis tuletõrjujate
poolt – Ahhhhhhhh :). Noh, mina niutsuma ei hakanud, kuid tõsi ta on, nad
mõlemad koos McConaugheyga on oma rolli kuradima tõsiselt võtnud, mõlemist on
jäänud järele vaid vari sellest kes nad tavaliselt on – mu vanaema oleks
ilmselt öelnud, et neist oli järel vaid kaks keppi ja s#&¤hais. Kuid kui unustada ära välimus, siis on ka Leto rollisooritus suurepärane. Aga seda et ta on hea näitleja on ta juba ka varem tõestanud näiteks sellistes filmides nagu Reekviem Unistusele ja Mr. Nobody (ning taas kord sureb tema tegelaskuju filmi lõpuks :)).
Kuid film on juba ka auhindu kogunud – San Sebastiàni rahvusvahelisel
filmifestivalil sai auhinna filmi lavastaja, ning Hollywoodi filmifestivalil
sai McConaughey aasta näitleja ja Leto aasta läbilööja auhinna, selle pärast ma ka
arvan, et nad võivad saada Oscari nominatsiooni – Oscarid ju armastavad
eluloofilme ja eluheidikute filme.
Mis veel siis öelda, olge terved ja olge kindlad et
olete terved, teate ju küll Hooli.ee ühekordseks kontrolliks ja kui tahate, et
teie verd kontrollitaks mitu korda aastas igasuguste verega edasi kanduvate
suguhaiguste suhtes, siis hakake doonoriteks – verekeksus.ee – sellest on teile
ja ka teistele kasu ja saate alati kindlad olla, et olete terved.
Film: Almost Perfect / Sover
Dolly på ryggen? (2012)
Vaatamise/valimise põhjus:
Pöff ja Nikolaj Lie Kaas Hinne: B Filmi lühikokkuvõte: Anne,
kes on edukas telesaatejuht, otsustab pärast luhtunud suhet, et aeg on haarata
ohjad enda kätte. Soov emaks saada on suurem kui jaks oodata ära ideaalse mehe
saabumine. Ehkki kunstviljastamine õnnestub, ei anna anonüümse spermadoonori
isik talle rahu – mis siis, kui laps pärib just isa ebameeldivamad omadused?
Uudishimu ja hirm hoolikalt kavandatud plaani nurjumise ees tõmbavad Anne peagi
olukordadesse, kus kontroll kipub sootuks käest libisema ja selget pead näib
aina raskem hoida.
Comedy,
Ma ei oskagi selle filmi kohta suurt midagi öelda – tegu oli komöödiaga,
mis sisult oli nagu aastatetagune Jennifer Lopezi kehvake komöödia The Back-up
Plan (Varuplaan), lihtsalt siin leiab tulevane ema oma armastuse kui ta otsib
oma lapse „anonüümset“ isa.
Põhiline nali tulebki sellest, et kõik inimtüübid on sellised
ekstreemsed – ekstreemselt kontrolliv, ekstreemselt pohhuistlik, ekstreemselt
ullike, ekstreemselt unistuste mees … ja kui kõik need tüübid kokku panna, ning neid
üksteise maailmadele tutvustada, siis ei jää ka naljakad situatsioonid
tulemata.
Positiivne lugu oli.
Aga kui rääkida ka kaks sõna minu filmi valimise põhjusest – Nikolaj Lie
Kaas … kui teil õnnestus näha alles hiljuti meie kinodes olnud filmi Naine Puuris, siis see Kaas kes oli seal filmis polnud üldsegi sarnane Kaasiga
käesolevas filmis. Filmis Naine Puuris on ta sünge/purjus/eluraskustes piinlev
detektiiv, kes vist ei naeratanud kordagi, kuid filmis Peaaegu täiuslik on tal
suu pidevalt kõrvuni ning vihale ajavad teda vaid kajakad, vanainimesed ning
tüütud lapsed … :) ja Rohelistes lihunikes oli ta vaikiv ja tõsine, tiba
ullike … kolm suurepärast ja täiesti erinevat rolli.
Lõppu üks lugu sellest filmist :) (Suure idioodi sees on natuke väiksem idioot ja selle väiksema idioodi sees on veel väiksem idioot, kes võib tegelikult olla päris heasüdamlik ja tore inimene :))
Film: Michael Kohlhaas (2013) Vaatamise/valimise põhjus: PÖFF ja Mads Mikkelsen Hinne: C Filmi lühikokkuvõte: Michael Kohlhaas on aus töömees. 16. sajandi Prantsusmaal on tema elu hobusekaupmehena ilus: äri läheb hästi ja tema noor naine lubab talle peatset järelkasvu. Ühe hetkega muutub aga kõik. Tüliküsimus kohaliku lordiga toob kaasa ülekohtu ja hävingu ning Kohlhaas otsustab enda eest välja astuda. Kui kaugele aga on ühel ebaõiglasel ajal nõus minema õiglane mees?
Filmi aluseks on Saksa kirjaniku Heinrich von Kleisti lühijutt, mille peategelase prototüüp oli mees nimega Hans Kohlhaas, kes otsustas samuti ülekohtu vastu protesteerida. History, Drama
See on siis selle aasta PÖFFi avalöök minu jaoks. Esimene valik polnud kahjuks kõige parem. Jah, tuleb välja, et lisaks meie filmitegijatele on ka teisi, kes oskavad teha pimedaid, kasina dialoogi ja imelike kaadritega filme. Tõsiselt, see oli üks väga imelik film, mis muudkui venis ja venis ja venis ….
Tõsi, ma valisin selle filmi ju Mads pärast. Eelmine selline imelik film Madsiga oli Vallhalla Rising ja eelmine film, kus ta filmi lõpuks pea kaotas oli Kuninglik armulugu. Ta on hea näitleja, kuid ka hea näitleja ei suuda alati filmi heaks teha. Teine näitleja, keda teist paljud ilmselt teavad filmist Lugeja, kuid mina tean teda filmist Krabat – see on noor saksa näitleja David Kross.
Kas ma juba mainisin, et tegu oli prantsuskeelse filmiga – seega taas kord kummardus euroopa näitlejate ees, kes lisaks oma emakeelele teavad väga hästi ka teisi suuri euroopa keeli.
Aga nüüd siis filmi enda juurde – silmi sisu oleks nagu oleks kohtunud meie Viimne reliikvia ja Mel Gibsoni Bravehart, lihtsalt nalja, laulu ja patriotismi oli vähem, pilt oli pimedam ja juttu oli kasinamalt. Nagu ma juba ütlesin polnud kõige parem valik, kuid see on vaid minu arvamus.
Vaatamise
põhjus: Väga hea treiler on ja lisaks ka head näitlejad
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte:ADVOKAAT on Sir Ridley Scotti
lavastatud pingeline põnevusfilm edukast juristist, kes otsustab proovida kätt
narkoäris, andmata endale aru tagajärgedest, mida selline valik kaasa toob.
Action, Criminal,
Drama, Horror
VÕIMAS!!!
Tõsiselt võimas film. See oli lugu
etturist suures ja väga julmas mängus. Tegelikult ka oli tegu ühe väga julma
looga. Kuid samas kui ma mõtlema hakkan, siis meenub üks teine narkoäri film,
mis oli küll helgemas ja naljakamas toonis tehtud, kuid tegelikult oli ka selle
filmi sisu väga julm, ning ka pildiliselt väga julm. Loomulikult mõtlen ma
eelmise aasta filmi Metslased.
Kuid Advokaat oli algusest peale kaasahaarav
ja inimtaluvuse piire kompav. Kõik peategelased – välja arvatud advokaat – olid
üksteise „sõbrad“ ja suurimad konkurendid ja nende kõigi taga olid veelgi
suuremad niiditõmbajad, ning sellest segasest mängust sai elusana väljuda vaid
üks. Kõik teised nende ümber olid vaid möödapääsmatud inimohvrid.
Ma olen varemgi rääkinud snuff
filmidest – filmist kus filmitakse reaalset tapmist –siis nüüd räägiti sellest
ka siin filmis. Tõsi ta on, et kõik need pantvangide ja uskamatute hukkamised,
mida on filmitud on ju ka snuff filmid, kuid kunagi pole neist varem räägitud
kui meelelahutusest. Tõsi, seekord ei näidatud hukkamist, vastupidiselt
Metslastele, kuid vihjeid oli piisavalt, et üks film sai ilmselt ühest peategelastest
tehtud. Eks seal oli ka teisi peakaotamisi … kuid siiski polnud see kõige
hullem visuaalselt, lihtsalt kuna eelnevalt on olnud juttu, mismoodi need
situatsioonid tavaliselt lõppevad, siis vaataja oma fantaasia teeb loo võikaks.
Ja nii ta siis ongi, võigas kuid
võimas film. Näitlejad on fantastilise - Michael Fassbender (Häbi), perekond
Bardem (Javier Bardem ja Penelope Cruz (Vicky Cristina Barcelona)), Brad Pitt (Vääritud
tõprad), Cameron Diaz (Mask), Toby Kebbell (RocknRolla), Natalie Dormer
(Tudorid) ja Goran Visnijc (ER).
Filmis oli ka väga hea muusika,
kuid seda lugu, mida te kuulete treileris filmis pole, seega lisame selle siia
lõppu:
Vaatamise
põhjus: Väga hea treiler on ja lisaks ka head näitlejad
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte:Kõrgemataseme triller Paranoia viib
meid sügavale globaalse edu ning surmava ihnuse ning pettuse tagatubadesse. Kaks
maailma kõige mõjuvõimsamat biljonäri (Harrison Ford ja Gary Oldman) on üksteise
suurimad rivaalid keda seob ühine minevik ning eks ei peatu millegi ees, et
üksteis hävitada. Noor spetsialist (Liam „Thori Väikevend Hemsworth) on
pimestatud piiramatu rikkuse ning võimuga, kui ta nende huviorbiiti satub, ning
kaasatakse nende kahe vahelisse ohtlikesse elu/surma mängudesse ning ettevõtte spionaaži.
Kui noormees lõpuks mõistab, kuhu ta on sattunud, on ta elu juba ohus ning ta
on end palju sügavamalt nende mängudesse mässinud, kui ta isegi arvata oskas,
ning taganemiseks teab ta liiga palju.
Action, Criminal,
Drama
Oh, sellel filmil on tõsiselt hea
treiler tehtud ja väga tugevad näitlejad kaasatud, seega ei saanud ma kuidagi
aru, miks seda filmi meie kinodesse ei jõua ja kuidas ta nii ruttu DVD peale
pandi. Nüüd kui ma olen filmi näinud saan ma sellest väga hästi aru.
Tegu on siis ühe spiooni filmiga. Mitte
rahvusvahelise spiooni filmiga vaid ärisaladuste spiooni filmiga, kuhu on
kaasatud suured ja tuntud nimed – nagu juba öeldud (Harrison Ford, Gary Oldman,
Liam „Väike Thor“ Hemsworth, Julian „Dr. Troy“ McMahon, Josh „Sawyer“ Holloway
ning Amber „uus pr. Depp“ Heard. Pole ju paha, kõik, või siis enamvähem kõik
neist teavad mida kaamera ees teha, nüüd peaks vaid lavastaja olema tasemel, et
neist parim välja võluda ja hiljem hea film kokku lõigata. Kuid …
Kahjus on tegu ühe nõrga sisuga,
kehvakese dialoogiga ning hüpliku tegevusega filmiga. Ma ei hakka mainimagi, et
lisaks kõigele muule on sees nii mõnigi loogikaviga, kuid eks neid vigu näeb
vaid minusugune friik. Ühesõnaga on ilmselgelt loodetud, et paneme filmile
intrigeeriva nime, võtame näitlema suured tähed – ahvatlusi nii vanemale kui ka
nooremale vaatajaskonnale - ja küll film läbi lööb. Kuid ma ei saa näiteks
siiani aru, miks on filmi nimi Paranoia – keegi tegelastest ei kannatanud
paranoia all, ükski situatsioon ei tekita paranoiat … ei tea, äkki sain mina
millestki valesti aru. Ja näitlejad – ükskõik kui head nad ka pole, kui kogenud
või kui ilusad, kui ikka lavastaja ei oska neist parimat välja tuua ja lõikab lõpuks
kokku hüpliku loo, siis ei päästa mitte miski!
Kui ma seda filmi vaatasin, siis
meenus mulle pidevalt Amber Heardi eelmine film, mida ma vaatasin – Syrup – kus
on ka noored hakkajad inimesed ja ärisaladuste varastamine jne., kuid tegu oli
vähese eelarvega indy filmiga. Too väike film palju parema sisuga ja teostusega,
seega saab küll kui tahta/osata, kuid Paranoia puhul on ilmselgelt milleski
puudu jäänud.
Vaatamise
põhjus: „Pohmakas 30
aastat hiljem“ tuleb ju ära vaadata :)
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte:Muhedad Oscari-võitjatest seeniorid
Robert De Niro, Morgan Freeman ja Kevin Kline mängivad lapsepõlvesõpru, kes
põrutavad vanuigi Las Vegasesse poissmeesteõhtule. Nimelt on nende veendunud
poissmehest semu (samuti Oscari-võitja) Michael Douglase otustanud lõpuks
abielusadamasse purjetada. Hoidke oma piip ja prillid!
Comedy, Drama, Romance
Esiteks, korraks ma juba arvasin,
et äkki näidatakse ka neid maakera kuklapoole poisse, kuid piirduti kahjuks
ainult reklaamplakatiga :( hahhah.
Aga nüüd siis filmi juurde.
Tegu oli ühe halenaljaka seeniorite Pohmakaga.
Hale selle pärast, et nad on kõik
vanad, nad on elanud pika ja rikkaliku elu, ning nüüd siis püüavad ka alles
jäänud eluvääriliseks muuta – heietades möödunud aja hiilgusest ja tehtud
vigadest (selline tõsine pisarakiskuja koht).
Naljakas tänu sellele, et tegemist
on ikkagi vanade filmimaailma meistritega – Deniro (Õnneteraapia, Perekond),
Douglas (Behind the Candelabra, Kalliskivi romaan), Kline (Kala nimega Vanda)
ning Morgan „God“ Freeman (Kõikvõimas Bruce) :) – need neli lihtsalt tähendavad
komöödiat, teismoodi polegi võimalik, mitte et nad ei oskaks tõsist filmi teha,
vaid nad lihtsalt on kõik sedavõrd head näitlejad, et ei teki mingit
kahtlustki, et nendega head komöödiat ei tuleks.
Kuid nende viies kaaslane Diana –
Mary Steenburgen – minu jaoks meenutab see naine vaid ühte filmi, ülihead
psühholoogilist thrillerit Dead of Winter.
Et siis kui tahate näha midagi
head, siis tasub kindlasti minna.