kaader filmist

kaader filmist

Monday, December 17, 2018

Surelikud masinad


Film: Mortal Engines (2018)
Hinne: B
Lühikokkuvõte: Eepilise loo sündmustik leiab aset mitusada aastat hiljem sünges tulevikus, kui inimtsivilisatsioonist on pärast kurikuulsat Kuuekümne Minuti sõda järel vaid riismed. Pärast kataklüsmi omandas inimkond ajapikku uue eluviisi, muutes allesjäänud linnad mobiilseteks. Ratastele tõstetud monstrumlinnadega laastatakse mööda tasandikke, otsides hinnalisi tehnikajäänukeid, kogudes nappivaid ressursse ja jahtides endast väiksemaid liikuvaid linnu, mida halastamatult tühjaks röövida. Ühele suurimale ja verejanulisimale neist, Londonile, astub vastu salapärane noor naine, ohtlik tagaotsitav Hester Shaw (Hera Hilmar). Metsik ja kartmatu neiu juhindub oma missioonil enneaegselt surnud ema mõistatuslikest mälestustest. Meeletul tagaajamisel liituvad Hesteriga Londoni heidik Tom Natsworthy (Robert Sheehan) ja suure pearahaga tagaotsitav lindprii Anna Fang (Jihae). Kolm tegelast, kel igaühel oma asi ajada, moodustavad enneolematu liidu, mille saatuseks on muuta inimkonna tulevikku.
Fiction, Action, Dystopia
 
Philip Reeve samanimelise raamatu (RR, A) ekraniseering. Tegelikult ma lubasin endale, et loen selle raamatu läbi enne kui filmi vaatama lähen, kuid sellel sügisel on kool kogu ilukirjanduse lugemise aja võtnud, seega läksin filmi vaatama nö puhta lehena, teadmata midagi raamatust. Võib-olla oligi nii parem.

Et siis see suur ja eepiline lugu meenutab Tähtede sõda, Matrixit (mitte näitlejate pärast), Sõrmuste isandat, Näljamänge, Howli liikuvat kindlust ja paljusid teisi düstoopilisi YA märuleid. Visuaalselt on see ülimalt suurejooneline lugu. Sisult aga tiba imelik. Ma teadsin, et sarjal on neli raamatut, kuid ma ei tea veel ka siiani, kas plaanitakse teha ka teiste osade filmid või mitte. Lihtsalt filmi vaadates, kuna siin toimub nii palju ja vahepeal astub loosse sisse nii palju uusi tähtsaid tegelasi, et siis kohe uuesti sealt lahkuda, siis ma mõtlesin, et äkki ongi kõik neli raamatut siia kokku pandud. Aga tundub et siiski mitte.

Põhimõtteliselt oli see siis lugu tüdrukust, kes külvab enda järel surma, sest kuhu iganes ta läheb hävitatakse teda ümbritsev ja sellega koos ka süütud kõrvalseisjad, ning temaga seotud isikud, kes isegi ei pruugi tema ligiduses olla. Ning kuigi loo peategelased Hester ja Tom on kogu filmi jooksul korduvalt valiku ette seatud, kas rikkuda film ära või mitte, siis õnneks ei ole sellest tehtud selline tüüpiline lugu, kus maailm võib ümberringi põleda, kuid kangelastel peab olema viis minutit aega miilustamiseks. Aga Tomi tegelane on tõeline alfaisane, kes hakkab koheselt Hesterit „kaitsma“, kuigi Hesteri oskused relvade, ellujäämise ja enesekaitses on tunduvalt paremad, ning Tomil.

Et siis jah, visuaalselt suurepärane ajaviite film.

Täht on sündinud


Film: A Star is Born (2018)
Hinne: C
Lühikokkuvõte: Traagilise armastusloo uusversioonis mängib Cooper kogenud muusikut Jackson Mayne’i, kes avastab majanduslikes raskustes rabeleva artisti Ally (Gaga) ja armub temasse. Jackson tirib Ally, kes on juba loobumas oma unistusest kord lauljaks saada, rambivalgusesse. Ja ehkki Ally karjäär läheb tõusuteed, on nende omavaheline suhe määratud nurjumisele, kuna Jackson peab halastamatut võitlust oma sisemiste deemonitega.
Drama, Romance, Music

Üks selline film mille suurest menust ma aru ei saa. Samas saan ka. Otse loomulikult on ju peaosas kaks suurt publikumagnetit – Cooper ja Gaga – aga ka Uues alguses olid peaosades suured tähed –Knightley, Ruffalo, Levine – kuid ikkagi lüüakse selle filmi ümber rohkem lokku. Võib-olla on põhjus selles, et sellel filmil on pisarakiskuja lõpp.

No igatahes. Selles filmis pole midagi mida juba Naljaka tüdruku ajast pole muusikafilmides tehtud. Ja ega ka see muusika teab mis üliväga hea ei olnud. Ning Cooper on millegi pärast omaks võtnud Jeff Bridgese diktsiooni, millest arusaamiseks on supakaid vaja. Alguses ma isegi korraks arvasin, et Gaga näitleb paremini kui Cooper, kuid see illusioon purunes peagi.

Tüüpiline „õigel ajal, õiges kohas laulmise“ lugu, kus vana tegija annab võimaluse noorele.

Vaadatav, kuid mitte Oscari vääriline.


Monday, December 3, 2018

Jälgi jätmata


Film: Leave No Trace (2018) 
Hinne: B
Lühikokkuvõte: Will (Ben Foster) ja tema teismeline tütar, Tom (Thomasina Harcourt McKenzie), on juba aastaid elanud Porlandi metsas, Oregonis. Kui nende senine elu puruneb, saadetakse neid mõlemat sotsiaalabisse. Suutmata omaks võtta oma uut ümbrust, suunduvad Will ja Tom otsima endale uut metsikut elupaika.
Drama,

Tegemist on Peter Rocki raamatu My Abandoment, ekraniseeringuga.

See on isa ja tütre lugu. Isa on see, kellel on raskusi ühiskonnaga suhtlemises, kes ei suuda olla olmemüra sees, kes ei taha kellestki sõltuda ja traditsioonilisel viisil elada. Nad on tütrega hästi hakkama saanud, keegi ei ta neist midagi, raha saavad nad isale kirjutatud rohtude müügi eest, nad on õnnelikud. Kuid samas nad peavad end peitma, sest selline elamine pole ju meie ühiskonnas lubatud.

Kui nad siis vahele jäävad ja inimeste hulka elama pannakse (küll mitte linna, kuid piisavalt suurde külakesse ikkagi) kohaneb tüdruk, kuid mitte isa.

Nende tee viib neid sügavamale põhja, kus nad leiavad ajutise elamise, kuid siis juhtub isaga õnnetus ja Tom peab abi paluma läheduses elavatelt vabadelt hingedelt, kes samamoodi ei suuda elada linnades või külades, kuid nad on teinud endale mugava elamise metsas, haagissuvitates, millest üks antakse siis isa tütre kasutada seniks, kuni isa paraneb.

See on omamoodi sarnane lugu Klaaslossi ja Kapten Fantastilisega, ainult et siin ei sunni isa kogu nende peret mahajäetud majades elama ja metsas elama, siis on isa kes ei suuda oma PTSD tõttu elada olmemüra ja inimeste keskel, kes eelistab metsade üksildust ja vaikust. Ta hoolib oma lapsest ja ta teab kuna on aeg lasta tütrel oma elu valida.

Suurepärane lugu ja suurepäraselt tehtud.