kaader filmist

kaader filmist

Monday, February 25, 2013

Oscar 2013

Taas kord on Oscarid jagatud.

Vaatame siis üle kuidas jagati ja kas ka minu arvamus sama oli.
Alustame väiksematest asjadest.

Parimad kostüümid – KareNina – jah olid küll ilusad kostüümid, kuid ka kõikide teiste nominentide kostüümid olid head, aga nagu ikka, Oskar läheb sellele, kelle film oli alles hiljuti kinolinal :).

Parim muusika – Skyfall ja Adele – kas mitte väga paljud Bondi filmi laulud pole saanud Oscarit, seega pole see ka eriline üllatus.

Parim multifilm – Brave – tore multikas, kuid kas ta oli just parem kui teised nominendid – kuna kõiki neid pole näinud, siis ei oska midagi arvata.

Parim naisnäitleja kõrvalosas – Anne Hathaway, Hüljatud – ta oli ju nii lühikest aega ekraanil. Samas kui Sally Fields suutis siiski Lincolnis kogu selle meestekarja üle mängida, kuid mina pole ju see, kes Oscareid jagab.

Parim meesnäitleja kõrvalosas – Christoph Waltz, Django – kas ta polnudki siis peaosas? Noh igatahes oli ta osa väga hea ja Oscar saadud igati teenitult.

Parim naisnäitleja – Mu daamid ja härrad, 74 Näljamängud ja Tantsuvõistlused, on võitnud, igati vääriliselt Jennifer Lawrence. Kui teda võrrelda nende teiste nominentidega, siis jah, ta on Oscari ära teeninud.

Parim meesnäitleja – Daniel Day-Lewis, Lincoln – mitmes see tal siis nüüd juba ongi? Kolmas! Mina oleks küll kas Bradleyle või siis Hughile Oscari andnud, kuid taas kord, see pole minu teha.

Ja lõpuks

Parim Film – Argo. Jah, olen nõus. Kuigi ka teised nominendid on head (vaid kahte neist pole ma näinud – Amour ja Zero Dark Thirty) kuid, jah neist kõigist – mitte et mu süda ei tilguks verd Õnneteraapia pärast – olen ma ikkagi nõus, oli Argo kõige tugevam.


Ja nagu näete, on siiski nii nominendid kui ka võitjad filmid need, mis on linastunud aasta teises pooles, seega, kallid filmitegijad, kui soovite kaminasimsile mehikest saada, tooge oma film vaatajateni aasta viimases pooles.

 

Huvitav, kas siis Suur Gatsby ja Kõikvõimas OZ ei olegi siis järgmine aasta nominentide nimekirjas?




Saturday, February 23, 2013

The Good Doctor

Film: The Good Doctor (2011)
Vaatamise põhjus:  Orlando Bloom
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: Dr. Martin Blake, kes on valinud arstiameti, et leida tunnustust, kohtub oma esimesel residentuuriaastal 18 aastase Diane nimelise patsiendiga, kellel on neeruhaigus, ning kes pakub noorele arstile seda kaua oodatud eneseusku. Aga kui Diane tervis hakkab paranema, kardab Martin et ta kaotab oma jumaldava patsiendi ja seega hakkab ta mängima Diane tervisega, et hoida teda enda juures haiglas. Üks asi viib teiseni ja ...

Kindlasti olete kuulnud neid lugusid emadest, kes nimelt rikuvad oma laste tervist, et neile pöörataks rohkem tähelepanu ja et nende lapsed neid kunagi üksi ei jätaks. Vot see oli samasugune lugu, lihtsalt ema asemel oli arst, kes ei tahtnud kaotada oma esimest patsienti, kes jumaldavalt tema poole vaatas. See lugu oli ka segu veel kahest teiset loost – Ideaalne mõrv ja Reetlik süda.
Hästi tehtud film ja hea näitlejatöö, kuid see pole kino film, see on festivalide film.
Üks kõrvalmärkus ka, nii tore oli Rob Morrowit taas arstirollis näha :).

Citizen Gangster / Edwin Boyd

Film: Citizen Gangster (Edwin Boyd) (2011)
Vaatamise põhjus: Scott Speedmann
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Film põhineb II Maailmasõja veterani ja perepea, Edwin Boydi elulool, kellest sai kuulsaks pangaröövlina. Sõjajärgsest raskest elust muserdatuna on Boyd seatud raske valiku ette, kuidas kanda hoolt oma perekonna eest ning suunduda Hollywoode, et täita oma ammune unistus saada kuulsaks. Ta leiab võimaluse, kuidas täita mõlemad soovid röövides pankasid Hollywoodi stiilis, kuid tema unistuste täitumine viib teda vastu vaid ohtudele ning tragöödiatele.
Üleüldiselt hea film, vahepeal küll natuke veniv, kuid head Canada näitlejad ja hea lugu. Taas kord, mitte kinofilm, pigem festivali film.

Damsels in Distress


Film: Damsels In Distress (2011)
Vaatamise põhjus: päris korralik treiler
Hinne: F -
Filmi lühikokkuvõte: Violet ja ta kaks kaaslast püüavad aidata nende „mitte nii edukaid“ kaastudengeid Seven Oaks Ülikoolis. Nende põhitegevuseks on juhtida Enesetappude Ennetamise Keskust pakkudes kõigile abivajajatele igal võimalusel ebatavalisi nõuandeid. Violeti kõige hiljutisem päästetu on vahetusüliõpilane Lily, ning Violeti esmane eesmärk on õpetada Lilyle kuidas korralikult rääkida, riietuda ning kuidas valida õigeid mehi, kellest huvi tunda. Lisaks sellele, et neiud püüavad aidata kõiki üliõpilasi, panevad nad ka juhmardid raamatuid lugema, kogevad ise õnnetut armastust, ning püüavad alustada ka ülemaailmset uut tantsustiili.

Treiler võib tihtipeale olla petlik. Ja sellel filmil on ta seda kindlasti. Või siis on probleem selles, et ma polnud see publik kellele selline film mõeldud on. Tegemist peaks olema komöödiaga, kuid komöödiast oli küll asi vägagi kaugel, tegemist oli pigem haleda farsiga.
Ma ei saanud kuni lõpuni aru, millises ajastus kogu tegevus toimus – alguses tundus olevat tegu 70'ndatega, siis kaasajaga, siis 80'ndatega, siis taas kaasajaga – ühesõnaga totaalne segapuder. Ja peale kõige muu oli film äärmiselt alandav nii naistele kui ka üliõpilastele üldiselt. Ja naljakas polnud ta kohe kindlasti mitte.

Friday, February 22, 2013

Mamma

Film: Mama (2013)
Vaatamise põhjus: vahel võib ju õudukaid ka vaadata, noh jah tegelikult on ikka põhjus Nikolaj Coster-Waldau :)
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Viie aasta eest kadusid õed Victoria ja Lilly jäljetult oma vanemate kenast kodust. Sellest ajast peale on nende onu Lucas (Nikolaj Coster-Waldau) neid väsimatult otsinud, toeks vaid ta muusikust pruut Annabel (Jessica Chastain). Kui siis tüdrukud otsekui ime läbi mahajäetud ja lagunenud metsaonnist leitakse, tekib paaril peatselt kahtlus, kas need tüdrukud on ikka ainsad uustulnukad nende katuse all. Annabel püüab harjutada tüdrukuid normaalse eluga, kui veendub üha enam, et nende majas on midagi kurja. Kas see miski tuleneb õekeste traumajärgsest stressist või käib neil külas kummitus? Kuidas need murtud tüdrukud kõik need aastad omapead vastu pidasid? Otsides vastuseid neile häirivatele küsimustele, saab uus ema teada, kust on pärit need kõhedusttekitavad sosinad, mis öösiti laste toas kaiguvad...

Viimati käisin ma õudukat vaatamas kinos siis kui kinno jõudis Metsamajake – nii tore komöödia oli! :) Muidu vaatan ma ikka õudukaid kodus, päevasel ajal :), ja seda ka täiesti mõistliku põhjusega, et aju jõuaks muud infot koguda enne öist puhkust ja ei kirjutaks täisduuridel filmi stsenaariumit edasi. Seekord sai siis viga tehtud ja hilisele seansile mindud.

Aga muidu filmist. Ma ootasin enamat. Ma tõesti lootsin, et see pole selline traditsiooniline Hollywoodi õudukas, kus osalised teevad täpselt seda mida nad ei peaks tegema, kuid siiski teevad ja kummitus/tulnukas/pahar on täpselt selline roomav/vigisev/ägisev nagu ikka. Lapsed olid toredad, esialgu sellised lapsepõlvest tuttavad Nuki/Iti/Kusti :).

Aga muidu oli jah, liialt ettearvatav, teadsid täpselt kuna silmad kinni panna, kui midagi näha ei tahtnud.

Monday, February 18, 2013

Nende esimene aasta

Film: I Give It a Year (2013)
Vaatamise põhjus: Briti komöödia,
Hinne fimile: B+++
Filmi lühikokkuvõte: NENDE ESIMENE AASTA algab sealt, kus teised romantilised komöödiad lõpevad. Alates nende kohtumisest peol, on ambitsioonikas tipptegija Nat (Rose Byrne) ja hädine kirjanik Josh (Rafe Spall) olnud väga õnnelikud, hoolimata nende erinevustest. Josh on mõtleja ja Nat tegija, aga säde nende vahel on ilmselge.

Nende pulm oli tõeline unelm, kuid mitte keegi nende perekonnast ja sõpradest, rääkimata kirikuõpetajast, kes nad paari pani, ei usu, et see suhe jääb kestma. Joshi endine tüdruksõber Chloe (Anna Faris) ja Nati nägus ameeriklasest klient Guy ( Simon Baker) oleks igati heaks alternatiiviks.

Lähenemas on noorpaari esimene pulma-aastapäev ja kumbki ei taha esimesena alla anda, kuid kas nad peavad vastu?

Kui teile meeldivad Briti komöödiad – Armastus on see, Bridget Jones – siis teile meeldib ka see. Nii Britilik. Ja London on endiselt üks vägagi armas linn. Ja Rafe Spall on taas kord kirjanik (Anonüümne; Pii elu):):).

Hea kerge komöödia!

Friday, February 15, 2013

Pelgupaik

Film: Safe Haven (2013)
Filmi vaatamise põhjus: Nicholas Sparks ja Josh Duhamel :)
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: PELGUPAIK on Nicholas Sparksi ("Päevaraamat", "Kiri pudelis", "Ööd Rodanthe'is") samanimelisel menuromaanil põhinev romantiline põnevik, mille on lavastanud Lasse Hallström («Šokolaad», «Siidrimaja seadused»).
Salapärane noor naine Katie (Julianne Hough) põgeneb oma tumeda mineviku eest ning kolib väiksesse sadamalinna, kus loodab leida hingerahu. Katie hoiab omaette ning väldib suhteid kohalikega, mis just suurendab iinimeste huvi tema saladusliku isiku vastu. Katie elu muutub kardinaalselt peale tutvumist lesestunud poepidaja Alexi (Josh Duhamel) ja muretult vallalise naabrinaise Jo’ga (Cobie Smulders). Just siis kui tundub, et Katie on lõpuks leidnud oma õnne, ilmuvad välja mineviku varjud.

Ei seda raamatut ma pole lugenud. Kuigi Nicholas Sparksi raamatud on üldjuhul head, on teisi huvitavamaid ja paremaid raamatuid lugeda :).
Aga siis filmi juurde.

Kui eelmise aasta Sparksi film Igavesti Sinu on nõrk, ja seda just tänu näitlejavalikule, siis seekordne valik oli palju positiivsem. Josh Duhamel ei hoidnud oma emotsioone peidus ja ka Julianne Hough oli meeldiv. Kui Cobie Smulders ekraanile ilmus, turtsatasin küll korraks, sest see oli ju ka mingil määral lugu sellest kuidas isa kohtus emaga :). Ja David Lyons oli tõsine pahar. Selle filmi lapsed olid kõige armsamad – nii ehedad ja nii armsad.

Sisu filmil on vägagi Sparksilik, ei mingit üllatust, ei midagi ootamatut – kui oled näinud/lugenud paari, siis on järgnevaid juba vägagi kerge aimata.

Kuid see oli selline kerge hea film. 

Filmi vaadates tekkis mul mõte, et nii hea meelega võtaks ka oma arvuti, lugeri, paar riidehilpu ja … bhuffff

Ilusad Olendid

Film: Beautiful Creatures (2013)
Vaatamise põhjus: raamat sai loetud,
Hinne fimile: D- (EVL)
Hinne raamatule: B
Filmi lühikokkuvõte: 17-aastane Ethan Wate (Alden Ehrenreich) on juba mitu kuud näinud üht ja sama unenägu, kus kodusõja lahinguväljal ootab teda keegi salapärane tütarlaps. Ethan soovib meeleheitlikult tüdrukuga kokku saada, kuid teda ähvardab seletamatu oht. Tugev välgulöök tapab Ethani iga kord enne, kui ta neiuni jõuab.

Ometi eelistab Ethan kummalise unenäo ohtusid reaalsele elule Lõuna-Carolinas Gatlinis. See on väike konservatiivne linnake, mis pole jõudnud 21. sajandiga sammu pidada - seal ei muutu ega toimu kunagi midagi. Pärast ema ootamatut surma on Ethan jäänud endassetõmbunud isaga kahekesi. Ta januneb elu järele, mida saab ammutada üksnes raamatutest.

Ethani maine elu võtab teise pöörde, kui linna saabub gootiliku mõisa erakliku omaniku Macon Ravenwoodi (Jeremy Irons) kaunis ning mõistatuslik sugulane Lena Duchannes (Alice Englert). Ethan on otsekohe Lenast võlutud, kuigi paistab, et neidu saadab kõikjal häving - Lenal on lummajavõimed, mida ta ei suuda kontrollida. 

Linnarahvas eesotsas konservatiivse proua Lincolniga (Emma Thompson) soovib tüdrukust lahti saada. Gatlini kõiketeadev raamatukoguhoidja Amma (Viola Davis) aga kardab, et minevik võib korduda. Põhjuseks perekonnasaladused ja needus, mis Lenat 16. sünnipäeva lähenedes ähvardab. See on päev, mil temast saab kas must või valge lummaja.


Võib-olla on Lena saatuse juba otsustanud needus, mis mässib teda Ethaniga loitsude ja ohtude võrku, kust nad ei pruugi aga pääseda.

Oh jah, ma lugesin ju raamatut ja raamat oli täitsa loetav – huvitav, kerge lugeda. Ja seekordne adaptsioon oli taas kord selline, kus raamatust oli filmi jõudnud vaid natuke rohkem kui raamatu pealkiri ja tegelaste nimed. Ma ei kujuta ette, kuidas raamatu autor sellise kirvetööga nõus oli. Ma ei hakka ettegi lugema, mis mind häiris, enne läheks issandapäike looja. Kahjuks oli ka näitlejate valik nõrk – enamus neist ei mänginud oma osa välja.
 
Loomulikult on Jeremy Ironsit ja Emma Thompsonit hea vaadata. Kui te ei mäleta, kus te varem Emmy Rossumit näinud olete, siis selleks on film Ooperi Fantoom.

Aga see on ikka nii jabur, kui pideva vihmasadu raamatus on asendatud Iahhiliku pilvega Ethani pea kohal.

Totaalne pettumus. See lisa hinde taga (EVL – ei vaadanud lõpuni) tähendab seda, et mul jäi vaatamata filmi paar viimast minutit, kuna teises saalis oli juba algamas selle õhtu teine film. Kuid ma ei kahetse seda, et lõpuni ei näinud, pigem kahetsen, et üldse vaatama läksin.

Monday, February 11, 2013

Armastuse õppetunnid

Film: Sessions (2012)
Vaatamise põhjus: Väga huvitav sisu,
Hinne: B+++
Filmi lühikokkuvõte: Mark O’Brien (Oscari nominent John Hawkes) on mees, kelle elu muutus kardinaalselt, kui oli 6-aastane. Nimelt haigestus ta lastehalvatusse ning arstid ei andnud talle elulootust rohkemaks kui 18 kuuks. Läks aga teisiti - kõikide väljakutsete ja takistuste kiuste Mark ennustatud ajahetke saabuded ei surnud, vaid jätkas selle asemel erinevate väljakutsete ületamist. Nii sai temast vastu igasuguseid ootusi ja väljavaateid ülikooliharidusega ajakirjanik ning luuletaja, kuigi pidi suurema osa ööpäevast veetma kaelast saati suures metalses masinas, mis aitas tema haigusest räsitud kopsudel hingata...
Kui Mark oli saanud 38-aastaseks, otsustas ta võtta ette veel ühe pealtnäha ületamatu takistuse. Nimelt soovis ta vabaneda oma süütusest ning tunda kasvõi kordki elus naisterahva intiimset lähedust. Kuidas seda aga teha, kui oled liikumisvõimetu ja sind toimetatakse kohast kohta kanderaamil? Kas üliarenenud huumorimeelest aitab või jääb sellest siiski pisut väheks...?

Nii astuvadki paljuski asjaolude sunnil Marki ellu kaks teineteisest kardinaalselt erinevat inimest - kirikuõpetajast isa Brendan (Oscari nominent William H. Macy), kellele sügavalt usklik Mark oma muret esialgu kurtma läheb ning seksisurrogaat Cheryl Cohen-Greene (Oscari võitja Helen Hunt), kes otsustab aidata Markil oma ammune unistus täide viia...

Ma kuulsin selle filmi kohta esimest korda ikka juba paar aastat tagasi, kui seda filmi alles tegema hakati ja siis oli selle ümber ikka peris ilus vaht üles pekstud just selle seksterapeudi pärast. Ma arvasin, et see film ei jõua kunagi meie kinodesse. Ja siis oli üks moment eelmine aasta treiler suurel ekraanil :). PÖFFi ajal jätsin ma ta vaatamata, kuna teada ju oli, et ta tuleb lõpuks nagunii kinno.

Ja nüüd on ta siis ka vaadatud. Selline tore kiiksuga positiivne armastusfilm. Taaskordne meeldetuletus, et kõigi meie jaoks peaks olema kuskil keegi, vahet ei ole, kas tegu on Victoria’s Secrety pesumodelliga või siis lastehalvatust põdenud luuletajaga. Sky+ võrdles seda filmi täna hommikul 1+1’ga ja ma olen nõus. Taas kord üks armas positiivne film.

Thursday, February 7, 2013

Anna Karenina

Film: Anna Karenina (2012)
Vaatamise põhjus: ainus põhjus miks ma üldse olin nõus isegi mõtlema sellele, et minna seda filmi vaatama oli Aaron Taylor-Johnson
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: ma usun, et keegi ei vaja Lev Tolstoi romaani Anna Karenina ümberjutustust. Kui me pole seda koolis kohustusliku kirjandusena lugenud, siis oleme näinud vähemalt ühte ekraniseeringut.

Ma pean tunnistama, et mulle kohe üldse see raamat ei meeldinud, kui ma teda lugema pidin, kuid ma eelistasin KareNinat iga kell Sõjale ja rahule :). Seega olin juba ette tiba negatiivselt häälestatud ning see pisiasi, et Keira „Alias“ Knightley mängis peaosa, ei lisanud grammigi usku minusse, et see võik üks hea film olla. Kuid samas tundus treileris, et filmi ülesehitus võib vägagi huvitav olla, seega oleks vähemalt film visuaalselt nauditav.

Kogu filmi algus – tegevuse toimumine laval ja stseenide kiire ja huvitav vahetus – oli väga kaasahaarav ja paljulubav (meenutas Moulin Rouge!). Kuid mida aeg edasi, seda enam kadus alguse teatrilava, aegajalt tuli ta küll korraks taas tagasi ja lõpp oli taas teatris, kuid üldkokkuvõttes jäi selline mulje, nagu oleks film kokku pandud mitme erineva tegija poolt – üks filmis siis teatris ja teine väljas/majas – puudus ühtne ja terviklik pilt.
Vene talve stseenid meenutasid mulle ühte toredat lühiseriaali Jon Hammi ja Daniel Radcliffega – A Young Doctor’s Notebook :). Vägagi tore meelelahutuslik lugu, vaadake kindlasti kui võimalus tekib.

Aga siis KareNina juurde tagasi … mulle ei meeldinud, kohe üldse ei meeldinud! Ja ma ilmselt ei olnud ainuke, sest praktiliselt peale esimest 10 minutit hakkas rahvast tasapisi saalist välja tilkuma.

Aga lõpetuseks midagi lõbusat:

Sunday, February 3, 2013

Soojad Kehad

 
Film: Warm Bodies (2013)
Vaatamise põhjus:
raamat ja Nicholas Hoult
Hinne: B+++
Lühikokkuvõte:
Ebatõenäoline armastuslugu ilusa teismelise inimese ja tundelise elava laiba vahel päästab valla sündmusteahela, millel on jõudu maailma muuta.
Ma lugesin selle raamatu läbi paar nädalat tagasi - väga armas raamat oli, lihtne ja armas lugu.

Filmi vaatama minnes ma kartsin, et tegu võib olla tavalise raamatu adopteeringuga, kus raamatust endast on järele jäänud vaid pealkiri ja tegelaste nimed. Õnneks pean ma tunnistama, et kuigi muudetud oli piisavalt palju, polnud siiski lastud kaduma minna sellel soojal ja armsal lool, mis tegelikult on raamatu keskmes.


See film oli vaatamata sellele, et tegu oli zombifilmiga, tõsiselt positiivne, naljaks ja armas.

Ja rääkides mu teisest vaatamamineku põhjusest - Nicholas Hoult - kas teie mäletate, kus te seda noormeest esimest korda nägite? Ei see polnud X Men: First Class. Mina nägin teda esimest korda filmis About a Boy :) ja see poiss on nüüd suureks kasvanud ja võib ise Hugh Grantile ülevalt alla vaadata :). Ja enne Soojade kehade algust näidati ka tema järgmise filmi trailerit - Jack the Giant Slayer - kus ta mängib koos Ewan McGregoriga. Taas kord üks noor näitleja, kelle karjääril tasub silma peal hoida.

Ühesõnaga, kui otsite lihtsat, positiivset ja sooja meelelahutust, siis Soojad kehad pakuvad seda kindlasti!

Lõpetuseks lisan siia ühe laul filmist.
P.S. raamatus kuulas R Frank Sinatrat ja miksis tema lauludest kokku Juliale sõnumeid