Blade Runner 2049

Film: Blade Runner 2049 (2017)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Hinnatud režissöörilt Denis Villeneuve’ilt on valminud „Blade Runner 2049“, palavalt oodatud järg kultuslikule ulmefilmile „Blade Runner“. Teise osa lugu toimub 30 aastat pärast esimese filmi sündmusi. Uus blade runner (jäljendide jahtija) on LA politseinik K, kes avastab kaua varjul olnud saladuse, mis võib ühiskonna riismed veelgi suuremasse kaosesse paisata. K avastus sunnib teda otsima Rick Deckardi, endist LA blade runner’it, kes on kolmkümmend aastat kadunud olnud.

Action, Thriller, Mystery

Olles näinud esimest osa, ei suuda ma tõesti aru saada, miks seda teist osa nii palavalt on oodatud, no aga see selleks.

Mille poolest siis erineb teine osa esimesest? Esiteks on siin valgust, kogu maailm ei olegi pime ja pidevas vihmasajus. Siin on kõrbealasid, täis päiksepaneele (nägin midagi väga sarnast paar aastat tagasi teel Las Vegasest Los Angelesse), rannikualasid, mis on suured vanaraualaod, kus kasvatatakse lapsi – ma ei saanudki lõpuni aru, kas need olid lapsed või siis noored jäljendid – ja siis on kõrb, mis meenutab vägagi Las Vegast, kus aga keegi ei tohiks elada, sest sealne piirkond on reostunud millegi kiiritavaga. Lisaks nendele muutustele, on selles filmis ka palju rohkem tegelasi, palju rohkem kõrgema järgu tähti ning palju rohkem juttu – seda mitte peategelaste poolt, kuid ikkagi.

Kuid nagu ka esimene film, on ka siin palju kohti, kus mõtled – Mida? Miks? Kuidas? Nagu näiteks mesilased, kes elavad keset kõrbe, või koer, kes elab viskist või uusim jäljendi mudel, kes kohe teisipidi tapetakse, ning miks pidi see nende looja olema pime, ning kas tema käsilane oli jäljend või oli ta midagi rohkemat? Ning kas tahate teada, kuidas tappa robotit? Uputage ta ära, loomulikult :).

Aga muidu võiks öelda, et see oleks olnud nagu segu filmidest Drive, Harry Potter, Sõrmuste Isand, Viies element. Ja uskumatult on see film vaid kaks ja pool tundi pikk, sest mul oli küll tunne nagu oleks ma vähemalt viis tundi piinelnud.

Kuid milline tähtedepark siia ikka kokku aeti: Alustuseks loomulikult Harrison ja Grosling, ning Leto, kuid siis veel lisaks Robin Wright, Dave Bautista, Ana de Armas, Mackenzie Davis, Lennie James, Barkhad Abdi, Sylvia Hoeks.

Ning pidage igaks juhuks meeles, et filmis räägitud, pimendus võib olla päris reaalne, seega ärge hoidke kõiki tähtsaid pilte elu ilusaimatest hetkedest vaid elektrooniliselt.

Elujanu

Film: Dallas Buyers Club (2013)

Vaatamise/valimise põhjus: PÖFF ja Jared Leto

Hinne: A

Filmi lühikokkuvõte: 1986. aastal oli AIDSi kriis mõistetamatu õud, mis viis kaasa ohvrid, hirmutas ühiskonda ning ajas segadusse arste, kes ravi otsisid. Texases elas Ron Woodroof aidsi kartmata. Ta ei teadnudki sellest. Kui see joodikust ropu suuga heteroseksuaalne naistemees HIVi nakatus, oli ta reaktsioon instinktiivne: Jama!

„Elujanu” räägib tema loo. Kui Woodroofile (Matthew McConaughey) öeldakse, et tal on jäänud elada vaid 30 päeva, palub ta arstil (Jennifer Garner) anda endale eksperimentaalset ravimit AZTd. Kuna Woodroof ei sobi kliinilises uuringus osalemiseks, organiseerib ta endale ravimi teisel moel ja võtab ravimit koos õlle ning kokaiiniga. Kui ta AZT enam ei saa, satub ta uuesti haiglasse, kus tema seekordne diagnoos on veelgi halvem – nüüdseks on tal juba AIDS ja tal ei jää muud üle kui otsida alternatiivset ravi. Ta leiab ravi Mehhikost, ning kolm kuud hiljem tuleb ta tagasi koos ametlikult heakskiitmata ravimitega, et ka teisi abivajajaid aidata.

Drama, Biography

See oli üks väga sünge ja väga võimas film. Film peaks küll meie kinodesse jõudma tuleva aasta veebruaris, kuid kui arvestada sellega et ka eile oli vaid pool saali rahvast, siis kui ta just Oscari nominendiks ei saa, siis ma ei usu, et see film tegelikult meie kinno jõuaks – tegemist on ikka väga sünge ja tõsise teemaga, mida ei kipu ilmselt paljud kinno vaatama.

McConaughey mängitud Woodroof oli hakkaja inimvare, kes võitles kõige võimalikuga talle pandud sünge diagnoosi vastu. Selles suhtes on eestikeelne filmi pealkiri igati õige – Dallas Buyers Club ei ütleks meile midagi, kuid mehel oli tõsine elujanu. Kui tal üks võimalus kadus ravimite saamiseks, leidis ta teise võimaluse ja kui ka see kadus, siis kolmanda ning vajadusel püüdis ta saada ka lähenemiskeeldu Ravimiameti ning Maksuameti vastu :), kui need tulid talt illegaalseid ravimeid konfiskeerima. Väga leidlik tegelane oli. Ja kuigi McConaughey tegi seda rolli nagu ikka teatava provaadoga ja üle vindi keeramisega, oli ta siiski usutav ja ilmselt jõuab selliselt ka filmi mõte paremini vaatajateni.

Mina polnud ainuke, kes läks seda filmi Jaredi pärast vaatama. Kui ta esimest korda ekraanile ilmus, kostus saalist sellist häält (naisterahvaste poolt) nagu oleks ekraanil näidatud kassipoja päästmist musklis tuletõrjujate poolt – Ahhhhhhhh :). Noh, mina niutsuma ei hakanud, kuid tõsi ta on, nad mõlemad koos McConaugheyga on oma rolli kuradima tõsiselt võtnud, mõlemist on jäänud järele vaid vari sellest kes nad tavaliselt on – mu vanaema oleks ilmselt öelnud, et neist oli järel vaid kaks keppi ja s#&¤hais. Kuid kui unustada ära välimus, siis on ka Leto rollisooritus suurepärane. Aga seda et ta on hea näitleja on ta juba ka varem tõestanud näiteks sellistes filmides nagu Reekviem Unistusele ja Mr. Nobody (ning taas kord sureb tema tegelaskuju filmi lõpuks :)).

Kuid film on juba ka auhindu kogunud – San Sebastiàni rahvusvahelisel filmifestivalil sai auhinna filmi lavastaja, ning Hollywoodi filmifestivalil sai McConaughey aasta näitleja ja Leto aasta läbilööja auhinna, selle pärast ma ka arvan, et nad võivad saada Oscari nominatsiooni – Oscarid ju armastavad eluloofilme ja eluheidikute filme.

Mis veel siis öelda, olge terved ja olge kindlad et olete terved, teate ju küll Hooli.ee ühekordseks kontrolliks ja kui tahate, et teie verd kontrollitaks mitu korda aastas igasuguste verega edasi kanduvate suguhaiguste suhtes, siis hakake doonoriteks – verekeksus.ee – sellest on teile ja ka teistele kasu ja saate alati kindlad olla, et olete terved.