OSCARS 2016

Mida öelda siis tänaöise gaala kohta? Mida aasta edasi, seda vähem on see prestiižikas auhind seotud tegelikult ka filmikunstiga ja üha enam otsustab võidu poliitika. Ja üha enam muutub gaala poliitiliste uskumuste väljaütlemiste platvormiks. Selleaastane mustade hädakisa, et ühtegi nende nahavärvi esindajat polnud nomineeritud Oscarit saama oli tõsiselt … mitte häiriv või hale aga lapsik aga kuidagi kohatu. Kas kõik põlisameeriklased, mehhiklased, aasialased ja muude rahvuste ja nahavärvi, seksuaalsete erinevuste esindajad oleks ka pidanud protestima hakkama? Kas tegu on parima näitleja, lavastaja, filmi, kostüümi … valimisega, või on Oscarid „vähemuste“ esindajate meelitamise üritus? Kõigi nende mustade naljade ja „rõhutute“ itkemise kõrval jäi filmi osa väga väikeseks. 

Samas, mis mulle meeldis oli see, et bähemalt ABC programmi juhid ei esitanud enam näitlejatele esimese küsimusena "Keda te kannate?", küsimused olid ikka filmi ja näitleja enda kohta. Kuid Pro7 saatejuht küsis ikkagi kelle kleit/pintsak ja milliseid ehteid kannate, mis jättis väga halva mulje, kuna tema eest käisid läbi näitlejad kelle käest oleks palju paremaid küsimusi võinud küsida filmide kohta.

Aga mis on kõige tähtsam mida meeles pidada, kui üldse tahetakse minna kuldmehikese jahile?

1. film peaks kinno jõudma ideaalis vahetult aasta lõpus, või siis natuke varem ja ülimalt erandkorras aasta teises pooles (erandiks on kui jahitakse tehnilise poole – kostüüm, make up, montaaž – tunnustust)

2. filmi sisu peaks olema biograafiline, ajalooline, poliitiline, vähemusi esindav, draama, vägivald (erandiks taas tehnilised tunnustused)

Kui vaadata selle aastaseid nominente, siis nad on mõlemist punktist kinni pidanud.

Aga enne kui jagati Oscareid, jagati ka ju Vaarikaid ja 2015 aasta filmidest said enim vaarikaid endale – otse loomulikult – Viiskümmend halli varjundit ja Fantastiline nelik. Ühe Vaarika sai ka eelmise aasta Oscari saaja – Eddie Redmayne Jupiteri tõusu filmi eest.

Kuid tänaöised Oscarid olid siis järgmised:

Enamus tehnilisi auhindu sai endale Mad Max: Raevu teekond – noh jah, mis ma oskan öelda, võib-olla tõesti olid nad seda väärt, kuigi ma ei mõista mismoodi on hunniku taaskasutuse riiete ja paari valge lina kasutus rohkem tunnustust väärt kui ajastule vastavate kostüümide loomine aga seekord siis jah, olid paremad kostüümid just sellest düstoopilisest filmist.

 

Parim multifilm – Pahupidi. Ma ei mõista selle filmi fenomeni.

Parim meeskõrvalosatäitja – Mark Rylance, Spioonide sild. Pole filmi näinud, seega ei oska ka midagi arvata.

Parim naiskõrvalosatäitja – Alicia Vikander. JEEEEEEEE! See mehike anti küll täiesti õigele näitlejannale ja ma usun et temalt näeme ka edaspidi vaid fantastilisi filme.

Parim meespeaosatäitja – Leonardo DiCaprio. Ta on seda siis viis korda juba oodanud ja kuuendal korral sai tema töö siis lõpuks selle kõige suurema tunnustuse. Kuna ma filmi pole veel vaadanud, siis tekkis tahtmatult küsimus, kas see oli ka teenitud või oli see haletsusvõit, et „no kui ta on nii kaua oodanud, siis võime talle ju seekord anda, ta ikkagi käis selle kohutava soenguga aastaid ringi ning pidi kibedat külma kannatama“. Ega midagi, tuleb ikka film ära vaadata.

Parim naispeaosatäitja – Brie Larson. Tema roll Toas on raske, kuid nii tähtis ja vägagi hästi tehtud.

Parim film – Päevavalgele. Pean tunnistama, et kui Morgan Freeman selle välja ütles, siis ma arvasin, et ta teeb nalja, sest ta võttis lihtsalt selja tagant ümbriku ning luges, ilma et ta oleks ümbriku avanud. Kuid ei teinud nalja, võitiski Päevavalgele ja kuigi valikus olid kõik head filmid, usun ma ikkagi, et see oli teenitult saadud.

Et siis selleaastane unetu filmiöö on taas seljataga ja ega muud kui käigem kinos, vaadakem uusi filme ja spekuleerigem teemal, kellele lähevad Oscarid järgmisel aastal, ning kui mitu aafrika-ameeriklast järgmine aasta Oscari nominatsiooni saavad.