Veelausuja

Film: The Water Diviner (2014)

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Russell Crowe’ režissööridebüüt „Veelausuja“ on suurejooneline seiklus, mis leiab aset neli aastat pärast Esimest maailmasõda ja laastavat Gallipoli lahingut. Austraalia farmer Joshua Connor (Russell Crowe) reisib 1919. aastal Türki, et välja uurida, mis sai tema kolmest pojast, kes lahingus kadunuks jäid.

Esialgu põrkub ta sõjaväebürokraatia vastu, kuid tänu tema kõigutamatule kindlameelsusele aitab teda esmalt kaunis Ayshe (Olga Kurylenko), kelle hotellis ta Istanbulis peatub, ja siis Türgi ohvitser, kes Connori poegade vastu võitles. Lootuse külge klammerdudes rändavad Connor ja major Hasan läbi sõjast räsitud maa, et välja selgitada tõde ja Joshuale hingerahu leida.

Drama, Romance

Teie kõik, kes te vaatate põksuva südamega Türgi ajaloolisi või mitte nii ajaloolisi seebikaid, teile sobib see film kohe väga hästi. Jah vahepeal on vägagi graafilised ja julmad sõjastseenid (aga sõda ongi ju julm) kuid lõppkokkuvõttes on see lugu ikkagi isast, kes saatis sõtta oma kolm poega, kaotas nad kõik, selle tagajärjel kaotas ka oma abikaasa, läks siis koju tooma oma poegade säilmeid, kuid leidis hoopis oma vanima poja elusana ning oma südamele uue kallima.

Esiteks ma tõesti ei saa aru, mis oli Austraalial ja Uus Meremaal asja sõtta türklastega? Miks lähevad noored mehed sõtta suure õhinaga ning õnnest karjudes, kui nad teavad, et nende elusalt tagasituleku võimalus on õhkõrn – võib-olla tänapäeval on see teisiti, kuid Esimese maailmasõja ajal olid reamehed siiski vaid kahuriliha. Ning see kuidas Josua (Crowe) oma poegi sõjatandrilt otsib meenutab Aragorni jäljeajamist kui Orkid viisid Merry ja Pippini minema.

Kuigi film peaks olema isast, kes otsib oma sõjas kaduma jäänud/hukkunud poegi, kisub ta lõpuks siiski olema rohkem armastusromaaniks kätte ja nagu muuseas leitakse ka üks poegadest üles.

Minu jaoks oli tegu igava filmiga.