50 halli varjundit

Film: Fifty Shades of Grey (2015)

Hinne: B---

Filmi lühikokkuvõte: E.L. Jamesi hiigelmenuka erootilise romaani „Viiskümmend halli varjundit“ ekraniseering on aasta üks oodatumaid ja kõmulisimaid filme. Varjunditesaaga on viimaste aastate suurim ülemaailmset edu toonud raamat, mis on tõlgitud 51 keelde ning müünud üle 100 miljoni eksemplari. Pikantse triloogia esimene osa jutustab tagasihoidliku ja naiivse tudengineiu Anastasia Steele’i ohtlikuvõitu armusuhetest 27-aastase miljardärist ärimehega. Pealtnäha igati täiuslikku Christian Greyd vaevavad lapsepõlvest saadud hingetraumad, mida leevendab piiripealsetest seksimängudest saadav eufooria. See on lugu sõltuvuslikust vajadusest absoluutse kontrolli järele ning kogenematu naise balansseerimisest tundeskaalal “uudishimu-hirm-kirg”.

Romance, Erotica, NA

Ok, nähtud.

Emotsioonid?

Kui ma poleks lugenud raamatut (mis on iseenesest täiesti võimatu, sest kes siis pole seda raamatut, vähemalt esimest osa lugenud :)) siis oleks see film Nümfomaani siivsam õde.

Kuna ma olen lugenud raamatut (nagu ka miljonid teised naised ja ka mõningad mehed, palun tõstke käed need mehed, kes on lugenud) siis … see film oli rohkem nagu chek-list emotsioonidest ja stseenidest, mida nad pidid ekraanile tooma:

• kukkumine kabineti uksel
• pidev huule närimine
• kohtumine rauakaupade poes (jätkem maalriülikond ostmata)
• väike jõudemonstratsioon peale lõpueksamite tähistamise pidu
• väike oksendamine
• hommikune esimene vestlus soovidest ja võimalikust lepingust
• suudlus liftis
• segava süütuse eemaldamine (ei ole mõtet mainida Vanilla seksi)
• külastus Punasesse Hirmude Kambrisse
• sex into submission (hahahaha, vale raamat, kuid mõte on sama)
• esimene Punase Hirmude Kambri kasutus
• perega õhtusöök (ei sõnagi juttu tupekuulidest või alukate puudumisest)
• ema külastus
• purilennuki lend
• esimene Pain Bitch stseen

Kuid kõigest sellest on välja jäänud särisev külgetõmme nende kahe tegelase vahel, kõik on lihtsalt ühelt tähtsalt punktilt teisele liikumine. Ainuke koht kus tõsiselt on emotsioone näha on lõpus, kui Grey on lõpuks saanud rihma kätte. Need kohad kui Ana õhkab juba vaid selle peale kui Grey lõug ta dekolteed puudutab on nii kunstlikud ja ei jäta kordagi sellist tunnet, et neist kahest võiks tegelikult ka asja saada.

Ma olin enne seda raamatut lugenud teisi BDSM lugusid ja ka pärast seda olen palju neid lugenud ja üks asi, mis parimates neist, alati selgelt välja öeldakse, on see et BDSM suhtes on tegelikult Sub see, kelle käes on kogu võim. Sub on see, kes annab Domile oma usalduse, kes lubab oma kehaga teha asju, mis toovad rahuldust nii talle kui ka Domile, mitte Dom pole see kes ütleb mida teha tuleb ja Sub vaid allub. Seega see jutt, et kõik mida Ana nende suhtest saab on Grey, oli tiba totter, aga see selleks.

Lähme siis nüüd näitlejate juurde. Ana, Dakota Johnson, Melanie ja Doni tütar – heh, ega ta ema Töötava tüdruku filmis palju tagasihoidlikum polnud :).

Grey, Jamie Doran – kõhetu hall kuju, keda ei suudaks kuidagi Domina ette kujutada, tal puudub see miski, mis tegelikult ka paneks inimesi pead pöörama kui ta möödub, igat tema soovi täima ning ta ei täida oma isiksusega igat ruumi kuhu ta siseneb. Samuti puudub temas ka see haavatavaus, mis tekitab naistes soovi teda nunnutada ja teda kaitsta. Samas, müts maha, ta teadis väga hästi seda rolli vastu võttes, et nüüd on käib see roll temaga kaasas elu lõpuni, ükskõik mis iganes teist rolli ta kunagi tegema peaks. Samamoodi käib Charlie Hunnamiga alati kaasas see, et tema oli see kes sellest rollist loobus :). Ma isegi ei tea, kes oleks selles rollis parim olnud. Mu isiklik vaimusilma Grey oleks küll hea olnud, kuid ma ei tahaks, et tema nimega alati vaid seda rolli seostataks, olgu ta parem Man of Steel :).

Ja kõik see ülejäänud pere ja muud loomad – Ana ema, Jennifer Ehle (Elizabeth Bennet Uhkus ja eelarvamus, see kõige kuulsam, koos Colin Flirtiga, seega see Grey märge, et tema oleks pakkunud Ana pigem Austeni austajana võiks olla päris koomiline), Elliot, Grey vend, Luke Grimes (True Blood), Grey ema, Dr. Grey, Marcia Gay Harden (How to get away with murder), Ana neljas kasuisa, Dylan Neal (Arrow), muusika Danny Elfman (ausalt ei kuulnud ühtki nooti temalikku tuttavat muusikat, kuid ta ei peagi alati sama muusikat tegema, muda ta koos Tim Burtoniga teeb).

Noh igatahes, kui võiks valida, milline NA BDSM raamat ekraanile tuua, siis mina oleks pigem valinud This Man sarja, sest isegi Crossfire sari oleks filmina igav.

Huvitaval kombel hakkas esilinastusel saalis mingi moment totaalne rahvaste liikumine, üks kahest, kas enne filmi jagatud kõrvitsa ja mangu smuuti tahtis ruttu välja, või käidi end kiiresti rahuldamas :).

Aga jah, lihtsalt kogemuse mõttes tasub ära näha. Kuid ei juhtu ka midagi kui jääb nägemata.

Soovi korral võite ekraanitaguseid pilte vaadata siin. Ning kui tahate näha särisevat BDSM suhet, siis muretsege film Secretary :).