Nullpunkt

Film: Nullpunkt (2014) 
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: Tundliku ja püsimatu loomuga Johannes saab sisse Tallinna eliitkooli ning võiks eeldada, et tema elu hakkab ülesmäge minema. Tegelikult satub ta klassikaaslaste vaimse terrori alla. Ta hakkab otsima tunnustust oma vanadelt Lasnamäe sõpradelt, kes pühendavad oma aega pigem narkotsi panemise, ringi hängimise ja pidutsemise peale kui koolikohustuse täitmisele. Kodus peab Johannes toime tulema oma ema süveneva vaimuhaigusega. Pingete kuhjumise tagajärjel avastab noormees end ühel hetkel nullpunktis, kus tal tuleb oma elule teha totaalne reset ning hakata end kildhaaval taas üles ehitama. 

“Nullpunkt” on Margus Karu menuromaanile tuginev draama tänapäeva noorte põletavamatest probleemidest – koolikiusamisest ja sellest tingitud madalast enesehinnangust, kohanemisraskustest ning tunnustuse otsimisest. 
Draama 

Tehke kuhugi suur punane rist – ma käisin täiesti vabatahtlikult Eesti filmi vaatamas ja see meeldis mulle.

Täiesti tõsiselt. See oli hea näide, kuidas peaks filme tegema. Ei olnud tüüpiline depressiivne soigumine pimedas ruumis sügaval NSVLi ajal, ega vabadusest hullumas ja hüperpöördes pisarateni piinlik täiskasvanute teise nooruse roppkomöödia. Oli hea noorte draama, mille lühikokkuvõte oleks – kuidas küla koerale nii koer külale.

Kuigi on tegu draamaga, on ta siiski nii positiivne film, jah, täpselt, positiivne film. Miks ma nii arvan, sest see lugu annab lootust, et kõik need noored, kes on ise samasse seisu jõudnud, kas siis sarnaste probleemide tõttu, või siis lihtsalt selle pärast, et ühiskond ootab noortelt liiga palju, kuid nemad ei suuda veel vääriliselt vastata, ei löö raskel hetkel lihtsalt käega, vaid leiavad endas selle rauast selgroo, ajavad end sirgu, ning astuvad julgelt väljakutsetele vastu. Iga languse taga on taas tõus, tuleb lihtsalt leida see jõud end üles lükata. 

Tõsi ta on, et ma oleks hakkama saanud palju vähema vandumisega, kuid eks see ole minu vanusega kaasnev probleem, mitte filmi viga.

Paar sõna näitlejatest ka – müts maha kõigi nende noorte näitlejate ees, kes oma rolle väga hästi tegid – Märt Pius, Saara Kadak, Brigitte Susanne Hunt, Uku Arop, Tõnu Tamm, Reimo Sagor, Sandra Vahala, Kärt Tammjärv, Ingmar Jõela, Hendrik Kalmet, Liis Lindmaa …. Kuid kallid staažikad näitlejad – palun ärge mängige üle. 

Hea film ja mul on hea meel sellest siin kirjutada. Minu esimene Eesti filmi arvustus :)!