Kääbik: Viie väe lahing

Film: The Hobbit: The Battle of the Five Armies (2014)

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Filmis "Kääbik: Viie väe lahing" jõuavad eepilisse haripunkti Bilbo Paunaste, Thorin Tammiskilbi ja päkapikkude seiklused. Erebori päkapikud said tagasi oma kodumaa tohutud aarded, aga äratasid üles hirmsa lohe Smaugi, kes ähvardab nüüd Järvelinna kaitsetuid mehi, naisi ja lapsi.

Mäealuse kuningat Thorin Tammiskilpi tabab lohetõbi ning ta toob ohvriks sõpruse ja au, et leida üles legendaarne Laekakivi. Bilbo ei suuda Thorinile aru pähe panna ning peab langetama meeleheitliku ja ohtliku otsuse. Paraku ei tea ta, et neid ootavad ees veel suuremad ohud, kuna Keskmaale on tagasi tulnud iidne vaenlane. Pimeduse isand Sauron on saatnud orkide väed Üksildast Mäge ründama. Sünge vastasseis kogub hoogu ning päkapikud, haldjad ja inimesed peavad otsustama, kas võidelda koos või lasta end hävitada. Bilbo võitleb enda ja oma sõprade elu eest, kui lahingusse astuvad viis suurt väge.

Action, Adventure, Fantasy

Võib-olla tuleneb see sellest, et vaatasin filmi eile kõige viimasel seansi, sain hilja koju ja täna vara tööle, seega olen ma endiselt väsinud, kuid kui film oleks huvitav olnud, poleks mul vahepeal silmad kinni kippunud ja ma poleks omaette itsitanud, et tegemist oli Kääbikute Jõulu Jääballetiga, või siis Kääbikute muusikali kolmanda vaatusega, või nii mõneski kohas, kui päkapikud ja haldjad ja päkapikud üksteisele pikalt silma vaatasin tahtsin ma karjuda „Suudle teda juba lõpuks ometi“ (ei ma ei mõtle Kili ja Taurieli vahelisi stseene) ning Gandalfi kahe minutine kriiksuv piibupuhastus poleks mul hambaid valutama pannud. Rääkimata sellest, et oli koht, kus Legolas oli osaline Mario Brothersi arvutimängus ja need üheksa surnud kuningat omavad ilmselt riidekappi ses teispoolsuses, sest Sõrmuste isandas neil küll nii suurejoonelised rüüd polnud. Aga mis mind kõige rohkem alguses häiris oli taas kord see mulje, nagu ma vaataks eelmise sajandi Inglise seebikat, kus sisevõtted on palju teravama pildiga kui välivõtted (see on see harjumatu HFR).

Kokkuvõttes, kui ikka võtta raamat, kus on 300 lehekülge ja venitada see kolmeks filmiks, siis ei saagi midagi muud oodata, kuid minutitepikkuseid lähikaadreid muretsevast, tigedast, kadedast, armastavast, surevast, pettunud näost lisaks veelgi pikematele võitlusstseenidele.

Miks ma küll ometi ei pidanud kinni oma lubadusest pärast esimest filmi teisi kahte enam mitte vaatama minna?

an unexpected journey:

the desolation of smaug:

the battle of five armies: