Filmi vaatamise põhjus: Midagi hingele
Hinne: B+
Filmi lühikokkuvõte: HÄRRA
MORGANI VIIMANE ARMASTUS on sakslanna Sandra Nettelbecki ("Bella
Martha", 2001) liigutavalt südamlik lugu ootamatust sõprusest, mille
peaosades teevad sümpaatsed rollid kahekordne Oscari-võitja Sir Michael Caine
(Christopher Nolani Batmani triloogia) ja Clémence Poésy ("127
tundi", "Palgamõrvarid Brügges").
Matthew Morgan (Michael Caine) on endine ülikooliproferssor, kes kolis koos oma naise Joaniga (Jane Alexander) Pariisi pensionipõlve veetma. Pärast naise surma veeretab löödud mees päevi õhtusse kui kuutõbine, kuni ootamatu kohtumine ta elule tagasi äratab. Härra Morgan sõbruneb noore prantslannaga, kelle relvitukstegev vitaalsus ja vankumatu optimism sunnivad ka lootuse kaotanud vanamehe tagasi õnne poole komberdama.
Nende igapäevaste jalutuskäikude ajal läbi Pariisi, lõunate ajal parkides ja väljasõitudes maale avastab see ootamatu paar sõpruse võlu, hea kaaslase seltskonnast tulenevat lohutust, kübeke romantikat ja perekonna tähenduse. Nende elu õppetundide kaudu leiavad nad kumbki omal moel taaskord armastuse ja lootuse.
Matthew Morgan (Michael Caine) on endine ülikooliproferssor, kes kolis koos oma naise Joaniga (Jane Alexander) Pariisi pensionipõlve veetma. Pärast naise surma veeretab löödud mees päevi õhtusse kui kuutõbine, kuni ootamatu kohtumine ta elule tagasi äratab. Härra Morgan sõbruneb noore prantslannaga, kelle relvitukstegev vitaalsus ja vankumatu optimism sunnivad ka lootuse kaotanud vanamehe tagasi õnne poole komberdama.
Nende igapäevaste jalutuskäikude ajal läbi Pariisi, lõunate ajal parkides ja väljasõitudes maale avastab see ootamatu paar sõpruse võlu, hea kaaslase seltskonnast tulenevat lohutust, kübeke romantikat ja perekonna tähenduse. Nende elu õppetundide kaudu leiavad nad kumbki omal moel taaskord armastuse ja lootuse.
Drama, Romance
See
oli üks vägagi liigutav lugu. Mu kinokaaslane pühkis vargsi pisaraid juba poole
filmi pealt, mina vana kivisüda ei tundud küll vajadust taskuräti järgi, kuid
armas lugu oli ta siiski. Sisult meenutas natuke filmi Ja kui me elaksime kõik koos?
Lisaks
üldisele sisule oli seal nii mõnigi teine asi, mis mulle tõsiselt meeldis.
Näiteks
selline mõte, et me ei armasta/vihka mitte elu ennast, vaid meie eluga seotud
kohti, asju, inimesi. Kui me kaotame meile tähtsad kohad, asjad või inimesed
siis me kaotame ka elu mõtte. Tõsi!
Ja
need naljad, kui prantslased eksivad tüüpiliste ingliskeelsete väljenditega –
meenutab mulle Dark Hunteri sarja, kus Artemis on see kes pidevalt ütleb
tüüpväljendeid kas tagurpidi või siis kasutab valesid näitesõnu. Mu enda
esimene selline apsakas ei unune mul ilmselt iial, kui ma küsisin ühelt
Ameerika noormehelt How long are you? Väga süütu küsimus ju. Kuid noormees
punastas ja ütles I believe I’m quite long,
but I am 180 tall. Kui
ma siis ka veel oma veast aru ei saanud, seletas ta natuke täpsemalt ja siis
punastasin ka mina :). Enam ma meestelt sellist küsimust ei küsi :) või kui
küsin siis ka mõtlen seda tõsiselt :).
Aga
nagu ma juba ütlesin, väga hea film ja väga head näitlejad. Kui teil ei teki
raskusi meenutamisega, kust te teate Michale Cainet, Gillian Andersoni või
Justin Kirki, siis Clemence Poesy on olnud nii Harry Potteri filmides
kui ka Kõmutüdrukus.
No comments:
Post a Comment