Kaks ema

Film: Adore (2013)
Vaatamise põhjus: raamat, treiler
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: Idüllilises Austraalia rannikulinnas elavad Lil (Naomi Watts) ja Roz (Robin Wright) on lapsest saati parimad sõbrad olnud ning aastatega on nende sõprussidemed muutunud üha tugevamaks, nad on olnud teineteisele toeks läbi Rozi raske abielulahutuse ja Lili abikaasa surma. Ka nende pojad Ian (Xavier Samuel) ja Tom (James Frecheville) on teineteise parimad sõbrad.

Ühel suvel tärkavad neil ootamatud tunded üksteise noorte poegade suhtes. Tunded on vastastikused ning mõlemad naised anduvad joovastavale kirele, sööstes tagajärgedele mõtlemata pea ees tundmatusse. Kas siis tõesti ei küsi armastus vanust? Kui mõistev ja andestav on tõeline sõprus? Kas päikesekullatud idülliline suveromaan suudab üle elada kokkupuuted argireaalsusega?

Romance, Drama
 

 Ma ei mäleta kuna ma selle filmi panin endale Must See listi, kuid see oli juba ammu ja kui ma lugesin et film on tehtud Doris Lessingi lühiloo Vanaemad põhjal, siis tuli ka raamat läbi lugeda. Ja nüüd on siis see kaua oodatud film vaadatud. Fantastiline.

Ma tean et nii mõnigi naine tõmbas selle treileri ja sisukokkuvõtte peale nina vingu – mis teema, emad ja pojad, armukesed, nii suur vanusevahe, nad on hoidnud oma armukesi beebina kätel jne, jne. Aga teate mis … kas mäletate Jane Austeini raamatut Emma … teile ju meeldis see raamat ja see lugu … no vot, Emma kallim hr. Knightly oli teda samuti imikuna kätel hoidnud. Ja Emma lugu meeldib ju kõigile, see on klassika. Seega kui mees on kaks korda naisest vanem, siis on kõik ok, kuid kui lugu on vastupidine … oi ei, kuhu see kõlbab jne. jne. Seega püüdke lahti saada oma silmakirjalikkusest ja võtke seda filmi nii nagu ta on – ilus ja dramaatiline armastuslugu.

Nagu ma juba ütlesin lugesin ma ka seda lugu mille põhjal film on tehtud. Loomulikult on sisse toodud mõningad muudatused, kuid pole hullu, kõik oli ikkagi sama ilus ka filmis. Ühte asja tahaks ma siiski välja tuua, mis filmis jäi poolikuks. Ühe kakluse käigus hammustas Ian Tomi jalast, et too teda lahti laseks ja Ian saaks tagasi veepinnale tõusta. Korraks näidatakse ka seda kuidas Ian Tomi haava puhastab ja sinna see jääbki. Raamatus saab aga see haav omaette tähenduse:

In bed, Mary had exclaimed over the bite mark on Tom’s calf. ‘God,’ said she. ‘What was this? A dog?’ ‘That was a love bite,’ he said, after thought. ‘Who on earth …’ And Mary, in play, tried to put her mouth over the bite, but found Tom’s leg, and then Tom, pulling away from her. ‘Don’t do that,’ he said, which was fair enough. But then, in a voice she had certainly never heard from him, nor anything like it: ‘Don’t you dare ever do that again.

Kui raamatus on kogu see armastus ilus ja puhas, siis filmis tuli veel juurde kihte, mida raamatusse on raske sisse kirjutada, kui filmis saavad näitlejad seda kas siis tahtlikult või tahtmatult näidata. Nendest kahest paarist oli loomulikum Roz ja Ian (Robin Wright ja Xavier Samuel), kas siis ongi nende vaheline suhe/keemia parem, et nad mängisid loomulikumat armastajapaari või ongi see lavastaja taotlus. Samas kui Lil ja Tom (Naomi Watts ja James Fercheville) olid rohkem nagu narkarid, kes vajavad üksteist, et järgmist hingetõmmet teha, kuid see kõik on kuidagi ebasiiras ja rohkem tehniline kui loomulik. Lõpus kui Lil seletab Rozile miks ta Tomist loobuda ei suutnud iseloomustas ta seda kõike täpselt nii nagu narkar seletaks, miks talle oli uut laksu vaja, samas kui Rozi vaadates meenus ütlus – kui armastad, lase oma armastatu vabaks.

Jah, siin oligi see suur erinevus novelli ja filmi vahel – novell lõpeb seal, kus Mery leiab Tomi Kirjad Lilile, tabab ära nende kirjade tõelise sisu ja läheb tüdrukuid vanaemade ja abikaasade juurest ära viima, kuid film läheb veel sammuke edasi … Ian avaldab tahtmatult abikaasadele poegade ja emade vahelised tõelised sidemed ja selgub et Lil ja Tom pole oma suhet lõpetanud samamoodi nagu Roz ja Ian seda teinud on, kui poisid abiellusid. See ongi see osa, kus raamat jäi puhtaks, sest seal polnud petmist, sest selleks ajaks kui Roz ja Ian suhetele alguse panid oli Roz juba lahutatud, kuid filmis on Roz veel oma abikaasaga koos.

Kaks sõna tahaks öelda ka näitlejate kohta – Robin Wright (Princess Pride, Sant Barbara) oli fantastiline. Xavier Samuel – see oli siis kolmas surfi film (Newcastle, Drift) kus ma teda olen näinud ja tegelikult ongi tema see põhjus, miks ma selle filmi omale Must See nimekirja panin, sest tema nime alt ma selle filmi leidsin. Naomi Watts – deem enne seda filmi näidati Diana treilerit :(. James Frecheville kohta ei oska midagi öelda, eks aeg näitab.

Kuid vaatamata kõigele, puudustele ja lisadele ja visuaalsusele mida raamat pakkuda ei saa, oli see ikkagi üks väga ilus film.

Ja mul on teile palve, kes te filmi vaatama lähete, pidage meeles, et tegu on siiski draamaga, mitte komöödiaga! Miks ma seda ütlen, sest Naisteka esilinastusel jäi küll mulje, et tegu on komöödiaga, kui saalisolijad, kas siis piinlikkusest või rumalusest pidevalt ebasobilikes kohtades naersid nagu oleks tegu komöödiaga. Ma kaldun arvama, et see naer tuli ikkagi piinlikkusest, sest kahjuks ei julge meie ühiskonna liikmed nautida midagi sensuaalset ilma et nad seda naeruvääristaks.