Blackfish

Film: Blackfish (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Mõõkvaal

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Kurikuulus mõõkvaal Tilikum on kolme inimese surma põhjustaja, nende seas ka üks parimaid mõõkvaalade treenereid. Blackfish näitab millised võivad olla tagajärjed kui hoida selliseid intelligentseid ja tundlike loomi vangistuses.

Drama, Documentary

Kes siis ei teaks filmi Vabastage Willy? Kuid paljud teist teavad filmi Orca – kui ma ei eksi oli ta Eesti keelne nimi Mõrtsukvaal (1977)?

Vot minu esimene mälestus neist suurtest elukatest ongi see teine film – Mõrtsukvaal. Seega kui ma nägin filmi Vabastage Willy, siis ma ei saanud kuidagi lahti sellest eelmisest filmist, ega uskunud seda ilusat juttu, et mõõkvaal võiks kellegi lemmikloom olla.

Kaks aastat tagasi oli Pöffi programmis film Rooste ja Luu, kus oli juttu mõõkvaala treenerist, kes oli õnnetuse käigus kaotanud oma jalad mõõkvaala lõugade vahel – kuid kas see ikka oli õnnetus?

Vaadates seda dokumentaalfilmi saab aru, et täpselt sama moodi nagu tsirkuse lõvid ja tiigrid ja elevandid ründavad aegajalt oma taltsutajaid, ründavad aegajalt ka mõõkvaalad oma treenereid.

Kõige julmem osa sellest dokumentaalist on see, kuidas kunagi see kurikuulus Tilikum kinni püüti, kuidas veepargid mõõkvaalu jagavad, millistes oludes need kuninglikud võimsad intelligentsed loomad elavad.

Ma üldse ei imesta, et nad ründavad!

Veelgi rohkem infot leiab siit.

Afternoon Delight

Film: Afternoon Delight (2013)

Vaatamise põhjus: see oli üks Tarantino eelmise aasta lemmik filmidest

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Rachel on arukas ning meeldiv täiskohaga ema. Masendatud algkooli aktiivsete emade oksjonitest,  kiretust seksielust ning liiva jooksnud karjäärist, otsustab Rachel külastada koos oma abikaasaga seksielu elavdamiseks stripiklubi, kus ta kohtub McKennaga, verinoore strippariga kelle ta kutsub enda juurde elama lapsehoidjana.

Drama, Comedy

Ma poleks sellest filmist ilmselt midagi kuulnud, kui see poleks onud Quentin Tarantino eelmise aasta TOP 10filmide seas – nr 1 koguni.

Aga filmil polnudki ju eriti viga. Selline tiba imelik, tiba hüplik, tiba improviseeritud film. Hästi tehtud, head näitlejad (Kathryn Hahn (Meie oleme Millerid), Juno Temple (Little Birds), Josh Radnor (Liberal Arts, Kuidas ma teie emaga kohtusin), Jane Lynch (Glee)).

Iseenesest ju selline tüüpiline Ameerikalik lugu, kus heal järjel kuid masenduses olev naine korjab tänavalt üles „probleemides vaevleva“ strippari, kes osutub täiekohaliseks seksitöötajaks, ning pakub talle kohta oma poja lapsehoidjana. Rachel ei käi ka ise tööl, seega on tal palju aega paljude asjade pärast muretseda ja ülemuretseda. Kuna aga ta abikaasa Jeff on tööinimene, kellel loomulikult tööpäevad kestavad varavalgest hilisõhtuni, siis selle all kannatab nende voodielu ja Rachel tunnistab oma psühholoogile (Jane Lynch) et tegelikult ei tahagi ta õhtul midagi voodis teha, tema jaoks olekski ideaalne aeg pärastlõuna.

Alguses läheb kõik ladusalt – laps hoitud, pereinimesed leiavad oma lõunase vahelduse – kuid see pole selline film. Kuna Rachle on tihti ise lapsega kodus ja McKennal endisel vaba aega, siis ta jätkab ka oma tööga ja ükskord läheb temaga ka Rachel kaasa. See on talle silmiavav kogemus – nii heas kui halvas mõttes. Ja kui üks algklassi lapsevanematest palub McKennal nende tütardel õhtul silma peal hoida, siis palub Rachel, et Jeff ütles McKennale, et tegelikult pole ikka vaja, et ta lapsehoidja teiste naiste lastele oleks. Kuid samal õhtul kui naised on majast ära on majas meeste pokkeriõhtu ja McKenna jääb nendega üksi.

Seega ei lõppe film õnnelikult sellega, kuidas strippar leiab uue elu ja Racheli perekond õnneliku tuleviku.

Hästi tehtud film!

Monumendimehed

Film: The Monuments Men (2014)

Vaatamise põhjus: Vaadake seda näitlejate valikut – seda lihtsalt peab vaatama minema

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: MONUMENDIMEHED põhineb tõestisündinud lool, mille keskmes on teadaolevalt suurim aardejaht inimkonna ajaloos. Nimelt pannakse Teise maailmasõja lõppjärgus kokku üsnagi eriskummaline rühm, mis ei koosne sedapuhku eriväljaõppega dessantväelastest, vaid hoopiski kunstiajaloolastest ja muuseumidirektoritest ja kuraatoritest, kellele Ameerika Ühendriikide president usaldab vägagi vastutusrikka ülesande: minna Saksamaale, et leida Hitleri käsul röövitud hindamatud kunstiteosed ning tagastada need nende õigusjärgsetele omanikele.

Tegemist on pealtnäha ilmvõimatu missiooniga, sest tagaotsitavad šedöövrid paiknevad sügaval vaenlase tagalas ning Kolmanda Reichi viimetel päevadel võib taganevale saksa armeele iga hetk saabuda käsk taiesed hävitada. Kuidas tulevad selle ülesandega toime mehed, kes on rohkem tuttavad Michelangelo töödega, kui granaatide ja kuulipildujatega? Kartmatud “monumendimehed” leiavad end keset sõjamöllu ning riskivad eluga, et päästa inimkonna suurimaid kultuuriväärtusi.

History, Adventure, Drama

 

See on üks tore järjekordne raamatu ekraniseering.

Selles on nii huumorit, kui draamat, kui seiklust, kui ka ajalugu.

Loomulikult oli nii mõnigi koht, mis pani pead raputama, kuid filmid ei saagi ju olla liiga realistlikud, eks tuleb ka ju lavastajatele natuke loomingulist ruumi jätta.

Aga näitlejate park oli lausa võrratu – George Clooney (Järeletulijad), Matt Damon (Behind the Candelabra, Bourne’i ultimaatum), John Goodman, Bill Myrray, Cate Blanchet, Jean Dujardin, Bob Balaban, Hugh Bonneville. Fantastiline valik. Täielik nauding oli vaadata oma ala proffesionaale tegemas seda, mida nad kõige paremini teha oskavad. Ja isegi kui aegajalt oli võibolla ära unustatud, et tegevus toimus sõja ajal, siis sellegi poolest ei teinud see filmi sugugi halvemaks.

Seda oli nii armas, kuidas Matt Damoni tegelaskuju püüdis prantsuse keelt rääkida, ta meenutas üht teist Matti, kes püüdis ka prantsuse keelt rääkida :). Kuid asi mida ma üleüldse olen järjest rohkem täheldanud Hollywoodi filmides on see, et kui tegevus toimub riikides, kus pole inglise keel põhikeeleks, siis ei võeta sinna kohalikku keelt "rääkima" kedagi, kes näeks välja nagu ta võiks olla kohalik, kuid keelt teab sama palju kui Joey Sõprades, vaid ikkagi keegi kes ka tegelikult keelt oskab.

Kuid lisa infona siia veel ka see, et John Goodman ja Jean Dujardin on juba varem ühes filmis koos mänginud, nimelt Artistis :)

Ja lõppkokkuvõttes on tegu ikkagi ühe vägagi nauditav filmiga ja seda tasub kindlasti ära vaadata!

Ning kõik teie, kes te olete hakanud jälgima ETV’st sarja Downton Abbey – nüüd läheb jutt tiba sellest filmist välja, kuid kuna üks Monumendi meestest on sealt sarjast, siis lisan ma selle jutu siiski siia lõppu – teile on kindlasti tuttav Hugh Bonneville perepea Robert Crawley rollis. Kuid sellel kevadel on ka teised Crawley pere liikmed ja nende külalised ekraanile tulemas teistes filmides – Jessica Brown Findlay (pere noorim tütar Lady Sybil Crawley) on filmis Talvemuinasjutt, Michelle Dockery (pere vanem tütar Lady Mary Crawley) lööb kaasa filmis Otselend ning siis see õnnetu Türklane, kes Downton Abbeys elusalt ei lahku, Theo James (Kemal Pamuk), on üks peategelastest tulevas YA düstoopia filmis Lahkulööja.

Eden

Film: Eden (2012)

Vaatamise põhjus: treiler

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Noor Ameerikas elav Korealanna röövitakse ning sunnitakse prostituudiks kohalike inimkaubitsejate poolt. Aja möödudes leiab ta võimaluse enda elu päästmise huvides hakata tegema koostööd oma röövijatega, ning seda mitte oma keha müües.

Drama, Criminal

Tegu on siis filmiga inimkaubandusest ehk valgest orjastusest.

Kaheksateist aastane korealanna läheb koos sõbrannaga võltsdokumendiga baari, kohtub seal kena tuletõrjujaga, joob mõned klaasid kangemat, sõbranna läheb ühe teise tüübiga koju ning tuletõrjuja pakub, et viib ta ise koju. Kuid koju jõudmise asemel jõuab tütarlaps hoopis garaažidesse, mis asuvad keset mitte midagi, ning kus peale tema on veel 20-30 temavanust või nooremat tütarlast.

Talle tehakse üsna kiiresti selgeks, et kui ta tahab elada siis tuleb tal teha nii nagu talle öeldakse.

Möödub aasta, ta on oma osa selgeks saanud, kuid ta on juba 19 ja kaua tal selles äris enam kohta pole. Selleks et mitte kuskil augus lõpetada otsustab ta pakkuda abi teiste tüdrukute kantseldamises. Esialgu naerdakse talle küll näkku, kuid ta tõestab oma kasulikust ning seega võetaksegi ka tavalisest ringlusest välja ja ta asub abistama ühte kupeldajatest.

Kuid see kupeldaja on endine sõdur, kes õppis lugema alles siis kui ta oli 16 ja nüüd täidavad ta päevi kupeldamine ja narkootikumid. Samuti on ta väga äkilise vihaga ning kerge käega karistusi jagama.

Kogu seda operatsiooni – või siis vähemalt seda kohaliku haru operatsiooni – veab kohalik politseiülemus. Seega on tal kõigi tüdrukute kohta olemas täpne info ja ta ähvardab neid kõiki, et kui nad ei tee seda mida neilt nõutakse, minnakse nende vanemate/õdede vendade järele. Paljud ongi sellisest kodust, kus ei tunta nende kadumise üle erilist kahetsust.

Kuid see äkilise temperamendiga endine sõdur ei kannata seda kui teda teiste ees alandatakse, seega kui ühel vabal päeval, kui politseiülemus, Eden ja noormees on kalal, norib politseiülemus noormehe kallal ja see norimine lõppeb sellega … et ta ei nori enam kunagi kellegi kallal.

Aga see on ju võimalus Edeni jaoks. Kuna nüüd on kõik natuke närvis ja seega ka hooletud, kasutab ta hetke ning pääseb vabadusse.

Kui inimene on elanud piisavalt kaua elu, kus inimene on inimesele koer, siis ta süda muutub kiviks ja ta teab, et kui tema ei tapa, siis tapetakse teda. Seega kui on vaja siis ta teeb mida iganes, et tema ellu jääks, mitte tema vastane.

See film on siis tõsielu loo põhjal tehtud. Selles puudub üleliigne nunnutamine, ninnutamine, ahastamine, sentimentaalsus kuid ka jõhkrus. Jah lugu on julm kuid seda pole üleliigselt ekraanile toodud. Ei ole ka mingeid mõttetuid sentimentaalseid stseene kui Edeni sõbranna ära viiakse, kui ta rasedaks on jäänud, või lõpus pisaratest nõretavaid laste ja vanemate taaskohtumist. Samas ei põe Eden eriliselt, kui tal on valida, kas anda oma saatusekaaslaste asukoht üles, kui nad põgenevad. Ta on valmis ühele naist kuuli pähe kihutama kui on valida kas tema või teise elu vahel. Ja kui tal lõpuks tekib võimalus pääseda vaatab ta rahulikult kuidas ta kupeldaja sureb, suskab rahulikult ühte teist hobuse annuse narkootikumidega ning lahkub koos vaid ühe tüdrukuga mitte ei torma tagasi kõiki vabastama.

Julm lugu, kuid hästi tehtud film.

Nümf()maan osa II

Film: Nymph()maniac vol. II (2014)

Vaatamise põhjus: esimene osa sai ju vaadatud

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Skandaalse Lars von Trieri seksipõneviku teises peatükis jätkub end nümfomaaniks tembeldanud peategelase Joe (Charlotte Gainsbourg) seksuaalsete kogemuste lahtiharutamine. Ta jutustab oma seiklustest vanapoiss Seligmanile (Stellan Skarsgård), kes leidis Joe tänavalt poolteadvusetu ja läbipekstuna. Lugu võtab süngemad toonid ja ilmsiks tulevad Joe õnnetu saatuse põhjused.

Drama,

Ma kuidagi ei tahaks sellest filmist rääkida.

Esiteks, kui rääkida sellest, et õigeusu kirikud on valguse kirikud ja ristiusu mitte – kas te olete näinud Kreeka õigeusu kirikute freskosid? Ristiusu kirikutes olevad pildid risti löödud kiristuse kannatustest on Kreeka õigeusu kirikutes olevate põrgupiinade freskodega võrreldes vägagi õnnelikud pildid.

Teiseks ma alles lugesin eelmine nädal raamatut samasugusest pain slutist nagu seda Joe oli üksvahe ja see ei istunud mulle kohe üldse, seega see Vaikse pardi peatükk … üks suur ja rasvane EI!

Üldkokkuvõte siis – von Treir! Kõike seletati väga kliiniliselt lahti, igal kirel oli taga teaduslik või religioosne põhjendus ja lõppkokkuvõttes … ei tähendab ei, isegi siis kui tegu on nümfomaaniga!

Plush

Film: Plush (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Xavier :)

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Noor laulja/laulude kirjutaja leinab oma venna ja kaasautori surma ning tal on raskusi uute lugude kirjutamisega. Ta viimane plaat, mille ta on kirjutanud juba peale venna surma üksinda, ei müü sugugi nii hästi kui loodetud ja seega tuleb tal uus lugu kirjutada. Appi tuleb talle nende bändi uus kitarrist, kes on ta venda asendama võetud. Üheskoos elavad noored tuuril Rock n’ Roll elu ja kirjutavad uue vägagi hea loo. Kuid Rock n’ Roll eluga kaasnevad ka ohud, mis võivad nõuda rohkem kui keegi maksma on valmis.

Thriller

Tegu on siis sellise erootilise muusikafilmiga, kus on peategelasteks kaks noort austraalia näitlejat – Emily Browning ja Xavier Samule.

Rock on ohtlik eluviis ja muusika kirjutamise käigus võin nii mõndagi toimuda, eriti kui kõik tegelased ei avalda, kes nad tegelikult on. Ja kes on muusiku/kirjaniku/näitleja kõige ohtlikum vaenlane – nende kõige suuremad fännid.

Kui alguses on asjad väga kuumad, kirglikud ja erootilised, siis lõpuks lähevad väga kriitiliseks ja veriseks kui fänn ei saa seda mida ta kõige rohkem ihaldab.

Põnev ja võigas ja tiba nõrk ja samas hea film.

Raamatuvaras

Film: The Book Thief (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Geoffrey Rush ja juttu on ju raamatutest

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: II Maailmasõja keerises oleval Saksamaal leiab noor Liesel lohutust varastades linnapea majast raamatuid ning neid teistega jagades. Nende maja keldris treppide all peidab end juudi põgenik.

Drama

Tegemist on siis Markus Zusaki samanimelise raamatu põhjal vändatud filmiga, kus peaosas on noor tüdruk, kelle ema viib teda ja tema venda uude peresse elama, kuna ta ise ei suuda neid enam toita. Teel uude koju Lieseli (Sophie Néilsse) vend sureb ja Lieselile jääb temast mälestuseks vaid üks surnuaiast leitud raamat.

Jõudes uude koju, uute vanemate juurde on tal sisseelamine raske, kuid tasapisi suudab pereisa Hans (Geoffrey Rush) Liesle rääkima panna ja siis ka selgub, et tüdruk ei oska lugeda. Üheskoos loevad nad läbi tema esimese raamatu, raamatu mille ta venna matustel leidis – Surnumatja käsiraamatu :).

Kuid raamatute armastus on tüdrukus juba idanema hakanud ja seega leiab ta iga võimaluse raamatuid lugeda. Esialgu õnnestub tal linnapea abikaasa juures raamatukogus raamatuid lugeda, kuid kui linnapea selle ära keelab, hakkab Liesel neilt raamatuid salaja laenama (varastama).

Aastad mööduvad, sõda võtab üha enam tuure üles ja jõuab nende kodule üha lähemale. Lieseli ainukesed sõbrad on ta naabripoiss ja treppide all elav Max.

Ja siis ühel öö röövitakse talt kõik – pere, kodu, sõbrad.

Kuid tema õnn ei ole talle siiski täielikult selga keeranud ja lõpuks elab Liesel siiski pika ja täisväärtusliku elu.

See oli nii ilus ja nii südamlik film, milles oli ka natuke sõda, natuke natsismi, natuke juute, natuke fanatte, palju raamatuid ja palju armastust. Ma tõesti ei mõista, miks see film meie kinode kavast ära kadus, aga noh, mina pole ju selliste asjade otsustaja.

Now Is Good

Film: Now Is Good (2012)

Filmi vaatamise põhjus: Näitlejad

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Leukeemiaga viimaseid päevi võitlev tüdruk koostab nimekirja asjadest, mida ta tahaks teha enne kui ta sureb. Kõige kõrgemal kohal ta nimekirjas on süütuse kaotamine.

Drama, Romance

See oli üks selline ilus, kurb YA film, kus peategelane Tessa (Dacota Fanning) põeb leukeemiat ning on pärast aastaid kestnud ebameeldivaid ja kurnavaid ravikuure ravist loobunud, ning on nüüd siis oma sõbranna õhutusel võtnud ette ülesande, panna kokku nimekiri asjadest, mida ta tahaks veel enne lõppu ära teha.

Tema kõige suurem soov leida armastus saab tõelisuseks uue naabripoisi Adami näol (Jeremy Irvine). Üheskoos viivad nad täide nii mõnegi Tessa soovi. Kuid Adam on alles aasta tagasi kaotanud oma isa ning teadmine, et ka Tessat enam kauaks pole, on Adamile rohkem kui ta taluda suudab. Ta keeldub olemast Tessa poisssõber ja tema esimene ja ainuke kallim.

Kuid armastus ei küsi, kelle südamed ta vallutab ja kui kaua need kaks saavad veel koos olla. Aga siiski, kelle jaoks see kõik kõige raskem on, kas lahkuja või mahajääjate jaoks?

Väga ilus ja ülimalt emotsionaalne film, kuid samas mitte läilat emotsionaalne.

Twice Born

Film: Twice Born / Venuto al mondo (2012)

Filmi vaatamise põhjus: Treiler

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Üksikema viib oma teismelise poja Sarajevosse, kus ta isa oli aastaid tagasi Bosnia sõja käigus surma saanud.

Drama

Järgmine sõja film siis. Seekord mitte väga kaugest minevikust, vaid eelmise sajandi lõpust.

Itaallana Gemma (Penelope Cruz), kes on läinud Bosniasse folkloori koguma oma diplomitöö jaoks kohtub seal ameeriklasest fotograafiga Diegoga (Emil Hirsch). Noorte kirg on otsekohene ja kõikehõlmav, kuid Gemmat ootab kodus kihlatu. Üks ühine öö ja minnakse omateed.

Gemma abielu ei püsi väga kaua ja Diego teeb asja Rooma, kus ta sõbruneb ka Gemma isaga.

Nende püüdlus lapsi saada ebaõnnestub korduvalt, ning siis selgub ka, et Gemma on praktiliselt steriilne. Üheskoos minnakse taas Bosniasse, kus hakkab juba sõjaseisukord tekkima, kuid seda mitte veel Sarajevos. Sarajevos kohtuvad nad taas oma kunstnikest ja kultuuriinimestest sõpradega, ning veedetakse meeletuid öid ja päevi. Nende sõber Gojco tuleb välja ideega, et kui Gemma ise last ei saa, miks nad ei kasuta surrogaatema. Tal isegi kandidaat pakkuda, muusik Aska.

Sõda tuleb üha lähemale Sarajevole ning kõik põgenevad mässuliste eest. Kuid lapse saamise soov on suur.

Järgnevad sündmused, mis jätavad suured armid kõigi osaliste hinge.

Gemma ja Diego põgenevad tagasi Itaaliasse. Kuid Diegole ei anna Bosnias toimuv ikkagi asu ja ta töö reklaamfotode tegijatena ajab ta hulluks, seega läheb ta tagasi Sarajevosse. Kui Gemma talle järgi jõuab on Aska peagi sünnitamas ning ta on endiselt nõus lapse koheselt Gemmale üle andma. Ja nii saabki Gemma oma lapse, kuid Diego keeldub sõjakoldest lahkumast ning peagi jõuavad Gemmani ka Bosniast sõnumid, et Diego on surnud.

Aastaid hiljem, läheb Gemma koos poja Piedroga tagasi Sarajevosse, et oma vanade tuttavatega kohtuda, Diego viimaste piltide näitust külastada ning kuulda ka seni salajas hoitud Piedro tegeliku eostamise ja sünni lugu.

Ühtepidi oli väga huvitav, teistpidi väga julm ja samas igav film. Treiler lubab hoopis muud kui film tegelikult on.

Temake

Film: HER (2013)

Vaatamise põhjus: ei olegi põhjust

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Theodore on üksik mees kelle abielu lahutus on peagi jõustumas. Kui ta ei tööta kirjade kirjutajana, veedab ta oma aega arvutimänge mängides ning aegajal sõpradega väljas käies. Kui turule tuleb uus operatsioonisüsteem otsustab ta osta endale selle OS1, mida reklaamitakse kui maailma esimest tehisintellektiga operatsioonisüsteemi, mis „pole lihtsalt operatsioonisüsteem, vaid see on teadvus“. Theodor avastab peagi, et ta on armumas Samanthasse, oma OS1 häälde. Mida rohkem aega nad koos veedavad, seda lähedasemaks nad saavad ning avastavad peagi, et nad on armunud. Olles armunud oma Osi, võitleb Theodore nii suure õnne kui ka kahtluse vahel. OSina on Samantha küll ülimalt tark, aidates Theodoret rohkem kui keegi kunagi varem, kuid kuidas saab ta teda aidata Theodore sisemise konfliktiga, kuna ta on armunud Osi?

Drama, Romance, Sci-Fi

Temake on üks huvitav film.

Minu arust on see lugu sellest, kuidas me võime väga lihtsalt armuda ise endasse. Sest kes muu see Samantha siis oli, kui Theodore parem feminiinne mina. See uus OS1 oli üles ehitatud ostja sügavamatele soovidele ja vajadustele ja ta paranes pidevalt õppides üha rohkem tundma oma operaatorit. OS1 oli iga operaatori parim, julgem, targem, tundelisem ja ideaalsem versioon. Minu parim mina.

Lisaks huvitavale loole olid ka näitlejad väga hästi valitud – Joaquin Phoenix, Rooney Mara, Kristen Wiig, Scarlett Johansson, Amy Adams, Olivia Wilde.

Üks väga hea film!

Augustikuu

Film: August: Osage County (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Näitlejad

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Tracy Lettsi kirjutatud ülimenukal näidendil AUGUSTIKUU (ka Eesti Draamateatris) põhinev peredraama jutustab nukra, kuid samas humoorika ja liigutava loo meelekindlatest Westoni perekonna naistest. Elu kulg on nad üksteisest lahku viinud, kuni perekondlik kriis toob nad kõik tagasi majja, kus nad kõik üles kasvasid ning nad kohtuvad taaskord oma erakordse emaga.

Drama

Kas olete tähele pannud, et Hollywoodile meeldib näidata vaid kahtetüüpi perekondi – ülimalt kokkuhoidvaid ja armastavaid või siis täielikult lahkukasvanuid, kes tulevad kokku vaid häda sunnil ja siis veedavad ka enamus ajast kakeldes, üksteist süüdistades ja suguvõsa nooremaid liikmeid alandades.

Tegemist on siis täpselt ühe sellise diskfunktsionaalse perekonna looga, kes on kogunenud isa matustele. Pere kaks vanemat tütart on püüdnud kodust võimalikult kaugele hoida, sest nende sappi pritsiv ema ei ole just see kellega nad väga kohtuda tahaks. Noorim tütar elab vanemate lähedal ja püüab olla hea laps ja neid aidata. Pereisa on joodikust kirjanik ja ema ravimisõltlasest vähihaige. Pereisa on seega otsustanud, et tal on villand ja seega võtnud endalt oma elu.

Koju matustele tulevad tütred koos oma elukaaslaste ja ühe lapselapsega ning ka pereema õde koos oma perega.

Ja nagu ikka, ühise peielaua taga löövad kired lõkkele, täiskasvanud norivad noorima taimetoitluse kallal, tögatakse ühe tütre uut kallimat, pereema püüab tütardele selgeks teha, et nii tema kui ka isa on neis kõigis pettunud ja viimane testament ei ole päris viimane, sest nad olid otsustanud siiski tütred ilma rahata jätta kuid nad ei jõudnud seda enam muuta, kuid lapsed võivad emalt mööbli ära osta, kui nad huvitatud on. Lisaks sellele tuleb välja veel igasuguseid muid saladusi, mis muudavad nii mõnegi pereliikme elu igaveseks.

See kõik meenutas mulle filmi Home For the Holidays ja sealset ütlust, et pere ei saa valida, seega saab neid vaid kas armastada või vihata, kuid lõppkokkuvõttes on nad siiski pere.

Ma ei lugenud eelnevalt sisukokkuvõtete, seega ma ei teadnud, et sama lugu on ka Draamateatris, kuid filmi lõpus tabas mind mõte, et see lugu võiks laval väga hea välja näha. :)

Kokkuvõttes – üks haige lugu ja eks meist nii mõnigi omab samasugust peret, kus liikmete jaoks oleks tervislikum, kui nad üksteisega ei kohtuks, kuid film oli võimas.

Wall Streeti hunt

Film: The Wolf of Wall Street (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Treiler

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: THE WOLF OF WALL STREET on legendaarse režissööri Martin Scorsese ja mitmekordse Oscari-nominendi Leonardo DiCaprio uus, järjekorras viies koostööprojekt, mis põhineb finantskurjategija Jordan Belforti memuaaridel. Mees asutas 1987. aastal Wallt Streeti ühe suurima maaklerfirma ning kümme aastat hiljem mõisteti ta süüdi rahapesus ja erinevates finantskuritegudes.

Drama

 

Esiteks hoiatus – film on 3 tundi, jätke meelde 3 tundi!!!

See on üks väga pikk ja väga ilmelik film. See oleks nagu segu Suurest Gatsbys, Püüa mind kinni kui saad ja Boiler Room. Kui Nümfomaani filmis ei löödud millegi ees risti ette, siis siin on asi veelgi vabameelsem. Hull film!

Selle kolme tunni jooksul on lugu aegajalt igav ja põnev ja üllatusi täis ja lausropp ja veniv ja huvitav ja ettearvatav ja hullumeelne. Ma üldse ei imesta et ta nii paljudele auhindadele kandideerib.

Aga kui te lähete filmi vaatama selle päras,t et seal on Matthew McConaughey, siis tema on vaid esimeses 15 minutis, tema roll on väga episoodiline, lühem isegi kui Jean Dujardini roll, kuid teda te küll treileris ei näe.

Mis siis lõpuks öelda – huvitav film küll, kuid 3 tundi, 3 TUNDI!

The Spectacular Now

Film: The Spectacular Now (2013)

Filmi vaatamise põhjus: tundus treileri põhjal huvitav

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Sutter Keely elab praeguses hetkes. Temajaoks on praegu hea. Ta on keskkooli viimases klassis, ta on kena välimusega ja enesekeskne, tema elu on üks lõputu pidu, ta armastab oma tööd meeste riiete poes ja tal pole tulevikusk mingeid plaane. Temast on saamas alkohoolik ja tal on alati käeulatuses suur tops wiskeyga mõtestatud karastusjooki. Kuid pärast seda kui ta tüdruksõber ta maha jätab, joob Sutter end tõsiselt täis ja ärkab hommikul Aimee Finecky maja ees murul. See tüdruk on teistsugune: ta on „hea tüdruk“ kes loeb ulmeromaane ning tal pole poisssõpra. Kuigi Amyl on kindlad plaanid tulevikuks, elab Sutter endiselt oma väärastunud reaalsuses, kuid kõigele vaatamata, on nende kahe vahel tõmme.

Comedy, Romance, Drama

See on samanimelise YA romaani põhjal vändatud film. Tegemist on populaarse YA romaaniga. Kuid sisu on sellest, kuidas üks keskkooli lõpetaja ei saa muidu päeva alustada kui ta alkoholi ei joo, kuidas ta õpetab alkoholi jooma ka oma uue tuttava, kuidas nad üheskoos igasuguseid uusi asju proovivad, Sutteri isa otsima lähevad, kuidas Sutter näeb oma isas milline saab olema tema tulevik, kui ta ei muutu, kuid samas ta ei õpi midagi, sest teel tagasi koju joob ta roolis olles, teeb peaaegu avarii, käsutab peale seda Amy autost välja, sest ei taha talle ohtlik olla ja seega jääb Amy autost välja astudes mööda sõitva auto alla …

Ei, filmil pole õnnetu lõpp, see on hoopis lõputa film, sest pärast seda kui Amy on haiglast välja saanud läheb ta ära ülikooli ja Sutter kaotab oma töö kuna ta tööandja ei lepi enam sellega et ta töö pidevalt aurude all on ja Sutteril tuleb otsustada, mis teda ees ootab.

Ma ei saa sellest aru, miks kirjutatakse noortele raamatuid, kus 18/19 aastased on kas keskkooli lõpetamas või just ülikooli läinud ja on padu joodikud, ahelsuitsetajad ja kõik millel on kaks jalga on seksuaalne objekt. Ja miks need raamatud on nii populaarsed, et neist tehakse ka filme. Kas mitte Ameerikas pole seadust, mis keelab alla 21 aastastel joomise? Kuidas nad alkoholi kätte saavad? Miks on vaja sellest kirjutada ja filmi teha nagu see oleks cool ja täiesti normaalne? Masendav!! Võiks võrrelda ühe teise YA filmiga – The First Time.

Aga kuigi filmi sisu oli masendav oli ta siiski väga hästi tehtud ja heade noorte näitlejatega: Miles Teller (Project X), Shailene Woodley (The Decendants, Divergent)

Hr. Banksi päästmine

Film: Saving Mr. Banks (2013)

Vaatamise põhjus: ei olegi põhjust

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Legendaarse animastuudio looja Walt Disney andis oma tütardele pühaliku tõotuse, et teeb filmiks nende lemmikraamatu, P.L. Traversi "Mary Poppinsi". Mehel polnud aimugi, et selle lubaduse täitmine võtab aega ümmargused kakskümmend aastat.

Teekonnal linastusõiguste hankimiseks peab Walt lõputut võitlust pahura ja kompromissitu kirjanikuga, kel pole mingit kavatsust loovutada oma südamelähedast kangelannat Hollywoodile moonutamiseks. Rahahädad aga sunnivad Traversit siiski veidi järele andma ning ta lendab Los Angelesse, et kuulata ära Disney plaanid ekraniseeringu osas.

Nende kahe nädala jooksul aastal 1961 otsustab Walt Disney teha kõik endast oleneva, et võita kirjaniku süda ning saada raamatu ekraniseerimiseks vajalikud õigused. See ülesanne ei ole aga kergete killast, sest pahur autor ei ole Hollywoodi suhtes kuigi positiivselt meelestatud...

Kuidas siis õnnestus Walt Disneyl lõpuks P.L. Traversi hinge ja südamesse pugeda, et kinkida lastele maailma kinoklassikasse kuuluv linateos, mida armastavad miljonid?

Drama,

Me ju kõik teame Mary Poppinsit, kas siis just seda Disney filmiversiooni või siis venelaste filmiversiooni või hoopis raamatut kaudu, kuid me oleme kõik tuttavad Mary Poppinsi kui sellisega. Käesolevas filmis tutvustatakse siis Mary Poppinsi väljamõtlejat P.L. Travesrsit ja tema lugu, noh mitte päris tema lugu, kuid vähemalt lugu tema lapsepõlvest, tema isast ja kust ta oleks võinud saada idee Mary Poppinsi tegelaskujuks. P.L. Traversi enda lugu saate lugeda Wikipediast – see meenutas mulle filmi Tunnid :) kui loete Wikipediat ja vaatate filmi siis saate aru miks.

Noh igatahes, on siis film sellest, kuidas üks raamatu autor peaks käituma oma raamatu õiguste müümisel filmistuudiole ja siis ei oleks meie kinolinadel väga palju raamatumaitselisi filme, vaid oleks filme, mis on tehtud raamatute põhjal. Kuigi samas, arvestades kuidas Disney siiski tegi täpselt seda mida tahtis, arvestamata autori nõudmisi, siis vahet ju pole, kui ka autor paneb jala maha ja nõuab raamatuga aupaklikku ümberkäimist, kord kui juba film on purgis ja rahvale näidatud, ei saa enam midagi muuta, kui väga autor seda ka teha ei tahaks.

Ja kui te loete wikipeediast seda kuidas Disney sai filmiõigused, siis ärge oodake sama filmist, sest filmis on kõik ikkagi nii ilusaks ja ninnu nännuks tehtud – pisarates lapsepõlve meenutused, laulukirjutajate südant liigutavad jõudmised kirjaniku südameni, Disney usalduslikud jutud oma isast … lühikokkuvõttes Hollywood.

Kuid ärge tormake saalist välja kohe kui tiitrid jooksma hakkavad, kannatage natuke ja siis kuulete ka P.L. Travesrsit ennast.

Thanks for Sharing

Film: Thanks for Sharing (2012)

Filmi vaatamise põhjus: Näitlejad

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Romantiline komöödia mis jutustab loo kolmest erinevast mehest, kes kõik õpivad toime tulema ohtude rikkas ning tihti segadust tekitavas maailmas kui nad kõik püüavad toime tulla oma kõige suurema deemoniga: seksi sõltuvusega

Comedy, Drama

See oli üks päris tore komöödia seksisõltlastest – kui rakse on neil meie seksist tilkuvas maailmas hakkama saada, kui kerge on libastuda ja kui kergesti neid ümbritsevad inimesed koheselt hukka mõistavad ning kuidas nad ise teiste sõltlastega (alkohoolikud, narkomaanid, OCD) hakkama püüavad saada.

 

See oli siis esimene film kus ma P!nki nägin, polnudki väga paha.

Kuid samas üks moment tabasin ma end mõttelt, et selle filmi pealkirja ja sisu võib ka hoopis teistmoodi võtta kui panna kaks osatäitjat teise filmi, kus nad ka koos (noh mitte päris koos) mängivad – nimelt film Avengers ja näitlejad Mark Ruffalo ja Gwyneth Paltrow :). Et siis Hulk võiks tänada Iron Mani Paper Pottsi jagamise eest :) või kas ikka tänaks :) või kuidas see lõppeks või ... hahhaahahha.

Aga lõpuks anname sõna taas P!nkile:

Ameerika afäär

Film: American Custle (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Bradley Cooper

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Oscari-nominendi David O. Russelli ("Võitleja", "Õnneteraapia") uusima filmi AMEERIKA AFÄÄR („American Hustle“) aluseks on 1970. aastatel USAd vapustanud altkäemaksuskandaal, milles FBI kasutas poliitikute vahelevõtmiseks elukutseliste petiste abi.

Russell on oma uskumatuna tunduva loo linaletoomiseks rivistanud kaamerate ette fantastiliselt vinge näitlejaansambli – kõik puha Oscari-võitjad või nominendid tema eelmistest filmidest. Keskseks tegelaseks on Christian Bale´i mängitud geniaalne aferist Irving Rosenfeld, kes jääb koos oma võrgutava naiskolleegiga (Amy Adams) vahele Bradley Cooperi kehastatud keevalisele FBI agendile ning paarike on pahanduste vältimiseks sunnitud oma ametioskusi riigi heaks rakendama, võttes sihikule New Jersey pistisemaiaid poliitikud ja kohaliku maffia. Värvikatest karakteritest pakatavale kelmiloole lisab vürtsi Irvingi fruktist abikaasa Rosalyn (Jennifer Lawrence), kes seab oma ettearvamatu käitumisega kogu ettevõtmise korduvalt ohtu.

Drama

Mis siis öelda – lugu on ju hea ja näitlejad ka head, kuid filmile eelnenud kiitus on olnud suurem kui film tegelikult väärt on. Vaadatav, kuid ei midagi erilist. Üks järjekordne film, kus on koos Cooper ja Lawrence ja De Niro.

Teiste arvamusi: Armastades Filmikunsti

Austenland

Film: Austenland (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Raamat

Hinne: D+

Filmi lühikokkuvõte: Austenland on romantiline komöödia 30+ vanusest Jane Hayesist, kes on pealtnäha normaalne noor naisterahvas, kuid tal on saladus: ta kinnisideeks on Hr. Darcy, eriti veel Colin Flirty poolt kehastatuna BBC versioonis, ning see hakkab juba segama ta armuelu, kuna ükski tõeline mees pole temaga võrreldav. Siis otsustab Jane kulutada kõik oma säästud ning minna Inglismaale Austenlandi nimelisse stiili kuurordisse, et tema unistuste mees ja tõelisus tegelikult ka kohtuda saaks.

Comedy, Romance

Kui SBTB  Austenlandi nimelisest raamatust rääkis võtsin ma loomulikult raamatu ette ja lugesin läbi. Väga hea komöödia Jane Austeni raamatute teemal, võib ka öelda, et natuke nagu paroodia. Aga eks SBTB lehel räägiti ka ju sellest raamatust selle pärast, et film oli välja tulemas, seega tuli ka film ära vaadata, kuigi juba treileri põhjal võis öelda, et see ei saa üks meeldiv kogemus olema.

Ja kahjuks oligi mul õigus. Kui raamat oli hea komöödia paroodia sugemetega, siis film oli hale Holliwooodilik farss raamatu teemadel. Asendav! Miks, o miks nad seda ometi teevad? Niigi oli raamat täis häid nalju ja Austeni austajate tögamist, miks oli vaja see kõik veel üle vindi keerata ja lõpuks Austenland Disney Landiks muuta? Hale!

Isegi kui ma poleks enne raamatut lugenud oleks see film ikkagi liiga Holliwoodilik jant olnud. Aga kui teil huvi tekkis, siis lugege parem raamatut.

Aga lõpuks: arvake ära kes neist mängis Austenlandis ja kes Kääbikus :), ehk siis kes neist on JJ Field, kes Lee Pace ja kes on Loki :D?