Pommidest valjem

Film: Louder Then Bombs (2015)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Režissöör ja kaasstsenarist Joachim Trier toob meie ette põneva ja ülimalt haarava kompositsiooniga loo kolmest mehest (suurepärased rollisooritused Jesse Eisenbergilt, Gabriel Byrne’ilt ja Devin Druidilt) ehk isast ja kahest pojast, kes peavad toime tulema abikaasa ja ema, aga samas ka kuulsa sõjafotograafi Isabelle’i lahkumisega (Isabelle Huppert). Isa on sunnitud taas minevikuga silmitsi seisma, kui Isabelle’i kunagine kolleeg (ja võimalik, et ka armuke) tahab kirjutada naisest isiklikus võtmes artikli, ja püüdma samas taastada sidet temast võõrdunud noorema poja Conradiga. Vähehaaval avanevad meie ees pusletükid selle pooleldi müütilise ja raskesti tabatava emafiguuri olemusest ning tema suhetest ülejäänud perekonnaga.

Suure tragöödia mõju ei peegeldata siiski läbi tavapäraste melodramaatiliste klišeede, mida oleme harjunud leina kujutamisel nägema, vaid pigem suure visuaalse näitemänguna, kus režissöör kasutab maksimumefekti saavutamiseks hästi ajastatud paljastusi ja mõttepause, pannes meid niimoodi eri tegelaste tajumist ja mõistmist aina ümber hindama. Tulemuseks on nauditav ja üllatavalt kergekoeline draama hiilgavate näitlejatöödega, mis osales Cannes'is põhivõistlusprogrammis.

Drama,

Järgmine film leinast ja kuidas sellega toime tullakse.

Selles filmis ei ole kaotus äsjane, nagu seda oli Hävingus, vaid siin on pereema/sõjafotograaf surnud juba aastaid tagasi. Tema surma toob taas fookusesse peatselt avatav näitus ja enne näitust ilmuv artikkel, tema elu ja surma kohta.

Iseenesest poleks ju sellest kõigest midagi, kui tegelikku põhjust selle fataalse autoavarii taga poleks noorema poja eest varjatud. Kui vanem poeg poleks olnud puhviks ema ja isa tülide vahel. Kui isa poleks oma eluga edasi liikunud ja ei varjaks seda poegade eest. Need kolm meest ei suhtle üksteisega, ei mõista üksteist, kuid nad on siiski üks perekond. Neil kõigil on oma salajane elu, oma probleemid, hirmud, mida oleks palju kergem kannatada, kui oleks keegi kellega sellest kõigest rääkida, kuid nad ei suuda oma kõige lähimate poole abisaamiseks pöörduda. See et ema oli enamuse aega ära ja iga tema tagasitulek lõi nende senise sisseharjunud elu segamini on mõjutanud nende edasist omavahelist suhtlemist ja ka suhtlemist teistega nende ümber.

Kui siis isa ja vanem poeg peavad otsustama, kas rääkida Conradile, miks ema tegelikult autoavarii tegi, siis esimene reaktsioon Jonahilt on, et pole vaja, kuid kui artikkel Isabellest ilmub varem kui oodatud, ja Conrad on just selle päeva valinud selleks, kui minna peole, ilma isale rääkimata, siis satuvad Gene ja Jonah paanikasse – kas Conrad loeb artiklit enne kui nad temaga rääkida jõuavad, kuidas ta reageerib ….

Kui ma seda filmi vaatasin, siis meenus mulle raamat, mille ma alles paar päeva tagasi lõpetasin – The Way Back to Happiness – sest põhimõtteliselt on need kaks üksteise teisikud, lihtsalt raamatus on peategelased kolm naist – vanaema, tädi ja õetütar. Mõlemas loos on suur küsimus, kui palju tõtt rääkida lastele, kui palju nad suudavad mõista ja kannatad ja kuidas need saladused rikuvad perekonna suhteid.

Film oli sama moodi nagu raamatki – ilus kuid kurb ja raske, kuid hästi tehtud.