Alt üles

Film: High-Rise (2016)

Hinne: A

Sisukokkuvõte: Neuroloog Dr Robert Laing (Tom Hiddleston) kolib Londonist kaks miili läänepool asuvasse ultramodernsesse luksuslikku tornmajja lootes sealt leida igatsetud anonüümsust. Paraku ei ole majaelanikel kavaski Robertile rahu anda. Jälgides keerukate sotsiaalsete arengute lahtirullumist selles isoleeritud hierarhilises kommuunis otsustab mees heanaaberlikult seltskonda integreeruda. Eskaleeruv heitlus oma positsiooni säilitamise eest laostab järkjärgult nii Roberti head kombed kui terve mõistuse, täpselt sama moodi nagu üleüldine kaos on lagundamas kogu hiigelhoonet. Tuled kustuvad, liftid seiskuvad, kuid hullumeelne pidu läheb edasi. Probleemiks on inimesed. Valuutaks on alkohol. Imerohuks kõigi murede vastu on seks. Hiljem, istudes oma varemetes korteri rõdul ja küpsetades maja arhitekti, luksuslikus katusekorteris resideerunud Hr. Royal’i (Jeremy Irons) kalli tõukoera kintsu, tunneb Dr. Robert Laing end lõpuks koduselt.

 

J.G. Ballardi samanimelise romaani alusel valminud esteetiliselt ülielegantne ja samas brutaalne 70ndate olustikus draama võrdleb kõrghoone korruseid inimese psüühe eri kihtidega. Alumised korrused oma alamklassi elanikega sümboliseerivad inimese ürgseid tunge, emotsionaalset naudingulisust ja katusekorrus südametunnistust, võimet eristada head halvast. Keskmised tasandid moodustavad aga ego, alateadvuse osa, mille rolliks on olla vahendaja loomalike ihade ja kõrgemate väärtuste vahel.

Drama,

J.G. Ballardi raamat ilmus aastal 1975, kui Inglismaad ei valitsenud veel Margaret Thatcher ja veel ei alitsenud Inglismaad anarhia ning punk polnud veel popp, kuid Inglismaa oli ka siis lõhestunud klassideks. Kuid see lugu tabab juba väga tabavalt, mis on Inglismaad ees ootamas.

See film, oli suurepärane, segane, jabur ja ma usun, paljudele see film ei pruugi meeldida. Kuid need, kes lähevad seda filmi vaatama sooviga Tom Hiddlestoni, Jeremy Ironsit, Sienna Millerit, Luke Evansit, Elisabeth Mossi, James Purefoy ja paljude teiste suurepäraste Briti näitlejate mängu, need ei pea pettuma. Jah, tõsi ta on, et vahel muutuvad kaadrid vägagi julmaks või vägagi kunstiliseks, kuid ükski kaader pole tühi või ebaloomulikult pikk, kõik on täpselt nii nagu peab ja iga sekund on nauding omaette. Kuid kuna filmi ajal lahkusid saalist nii mõnedki, siis tuleb tunnistada, et selle filmi nautimiseks peab erilisem maitse olema, kui tavalisel märuli või komöödia filmide autajatel.

Kui tahate end proovile panna ja vaadata midagi erilist ja eriliselt head, siis minge kindlasti vaatama.