Immigrant

Film: The Immigrant (2013)

Vaatamise põhjus: Marion Cotillard ja Joaquin Phoenix

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: On aasta 1921, kui õed Ewa (Marion Cotillard) ja Magda (Angela Sarafyan) jätavad selja taha oma sünnimaa Poola ning suunduvad parema elu otsingul Ameerikasse. Nende tee “Ameerika unelmani” ei osutu sugugi lihtsaks, kuna Magda satub Ellise saarel tuberkuloosi kahtlusega karantiini ning Ewa tahetakse riigist välja saata.

Ewa siiski pääseb riiki tänu Brunole (Joaquin Phoenix), kes pakub talle eluaset ning tööd oma teatris, mis nagu varsti selgub pole midagi muud kui lihtlabane bordell. Lootusetuses hakkab ta seal tööle, et oma haige õe ravimiseks raha koguda. Seal kohtub ta ka teise saatusliku mehega – illusionisti Orlandoga (Jeremy Renner), kes armub Ewasse ning soovib ta päästa sellest liiderlikust maailmast. Tekib omamoodi veider armukolmnurk, mis ähvardab nende kõigi elu hävitada …

Criminal, Drama

Tegemist oli ühe väga hea filmiga, väga heade näitlejatöödega.

See kurikuulus Ellis Island, kust kõik immigrandid läbi käisid, tundus rohkem nagu vanglana kui „taevaväravatena“ uude maailma – kui sa ei vastanud nõudmistele või kui sa jäid silma kellelegi, kes tahtis sind ära kasutada, siis sa kas jäidki sinna saarele ja ootasid tagasisaatmist (haiged, keda Ameerikasse ei lubatud, ei jõudnud ilmselt ka elusalt Euroopasse tagasi) või siis smugeldati sind saarelt välja ja pandi sind „tänutäheks“ oma keha müüma. Seega ei jäänudki neil värskelt saabujatel, kellel oli juba "märk" küljes, muud üle, kui kas leida rikas toetaja, sugulased/tuttavad kes olid nõus aitama, või siis nõusuma sellega mida neile pakuti ja loota et nad kuidagi sellest ikka pääsevad parema elu peale. Noh ega nii mõnigi tänapäeval „Ameerika unelmat“ otsima mineja palju parema saatusega ei kohtu.

Selline klassikaline "unelmate lugu", kuidas kupeldaja armub ühte oma libudest, kuidas neiusse armub ka üks võimalik "klient" ja mis juhtub siis kui need kaks meest kohtuvad ja neiu pärast võitlema hakkavad.

Aga film oli hästi tehtud, Cotillard rääkis suurem osa ajast poola keeles (ma tahaks nii väga oma poolatarist tuttava käest küsida, kui hästi ta seda keelt valdas, sest mulle võis ju tunduda, et hästi, kuid poolakad ise ei pruugi minuga nõus olla), Phoenix oli suurepärane, vaid Renner kippus üle mängima ja seega tundus võõrkehana.

Lugu oli hea ja teostus nauditav.