Snowpiercer

Film: Snowpiercer (2013)

Vaatamise põhjus: kunagi IMPD’s jäi silma

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Aasta 2031. Maad valitseb uus jääaeg. Kõikjal laiub jäine lumevaip ja elu on praktiliselt välja surnud... kui välja arvata ühe hiiglasliku ja pidevas liikumises oleva rongi reisijad. Need on viimased ellujääjad pärast Maad tabanud uut jääaega, mille põhjustas nurjunud katse peatada globaalne soojenemine. Pidurdamatult ringi kihutavat rongi hoiab töös igiliikur-mootor, mida sealsed reisijad-elanikud on hakanud pidama pühaks ja puutumatuks. Rongi peal kujuneb välja klassisüsteem ning trööstitutes oludes kasvab vaeste ja rõhutute vimm priviligeeritud klassi vastu. Rahulolematus kasvab üle piiri ja ülestõus ei ole enam kaugel.

Action, Drama, Fantasy; Dystopia

Filmi alguses olev sissejuhatus – kuidas kogu maailm lume ja jääga kattus – meenutas mulle ühte lühilugu lapsepõlves loetud ulmelugude kogumikust Põgenemiskatse. Lugu oli Anatoli Dneprov – Kangelastegu, kus üks teadlane laseb oma aju muuta, selleks et ta suudaks välja mõelda kuidas maailma kliimamuutusest päästa ja see mis ta välja mõtles oligi see, et teatud kõrgusesse tuleb atmosfääri, kas vett või mingit kindlat ainet – ma ei mäleta täpselt – laiali laotada ja nii see lugu lõppebki, et esimesed raketid saadetakse teele ja teadlane läheb tagasi oma kallima juurde ning koos lähevad nad nautima lõpuks ometi jaanuaris sadama hakkavat lund. Noh ja selle filmi sissejuhatus oli praktiliselt sama – kliimamuutuse ärahoidmiseks saadetakse samuti lennukid kõrgustesse mingit ainet atmosfääri laiali laotama, kuid see aine mõjub liigagi hästi ning kogu maakera tabab arktiline talv.

No ja siis edasi läheb juba üsna klassikaline düstoopia lugu – ühes rongis on koos kogu allesjäänud inimkond, tekkinud on loomulikult väga suur klasside vahe ja loomulikult hakkavad alamad klassid mässama.

See film on kaks tundi pikk, kuid lugu läheb väga kiiresti ja kaks tundi on möödas ennem kui arvatagi oskad. Sellele annab väga palju kaasa hea näitlejate valik. On nii noorema põlvkonna esindajaid (Chris Evans, Jamie Bell) kui ka vanemaid pärle (Tilda Swintson, John Hurt ja Ed Harris).

Minu arust oli see üks hea film, kuid ma usun, et nii mõnigi leiab selle filmi kas igava või võika või jama olevat.