Kaks naist, Janis ja Ana, juhtuvad samasse palatisse, kui nad lähevad haiglasse sünnitama. Mõlemad on üksikud ja rasedaks jäid nad ootamatult. Janis, keskealine, ei kahetse seda ja ootab sündi rõõmuga. Teine, Ana, on teismeline, hirmul, kahetsev ja traumeeritud. Janis püüab teda julgustada kui nad kui kuutõbised mööda haigla koridore liiguvad. Sellest lühikesest suhtlusest tekib väga lähedane suhe, mis üha kasvab ning muudab nende elud keeruliseks.
Drama, Pöff
“Paralleelemad” on almadovarilikult ilus ja valus.
Need kaks ema, üks noor ja teine keskealine, mõlemil oma lugu, kuidas nende lapsed alguse said ja siis nende lood segunevad. See segadus ei ole nende tehtud, segadus mis tuleb välja hiljem ja teeb palju valu.
Kuid lisaks nende loole on siin ka teine lugu, lugu mis on pärit kaugest ajaloost, II maailmasõja ajast, ajast kui Hispaanias käis vennatapusõda, millest vaikitakse veel praegugi, kuid pered tahavad teada, kas nende kahtlustustel on tõepõhi all, nad tahavad et need ühishauad lahti kaevataks ja seal olijad tuvastataks.
See ilus ja valus lugu on emadest, isadest, juurtest ja peredest. Pikka ja mitte kerge film, kuid kuna Almadovari filmid on kerged olnud.
No comments:
Post a Comment