Tuhk lumel

Film: Ashes in snow (2018) 
Hinne: C

Lühikokkuvõte: 1941. aastal valmistub viieteistkümneaastane Lina (Bel Powley) kunstikooliks, esimesteks kohtamisteks ja kõigeks, mida suvel on pakkuda. Ent ühel ööl tungib Nõukogude salapolitsei nende koju ning küüditab Lina koos ema ja noorema vennaga. Nad saadetakse Siberisse. Lina isa eraldatakse perekonnast ja mõistetakse vangilaagris surma. Kõik on kadunud.

Lina võitleb kartmatult elu eest, tõotades endale, et kui ta jääb ellu, mälestab ta oma lähedasi ja tuhandeid endasuguseid, jäädvustades nende läbielatu joonistustes ja kirjutustes. Ta riskib kõigega, pannes oma sõnumid kunsti keelde, lootes, et need jõuavad vangilaagrisse ja annavad isale teada, et nad on elus.

Teekond on pikk ja vaevarikas. Vaid uskumatu jõud, armastus ja lootus aitavad Linal ja tema omastel ühe päeva teise järel üle elada. Ent kas ainult armastusest piisab ellujäämiseks?

„Tuhk lumel” on haarav lugu, mis võtab hinge kinni, paelub südame ja toob ilmsiks inimvaimu imelise loomuse.

Põhineb Ruta Sepetyse romaanil “Hallaaegade algus” (RR, A).

Drama, Romance, War

Mul olid nii suured lootused selle filmiga, võibolla isegi liiga suured. No aga ma olen ju lugenud Ruta Sepetyse ühte teist raamatut, Meresool, seega ma tean tema häält, ma tean kuidas ta suudab raskesse teemasse kirjutada ilusa aga valusa YA armastuse, ilma et ta lugu liiga ajalooliseks teeks. Aga võibolla ongi asi selles, mida mina tema raamatust lugesin, millist häält mina kuulsin, see ei pruugi sugugi olla see, mida tema sinna tegelikult sisse kirjutas.

Aga mis see siis oli, mis mind selle filmi juures häiris? Nii head näitlejad on pandud näitlema nagu külateater. Raiskamine!! Ja siis see dubleerimine!!! Nagu oleks taas kord vaadanud Mosfilmi toodangut, kus Baltikumi näitlejatele loetakse peale, kuna nende diktsioon pole piisavalt puhas. Oleks siis vähemalt olnud sobilik hääl leitud ja hääl sujuvalt muu heliga kokku sulatatud aga ei, totaalne kirvetöö. Eriti jäi see kõrvu siis, kui sõdurid istuvad (jõuluõhtul) peolaua ümber ja kõigekõrgem ütleb toosti – ning talle vastab vaid üks dubleeriv hääl, kuigi pildil on näha, et kõik hõiskavad kaasa. Kohutav.

Lugu on ju hea, või õigemini õõvastav, kuid vajab rääkimist, kuid teostus on üllatavalt halb. Huvitav kuidas nad sellised näitlejad suutsid selle projektiga liita. Ilmselgelt oli neil taga tugev produktsioonimeeskond, kahju vaid et stsenaariumi kirjutaja ja lavastaja samal tasemel polnud.

Ma nii tahtsin, et see film mulle meeldiks, kuid kahjuks …

Roheline raamat

Film: Green Book (2018)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: Bronxist Itaalia-Ameerika naabruskonnast pärit väljaviskaja Tony Lip (Mortensen) palgatakse Manhattanilt lõunaosariikidesse kontserttuurile suunduva tipptasemel mustanahalise klaverimängija Don Shirley (Ali) autojuhiks. Teekonnal tuleb neil sõltuda “Rohelisest raamatust”, et jõuda vähestesse kohtadesse, mis olid afroameeriklastele ohutud. Seistes silmitsi rassismi, ohu, samuti ootamatu inimlikkuse ja naljaga, on nad sunnitud ellujäämiseks ja elu põnevaimal rännakul edu saavutamiseks oma erimeelsused kõrvale heitma.

Drama, Comedy, Adventure, Biography

Seda filmi võib ka võtta kui Road-trip filmi, mille jooksul algselt vastumeelsed reisikaaslased õpivad üksteist tundma, vennastuvad, jagavad teadmisi, kultuuri. Jah, lugu on küll ajast, kui rassism oli endiselt suur probleem lõunaosariikides, kuid samas ei ole see film sellest kui halb see oli, vaid sellest kuidas see ei puuduta ainult ühte rassi, vaid kuidas eelarvamused on kõigil, kõigi rahvuste ja rasside suhtes, lihtsalt ühed on oma eelarvamused suurema jõuga maksma pannud. Aga me kõik suudame muutuda ja harjuda sellega, mis esialgu võis eemaletõukav tunduda.

Et siis kahe väga erineva inimese eluaegse sõpruse alguse lugu. Lugu on vaatajateni toodud täpselt sobiliku koguse draama ja huumoriga.

Suurepäraselt tehtud, suurepäraste näitlejatega film.

Ja mis te arvate, mitu Vallelongat filmi tegemisel kaasa tegi? Italia lari :D

Sisters vennad

Film: The Sisters Brothers (2018)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: Oregon. 1851. Vennad Eli (John C. Reilly) ja Charlie Sisters (Joaqun Phoenix) palgatakse otsima ja tapma kullakaevajat, kes varastas nende bossi tagant. Nagu arvata võib, ei lähe kõik sugugi plaanipäraselt.

Crime, Adventure, Western

See on üks jabur lugu kahest vennast, kahest väga jutukast vennast, kes on valmis ka väiksemagi ässituse ajel relvad ja rusikad käiku laskma. Kogu lugu keerleb ühe tegelase leidmise ümber. Kogu selle teekonna jooksul kohtuvad nii vennakesed kui ka tagaaetavad eradetektiiv ja keemik, igasuguste loodusjõududega, mis oleks nõrgemad tegelased tagasi pöörduma sundinud. Kuid mitte meie vennakesi. Vahet pole, kas poeb Madam Octa Herr Crepsely suhu, et sinna oma pesakond muneda, või ründab karu vennakeste hobuseid, nemad rühivad endiselt edasi oma sihtmärgi poole.

Siin on huumorit, on draamat, on igavaid kohti ja on põnevaid kohti ja Reilly, Phoenix ning Gyllenhaal näitavad end oma parimast küljest. Mul on kahju, et Hauerile on ainult pildis, mitte tekstis, kuid hea oli teda näha ikkagi.

Hea film suhetest ja Metsiku Lääne karmist elust.