Oscars 2012

Ja ongi filmimaailma kõige tähtsamad mehikesed jagatud. Seekord kahjuks ma ise ei näinud, kuna Starman otsustas kunagi eelmise aasta lõpus eemaldada Pro7 minu telekanalite nimekirjast, kuid see selleks, selle asemel sai siis und nauditud ja hommikul ärgates IMDB kodulehelt uudiseid loetud. :)

Milline siis oli selle aasta saak ja kas oli ka üllatusi, pettumusi?

Aasta parim film oli etteaimatavalt Artist. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, et nemad võitsid, olen sellega täielikult päri! Samuti ka meesosa Oscar läks õieti – Jean Dujardin. Püüdku kõik need teised kandidaadid mängida tummfilmis, eks siis näeme, kui andekad nemad on. 

Jätkame samuti meestega – kõrvalosaga. Christopher Plummer – ausalt ma mäletan filmist The Beginners rohkem Evan McGregorit, kuid Christopher Plummer on hea näitleja ja ma olen tema võidu üle rõõmus.

 

Naisnäitlejate Oscarid – noh jah, mina oleks valinud Glen Close ja Janet McTeeri, mõleamad filmist Albert Nobbs, kuid Meryl Streepi vastu on raske saada ja Octavia Spenser tegi ka hea rolli.

Parim originaalstsenaarium Woddy Allen, Midnight in Paris … taas kord, laulgem seekord kõik koos – I love Paris on the springrtime …. :)

Parim multikas – Rango – polnud kahtlustki!!

Täpsemaks ma minema ei hakka, kuid mul on hea meel, et ka Hugo sai oma kuldmehikesed.

Sellega on siis 2011 filmiaasta kokku võetud ja saame jätkata käesoleva aasta filmisaavutuste nautimist ning alustada juba varakult spekuleerimist teemal, kes järgmisel aastal uued Oscarid endale saavad.

 

Kuid üks asi veel – kas panete tähele sellist pisiasja, kui vaatate Oscarite nominantide nimekirja, et enamus neist on ekraanidele jõudnud aasta teises pooles või vahetult enne aasta lõppu? ;)

Täpsema info nominantide, võitjate ja punase vaiba kleitide kohta leiate siit.

Üks kass Pariisis.

Film: Une vie de chat (2010)

Filmi vaatamise põhjus: Huvitav tundus + Oscari nominatsioon

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Dino on kass, kes elab topeltelu. Päeval põõnab ta diivanil väikese tüdruku Zoe juures, kelle ema Jeanne on politseinik ning alatasa tööl. Öösel luusib ta aga lauahõbeda ning ehete jahil murdvaras Nicoga korterist korterisse. Ühel päeval toob Dino oma öiselt rännakult Zoele kaasa kalli kee. Jeanne’i abi Lucas saab kohe aru, et see on osa hiljuti varastatud kallist ehtekollektsioonist. Järgmisel ööl otsustab väike Zoe Dinot jälitada. Teel satub ta gängsterite vestlusele ning saab teada, et ka tema lapsehoidja kuulub kurjategijate jõuku. /Forum Cinemas/

I love Paris on the springtime,

I love Paris in a rain,

I love Paris in 3D

And I love Paris in cartoon! :):)

Üks kass Pariisis on väga armas multifilm. Kahjuks läksin ma vaatama dubleeritud versiooni, kuid ma püüdsin anda endast parimat, et mitte väga tigedalt sisiseda ja laste filmielamust ära rikkuda.

Kuid muidu - lihtne lugu, lihtsad naljad, toredad joonistused ja peategelane – Kass – on lihtsalt võrratu!!!

Albert Nobbs

Film: Albert Nobbs (2011)

Filmi vaatamise põhjus: Huvitav tundus + Oscari nominatsioon

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Albert Nobbs (Glenn Close) püüab elus püsida 19. Sajandi Iirimaal, kus naistel pole palju vabadust antud. Riietununa meheks, töötab Albert teenijana uhkes Dublini hotellis, kus ta kohtub kena maalriga (Janet McTeer) ning püüab põgeneda oma elu ümbritsevatest valedest.

Filmi vaadates meenus mulle armastusromaan, mida ma hiljuti lugesin – The Lady’s Secret, Joanna Chambers – kus üks noor tütarlaps läheb tööle toapoisina, et aidata oma venda. Kuid see film pole sugugi nii lihtne ja ei lõppe sugugi sama romantiliselt.

Filmi naispeaosalised Glenn Close ja Janet McTeer on mõlemad Oscari kandidaadid ja nad on selle nominatsiooni ära teeninud. Nad mängivad meesterolle laitmatult.

Seda filmi võiks võtta kui näidet kuidas elasid seksuaalvähemused 19.ndal sajandil. Lisaks sellele, et Hubert Page (Janet McTeer) elas koos naisega, on vihjed ka selle kohta, et nii mõnigi teine hotelli külaline mängis kas teises liigas või siis mõlemais. Samas hr. Nobbs oli vaid õnnetu hing, kes oli asjaolude sunnil sattunud meherolli ja püüdis sellest võtta parimat, mis võtta andis.

Ma ei oskagi suurt midagi öelda. Seda filmi tuleb ise näha, kuigi ma ei usus, et ta meie kinodesse jõuaks, kuid iial ei või teada, Shame ju tuleb meie kinodesse. Ja selliste filmide jaoks on alati olemas Pöff.

Hugo Cabret' leiutis

Film: Hugo (2011)

Filmi vaatamise põhjus: Huvitav

Hinne: A

Filmi lühikokkuvõte: Hugo (Asa Butterfield) – orb, kellavalvur ja olude sunnil ka varas– elab Pariisis ühe pulbitseva rongijaama seinte vahel, kus tema ellujäämine sõltub anonüümsusest. Kui aga Hugo maailm põrkub tema poolt hooldatavate kellade hammasrataste kombel ekstsentrilise raamatukoist tüdruku (Chloe Moretz) ning kibestunud, rongijaamas mänguasjakioskit pidava vanamehega (Ben Kingsley), satuvad ohtu nii poisi salajane elu kui ka tema kiivalt varjatud suur saladus... /Forum Cinemas/

Fantastiline!!!

Juba teine film eelmisest aastast, kus tehakse suur kummardus filmikunsti algusaegadele. Kui Artist oli kummardus tummfilmi suurkujudele, siis Hugo on kummardus kinematograafia pioneeridele.

Samas pole ka unustatud raamatuid, ka raamatud ja raamatute lugemine on selles filmis vägagi tähtsad. Ja see teeb mulle vaid headmeelt ;)!

Ma ei hakka teile rääkima, millisest kuulsast filmikunstnikust film räägib -Georges Méliès  - sest see polegi nii tähtis, kui see, et film oli tõeliselt kaasahaarav, kuigi algus võib olla natuke veniv, kuid peagi saab film hoo sisse. Film peaks olema mõeldud kogupere filmina, kuid ma kardan, et lastel võib seda küll üsnagi igav vaadata olla ning isegi need paar nalja ja tagaajamiskohta ei päästaks seda filmi laste jaoks, pigem võivad lapsed sellest filmist korraliku õudusunenäo saada. Ning vaatamata sellele on mul siiralt kahju, et film meie kinodes vaid nii lühikest aega on, kuid ma olen siiralt tänulik, et ta ka nii väheseks ajaks ekraanile saadi. Filmifriigile on sellised "dokumentaalfilmid" filmimaailma algusest vägagi huvitavad ja südantsoojendavad.

Üle pika aja oli see üks prillifilm (3D), kus oli tegelikult ka 3D olemas. Üllatav oli see, et isegi ajaloolised dokumentaalkaadrid olid ruumiliseks muutunud, või see ainult tundus mulle nii.

Kui ma filmi treilerit vaatasin siis nägin ma seal ühte tuttavat nägu ja mõtlesin, et ei saa ju ometi olla, et see näitleja ikka veel nii noor oleks … Allo, Allo seriaali tehti ju nii ammu. Kuid tegu pole mitte Allo, Allo näitlejaga – Arthur Bostrom - vaid hoopis Sasha Baron Coheniga, kes kahjuks ei räägi sama vigaselt ja sama tugeva aktsendiga inglise keelt, kui tema vanem kolleeg, kuid pakub filmis nii mõnegi klassikaliselt naljaka koha (mitte Borati nalja) :).

Kuid tõdeda tuleb, et Hugo ja Artist on mõlemad filmid millele tasub tuleva esmaspäeva varahommikul pöialt hoida, mõlemad oleks Oscari ära teeninud!

NB! Kas te Martin Scorseset nägite?!?!  :)

Raudne Leedi

Film: The Iron Lady (2011)

Filmi vaatamise põhjus: Raudne leedi :)

Hinne:B+

Filmi lühikokkuvõte: Endise Suurbritannia peaministri Margaret Thatcheri eluloofilm keskendub eeskätt lõivule, mida tal tuli võimu eest maksta.

Kes on see Margaret Hilda Roberts, kes on õppinud keemik ja jurist, ning kelle käsi on olnud mängus ka jäätise jaoks tähtsa emulgaatori loomisel? Aga otse loomulikult on see Margaret „Raudne leedi“ Thatcher.

Aga nüüd siis filmi juurde. 

Mul on natuke kahju.:(

Ma ei tea kuidas teiega, aga minu jaoks oli MT väike tugev naine, kellel oli erakordne faktimälu, kes kahjuks põeb nüüd Alzheimeri tõbe.

Meryl Streep on … kuidas seda siis nüüd öeldagi … ma vist virisen liiga palju välimuse kallal, kuid asi polegi ainult välimuses. Kui Film on Raudsest leedist, siis tõesti ei oota, et sulle näidatakse seda vananevat daami, kes ta nüüd on, koos oma mäluaukude ja segadustega, vaid ikka seda tugevat võimast naist, kes end poliitikas võimutsevate meest seas maksma pani.

Mineviku poolt oli liiga vähe ja ülepingutatult palju oli Alzhaimerit põdevat vanurit, kes vestleb endiselt oma surnud abikaasaga, kuigi ta teab, et ta on surnud ja vaatab lõpuks, kuidas mehe vaim läheb valgusesse. Öäk!!! Ei saa ka öelda, et kuradi Hollywood, sest see on Briti film. Vaadates seda vanainimest hakkab tast hale ja see on küll väga vale, me ei tohiks teda haletseda … sellest, kes ta kunagi oli, tuleks hoopis eeskuju võtta!!

Aga üks koht mulle meeldis, kus arst MT’lt küsib, et kuidas ta end tunneb ja MT vastab, et mis tähtsust sel on, kuidas ta end tunneb, et tunded on ületähtsustatud, et MÕTTED on tähtsad. „Watch your thoughts for they become words. Watch your words for they become actions. Watch your actions for they become... habits. Watch your habits, for they become your character. And watch your character, for it becomes your destiny! What we think we become.“ 

Seega – mõelgem inimesed ja see viib meid edasi!!! :)

Päeva mõte - „It used to be about trying to do something. Now it's about trying to be someone.“ – Margaret Thatcher.

Vanne

Film: The Vow (2012)
Filmi vaatamise põhjus: Channing Tatum ja Rachel McAdams
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Vastabiellunud paar elab üle autoõnnetuse, mis viib naise koomasse. Ärgates on tal aga tõsine mälukaotus. Tema abikaasa teeb kõik, et naise südant uuesti võita.

Kena armastusfilm, mis polegi väga paha. Teistest mälukaotuse filmidest erineb ta sellega, et ei ole mingit imelist mälutaastumise hetke – mälu lihtsalt ei taastugi. Aga ilus film on ikkagi. Kinost välja tulles ohkad ja mõtled – kui keegi mind ka kunagi nii jäägitult armastada võiks! :)

Aga muidu – neile kes, on kunagi näinud filmi ’Ajaränduri naine’ teeme kokkuvõtte sarnaste hetkede kohta:

Kangelannat mängib Rachel McAdams – olemas

Tegevust toimub Chicagos – olemas

Filmi alguse tähtsaim hetk on talvel autoavariis – olemas

Jutuks tuleb lapsetegemine autos/lapsetegemine autos – olemas

Kangelanna on rikkast perest – olemas

Filmi sisu hüppab läbisegi oleviku ja mineviku vahel – olemas

Kangelanna on kunstnik, kellel on oma stuudio – olemas

Kangelane on ilusa kehaga noormees – OLEMAS! :)

Ja neile, kes on vaadanud seriaali 'Being Erica', kas siis ETV’st või DIVA kanalilt – ilmselt kuna osa võtteid toimusid Kanadas, siis näete selles filmis nii mõndagi tuttavat nägu Erica seriaalist (mitte küll Ericat ennast :)).

Veebruarisse vägagi sobilik film! :)

P.S. sel imelikul pildil on filmi kangelased koos filmi aluseks olnud loo tegelike kangelastega.

Videopäevikud

Film: Chronicle (2012)

Filmi vaatamise põhjus: huvitav

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Kolm koolipoissi, kes kõiki oma tegemisi filmida armastavad, leiavad ühel päeval midagi uskumatut, mille tulemusel tekivad neil kõigil üliinimlikud võimed, mida nad ise mõista ei suuda. Püüdes oma uusi võimeid tundma õppida, et neid enda huvides ära kasutada, hakkab poiste elu tasapisi kontrolli alt väljuma ning omavahelised suhted mõranema, kui inimloomuse pimedam pool üha enam võimust võtab.

Cronicles – et siis nagu Blair Witch project kohtub Supermani ja tema õela kaksikvennaga, ning lõpuks vürtsitatud Natural Born Killersiga.

Tõsiselt tore „filmitudengite“ projekt - mida ta tegelikult pole, kuid kuna film on kokku pandud käsikaameraga filmitud lõikudest, siis võib seda ka nii nimetada. Lisaks käsikaameratele on kaadreid ka veel turvakaameratest ja muudest väikestest salvestavavatest vidinatest. Kui mõtlema hakata, siis polegi ühtegi hetke, mis oleks filmitud suure kaameraga. Alguses on vahe eriti hea, kui peategelane filmib vana kassettidel töötava kaameraga ja nad kohtuvad peol neiuga, kelle on digikaamera. Pildi erinevus on suur, kuid enne seda ei pannud tähelegi, et pilt oli kehvake. Hea töö.

Mu kinokaaslane imestas, kus filmitegijad sellise filmi idee on saanud. Vastus on lihtne – koomiksist. Ja tuleb tunnistada, et see on üks koomiksi järgi tehtud hea film, mis pole üle võlli keeratud ja mis pole Marveli poolt tehtud ja kus Stan Lee ei ilmugi ekraanile. :)

Osa filmist meeldis mulle kohe eriti – see osa, kus peategelased lendama on õppinud ja kihutavad siis täis kiirusega läbi pilvede – see oleks nagu lõik mu lemmik unenägudest. Oh, jah….

See võib tunduda imelik, et ma hindan seda filmi kõrgemalt kui Marilyni filmi, kuid tõsiselt ka, ma pigem vaatan sellist natuke imelikku ja naljakat „tudengite“ filmi, kui tõsist „kunsti“ mis on ülepingutatult lääge.

Ja kui rääkida Natural Born Killersist, siis ma olin täiesti kindel, et näitlejanna Juliette Lewis on tulnud taas kinolinale, mängima keskkooliõpilast –  kuid ma eksisin täiega. Tal on teisik, kes polegi ta tütar. Anna Wood lihtsalt näeb välja nagu noor Juliette.

Minu nädal Marilyniga

Film: My week with Marilyn (2011)
Filmi vaatamise põhjus: sisu, Eddie Redmayne ja Michelle Williams
Hinne: C+
Filmi lühikokkuvõte: 1956. aasta suvel astus värskelt Oxfordi ülikooli lõpetanud 23-aastane Colin Clark (Eddie Redmayne) esimesed sammud filmimaailmas, küll kõigest tühise assistendina. Esimeseks projektiks sai "The Prince and the Showgirl", film, mis viis kokku Briti superstaari sir Laurence Olivier (Kenneth Branagh) ja maailma seksikaimaks naiseks peetud Marilyn Monroe (Michelle Williams), kes oli võtete ajal Inglismaal ühtlasi pulmareisil koos oma värske abikaasa, näitekirjanik Arthur Milleriga (Dougray Scott).

Ligemale 40 aastat hiljem ilmus Clarki päevik "The Prince, the Showgirl and Me", aga sealt puudus üks nädal. Selle nädala sündmused avaldati mõned aastad hiljem raamatus "My Week with Marilyn" ning käesolev film jutustabki selle nädala loo. Pärast seda, kui Arthur Miller Inglismaalt lahkub, jääb Colini ülesandeks tutvustada Marilynile Briti elu võlusid. See on idülliline nädal, mille jooksul ta oli saatjaks staarile, kes püüdis meeleheitlikult pääseda eemale teda kõikjal satvast kärast ning tööga kaasnevatest pingetest. Sellistes tingimustes võib juhtuda mõndagi...

Esiteks, see filmi kokkuvõte, mille ma siia CCPlaza kodukalt kopisin pole päris õige, aga noh annab ülevaate, umbes mida oodata.
Marilyn Monroe – ilus naine, kes on jätnud meile kõigile kustumatu mälestuse. Kas Michelle Williams mängib oma rolli välja – minu arust mängib ta Marilyni kohtlaseks ullikeseks :(, kellel on helgeid hetki, kuid enamasti ei tea ise ka kes, kus ja mis ta on. Üldmulje jääb liiga ülepingutatuks ja saamatuks. Temas puudub see miksi, mis oli Marilynis … loomulikult ta ei saagi olla täpselt selline, kuid mitte ükski teine näitleja, kes on kehastanud Marilyni pole jätnus sellist poolikut tunnet.
Eddie Redmayne Colin Clarkina – mulle meeldib see poiss, kõigis rollides, mida ta teinud on ja siin ka.
Üllatus ja samas ka mitte üllatus on Kenneth Brangah. Ma lihtsalt pole näinud ammu filme, kus ta mänginud oleks ja olin ta unustanud, kuid ta on endiselt väga hea. Ja ka kõik see ülejäänud Briti näitlejate kahurvägi, kes filmis osalesid – suurepärased.
Kas tasub vaatama minna? Jah ja Ei. Film on ju hea ja inimesed ilusad ja …, kuid ei juhtu ka midagi, kui ei näe. Kuid tasub vaatama minna heade näitlejate mängu, see oli nauditav. 
Mina olen filmis pettunud ilmselt sellepärast, et talle tehti ju suurt promo, kuid reaalsus ei vastanud ootustele. :(