Elvis

Film: Elvis (2022) Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.imdb.com/title/tt3704428/    

Ühe tuntuima muusiku, Elvis Presley elu lapsepõlvest kuni temast sai rocki ja filmi täht. Ning tema probleemne suhe tema manageri, kolonel Tom Parkeriga.

Biography, Drama, Music

Film mis võidab auhindu ja kogub üha kuulsust. Kas ta ka seda ikka väärt on? 

Baz Luhrmann on varemgi suurepäraseid muusikaliseid draamasid teinud, kuid kas see film on tema varasemate filmide vääriline? Kes on selles filmis peategelane, kas Elvis või kolonel?

Jah, visuaal on võimas, grimeeriad teevad erakordset tööd. Kuid ülejäänu, mis on põhimõtteliselt üks lõppematu muusikavideo, kas ka see on ülistust väärt? Kahjuks mitte. 

Kui aga olete Elvise muusika austaja, siis pakub see film teile kindlasti ilusa kogemuse.

Love & Friendship

Film: Love & Friendship (2016) 
Hinne: C 
Filmi lühikokkuvõte:Filmi peaosas on kaunis lesk Lady Susan Vernon, kes on tulnud pikaajalisele külastusele oma mehevenna juurde, et lasta tema ümber tiirlevatel mahlakatel kuulujuttudel vaibuda. Olles külas otsustab ta leida endale uus abikaasa ning ka oma kangekaelsele noorele tütrele Fredericale. 
History, Comedy, Drama, Romance 

See film on tehtud Jane Austeni novelli Lady Susan ainetel. 

Leedi Susan (Kate Beckinsale) oleks nagu ristsugutis Emma ja Elisabeth Benetti emast. Ta on väsimatu kosjamoor ja samas suudab ta kõik endast rääkides surnuks rääkida, ning samas kuigi ta väidab end olevat vägagi haritud on tema suust tulevad pärlid lausa uskumatud. 

Tema alles seltskonda astunud tütar Frederica (Morfydd Clark) on põgenenud tütarlaste gümnaasiumist, mille eest tema ema nagunii maksta ei saa ja pealegi, nende positsioonil olevatevatelt inimestelt ei ole ju ka viisakas raha nõuda. Kui Federica jõuab oma isa sugulaste juurde, siis järgneb talle ka Söör James Martin, ullike/natuke kurt/kergeusklik, kes on endale nõuks võtnud, et ta võib lihtsalt kutsumata ja etteteatamata külla tulla, kuna ta loeb end juba nagu sugulaseks, kuna ta on pilgu peale pannud noorele Fredericale. 

Charles Vernon (Justin Edwards), tema abikaasa Catherine (Emma Greenwell) ja Catherine vend Reginald (Xavier Samuel) on üllatunud kogu selle kutsumata seltskonna saabumise peale, kuid sugulastele ei saa ju ära öelda ja ei saa ka küsida, kuna te lahkute. Seega vaatavad nad huviga kõrvalt kogu seda tsirkust. Kuid siis tõmbab Leedi Susan ringmängu ka Reginaldi, sest kellegiga ta peab ju abielluma, miks siis mitte temaga. 

Londonis kogub aga Leedi Susani jaoks infot tema Ameeriklannast sõbranna Alicia (Chloe Sevigny), kes peab silma peal kuulujuttude seisul ja samas ka kuulujuttude originaal põhjusel – Leedi Susani armukesel. Kui siis saab teatavaks, et tema kallim oma abikaasast lahutab, tuleb tal tegutseda, kuid samas pole ju sünnis nii ruttu seltskkonnale näidata, kuidas lood tegelikult on kuid abikaasat on vaja, sest vaatamata sellele, et lausa ebaviisakas on küsida Leedi Susani positsiooniga naisterahvalt raha, siis on tal seda ikkagi vaja, et enda ja oma tütre tulevikku kindlustada.

Seega tehaksegi mõningad vangerdused ja ootamatud käigud ning lõpuks on kõik õndsad, kas siis oma kavaluses või teadmatuses.

Absurdne kuid nii andekas lugu.

Plush

Film: Plush (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Xavier :)

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Noor laulja/laulude kirjutaja leinab oma venna ja kaasautori surma ning tal on raskusi uute lugude kirjutamisega. Ta viimane plaat, mille ta on kirjutanud juba peale venna surma üksinda, ei müü sugugi nii hästi kui loodetud ja seega tuleb tal uus lugu kirjutada. Appi tuleb talle nende bändi uus kitarrist, kes on ta venda asendama võetud. Üheskoos elavad noored tuuril Rock n’ Roll elu ja kirjutavad uue vägagi hea loo. Kuid Rock n’ Roll eluga kaasnevad ka ohud, mis võivad nõuda rohkem kui keegi maksma on valmis.

Thriller

Tegu on siis sellise erootilise muusikafilmiga, kus on peategelasteks kaks noort austraalia näitlejat – Emily Browning ja Xavier Samule.

Rock on ohtlik eluviis ja muusika kirjutamise käigus võin nii mõndagi toimuda, eriti kui kõik tegelased ei avalda, kes nad tegelikult on. Ja kes on muusiku/kirjaniku/näitleja kõige ohtlikum vaenlane – nende kõige suuremad fännid.

Kui alguses on asjad väga kuumad, kirglikud ja erootilised, siis lõpuks lähevad väga kriitiliseks ja veriseks kui fänn ei saa seda mida ta kõige rohkem ihaldab.

Põnev ja võigas ja tiba nõrk ja samas hea film.

Kaks ema

Film: Adore (2013)
Vaatamise põhjus: raamat, treiler
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: Idüllilises Austraalia rannikulinnas elavad Lil (Naomi Watts) ja Roz (Robin Wright) on lapsest saati parimad sõbrad olnud ning aastatega on nende sõprussidemed muutunud üha tugevamaks, nad on olnud teineteisele toeks läbi Rozi raske abielulahutuse ja Lili abikaasa surma. Ka nende pojad Ian (Xavier Samuel) ja Tom (James Frecheville) on teineteise parimad sõbrad.

Ühel suvel tärkavad neil ootamatud tunded üksteise noorte poegade suhtes. Tunded on vastastikused ning mõlemad naised anduvad joovastavale kirele, sööstes tagajärgedele mõtlemata pea ees tundmatusse. Kas siis tõesti ei küsi armastus vanust? Kui mõistev ja andestav on tõeline sõprus? Kas päikesekullatud idülliline suveromaan suudab üle elada kokkupuuted argireaalsusega?

Romance, Drama
 

 Ma ei mäleta kuna ma selle filmi panin endale Must See listi, kuid see oli juba ammu ja kui ma lugesin et film on tehtud Doris Lessingi lühiloo Vanaemad põhjal, siis tuli ka raamat läbi lugeda. Ja nüüd on siis see kaua oodatud film vaadatud. Fantastiline.

Ma tean et nii mõnigi naine tõmbas selle treileri ja sisukokkuvõtte peale nina vingu – mis teema, emad ja pojad, armukesed, nii suur vanusevahe, nad on hoidnud oma armukesi beebina kätel jne, jne. Aga teate mis … kas mäletate Jane Austeini raamatut Emma … teile ju meeldis see raamat ja see lugu … no vot, Emma kallim hr. Knightly oli teda samuti imikuna kätel hoidnud. Ja Emma lugu meeldib ju kõigile, see on klassika. Seega kui mees on kaks korda naisest vanem, siis on kõik ok, kuid kui lugu on vastupidine … oi ei, kuhu see kõlbab jne. jne. Seega püüdke lahti saada oma silmakirjalikkusest ja võtke seda filmi nii nagu ta on – ilus ja dramaatiline armastuslugu.

Nagu ma juba ütlesin lugesin ma ka seda lugu mille põhjal film on tehtud. Loomulikult on sisse toodud mõningad muudatused, kuid pole hullu, kõik oli ikkagi sama ilus ka filmis. Ühte asja tahaks ma siiski välja tuua, mis filmis jäi poolikuks. Ühe kakluse käigus hammustas Ian Tomi jalast, et too teda lahti laseks ja Ian saaks tagasi veepinnale tõusta. Korraks näidatakse ka seda kuidas Ian Tomi haava puhastab ja sinna see jääbki. Raamatus saab aga see haav omaette tähenduse:

In bed, Mary had exclaimed over the bite mark on Tom’s calf. ‘God,’ said she. ‘What was this? A dog?’ ‘That was a love bite,’ he said, after thought. ‘Who on earth …’ And Mary, in play, tried to put her mouth over the bite, but found Tom’s leg, and then Tom, pulling away from her. ‘Don’t do that,’ he said, which was fair enough. But then, in a voice she had certainly never heard from him, nor anything like it: ‘Don’t you dare ever do that again.

Kui raamatus on kogu see armastus ilus ja puhas, siis filmis tuli veel juurde kihte, mida raamatusse on raske sisse kirjutada, kui filmis saavad näitlejad seda kas siis tahtlikult või tahtmatult näidata. Nendest kahest paarist oli loomulikum Roz ja Ian (Robin Wright ja Xavier Samuel), kas siis ongi nende vaheline suhe/keemia parem, et nad mängisid loomulikumat armastajapaari või ongi see lavastaja taotlus. Samas kui Lil ja Tom (Naomi Watts ja James Fercheville) olid rohkem nagu narkarid, kes vajavad üksteist, et järgmist hingetõmmet teha, kuid see kõik on kuidagi ebasiiras ja rohkem tehniline kui loomulik. Lõpus kui Lil seletab Rozile miks ta Tomist loobuda ei suutnud iseloomustas ta seda kõike täpselt nii nagu narkar seletaks, miks talle oli uut laksu vaja, samas kui Rozi vaadates meenus ütlus – kui armastad, lase oma armastatu vabaks.

Jah, siin oligi see suur erinevus novelli ja filmi vahel – novell lõpeb seal, kus Mery leiab Tomi Kirjad Lilile, tabab ära nende kirjade tõelise sisu ja läheb tüdrukuid vanaemade ja abikaasade juurest ära viima, kuid film läheb veel sammuke edasi … Ian avaldab tahtmatult abikaasadele poegade ja emade vahelised tõelised sidemed ja selgub et Lil ja Tom pole oma suhet lõpetanud samamoodi nagu Roz ja Ian seda teinud on, kui poisid abiellusid. See ongi see osa, kus raamat jäi puhtaks, sest seal polnud petmist, sest selleks ajaks kui Roz ja Ian suhetele alguse panid oli Roz juba lahutatud, kuid filmis on Roz veel oma abikaasaga koos.

Kaks sõna tahaks öelda ka näitlejate kohta – Robin Wright (Princess Pride, Sant Barbara) oli fantastiline. Xavier Samuel – see oli siis kolmas surfi film (Newcastle, Drift) kus ma teda olen näinud ja tegelikult ongi tema see põhjus, miks ma selle filmi omale Must See nimekirja panin, sest tema nime alt ma selle filmi leidsin. Naomi Watts – deem enne seda filmi näidati Diana treilerit :(. James Frecheville kohta ei oska midagi öelda, eks aeg näitab.

Kuid vaatamata kõigele, puudustele ja lisadele ja visuaalsusele mida raamat pakkuda ei saa, oli see ikkagi üks väga ilus film.

Ja mul on teile palve, kes te filmi vaatama lähete, pidage meeles, et tegu on siiski draamaga, mitte komöödiaga! Miks ma seda ütlen, sest Naisteka esilinastusel jäi küll mulje, et tegu on komöödiaga, kui saalisolijad, kas siis piinlikkusest või rumalusest pidevalt ebasobilikes kohtades naersid nagu oleks tegu komöödiaga. Ma kaldun arvama, et see naer tuli ikkagi piinlikkusest, sest kahjuks ei julge meie ühiskonna liikmed nautida midagi sensuaalset ilma et nad seda naeruvääristaks.

Drift

Film: Drift (2013)

Vaatamise põhjus: Surf, Xavier Samuel ja Myles Pollard

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: On seitsmekümnendate algus, kaks venda võitlevad metsikute lainete, konservatiivse ühiskonna ning julmade mootorratturitega, et alustada kaasaegse surfi majandust.

Drama, Surf

Nii lühidalt on seda filmi iseloomustatud IMBb kodukal. Kuid tegelik lugu on ikka palju pikem. On aasta kuuskümmend ja ema põgeneb kodust koos kahe pojaga vägivaldse abikaasa eest. Saatus viib neid väiksesse rannikuäärsesse linna, kus poisid leiavad kiirelt oma koha ja ema töö. Vanem vend satub surfates eluohtliku olukorda, kuid ta väikevend päästab ta (kogu see esimene sissejuhatav osa on mustvalge … ma juba mõtlesin, et mulle on halb variant filmist sattunud, sest mäletasin ikka treilerit värvilisena :)).

Möödunud on kaksteist aastat (film muutub värviliseks) ja väikevend Jimmi (Xavier Samuel)  on võitnud kohaliku surfivõistluse, vanem vend Andy (Myles Pollard)  töötab saekaatris ning ema teenib lisaraha õmmeldes.

Nagu ikka, üks asi viib teiseni – Andy lahkub oma saekaatri töölt, Jimmi võtab end kätte ja hoiab eemale pisivargustest ja ema rügab endiselt tööd teha. Linna saabub furifotograaf ning elunautleja JB (Sam Worthington). Andy on juba võtnud nõuks avada Vendade Kellyde surfilaudade äri ja kui ta näeb JB kaaslase Lani (Lesley-Ann Brant) seljas esimest kalipsot, palub ta oma osavate näppudega emal samasugune asi valmis meisterdada – ja ongi vendade ärile alus pandud. Kuid nagu ikka, kuigi algus on roosiline ja optimistlik, ei usu kohalik pank siiski, et miski selline hobiline asi tooks raha sisse, kuna nende piirkond on siiski põllumajanduse ja metsanduse piirkond ja vaid see on tõeline töö ja toob raha sisse.

Kuid noored ei anna alla, leiavad investori, sõidavad mööda rannikut, müües laudu ja kalipsosid. Siin tulevad mängu ratturid ja narkootikumid. Ei ärge saage must valesti aru – mitte me peategelased ei lase end suurest rahast kanda ning ei hakka narkariteks, vaid nende äri segatakse narkoärisse, sest surfilaua sisestes tühimikes on ju võimalik narkootikume üle piiri toimetada. Ja taas kord, mitte me peategelased vaid nende töökojas töötav sõber on see kurja juur.

Aga saatus hoiab siiski me vendi ja lõppkokkuvõttes on neil edukas surfipood üle tee pangast, kes neile raha laenata ei tahtnud.

Vot siis selline kiire ülevaade toredast surfifilmist toredate näitlejatega. Ja nende toredate näitlejate all pean ma siiski silmas Xavieri ja Mylest, sest andke mulle andeks, kuid Sam Worthington ei oska näidelda. Kui muidu oli tegu päris hea filmiga, siis Worthington suutis ta tiba ära rikkuda oma puisusega ning ülenäitlemisega. Kuid Xavier ja Myles on juba varem koos näidelnud ja seda nimelt Mcleodi Tütardes kümme aastat tagasi.

Kuna tegevus toimub aastal 72 (aasta kui Myles sündis :)) siis peavad neil ju pikad juuksed olema ja pealegi on nad ka surfarid, seega seda enam, kuid ainuke kellel on loomulikult pikemad juuksed on Myles seega oli teistele pähe istutatud hunnik juuksepikendusi, mis nägi nii koomiline ja ebaloomulik välja, kuid mis teha, ega sa ei saa ju sundida juukseid kiiresti pikemaks kasvada. Aga muidu oli kõik väga vinksvonks ja tekitas sellise tahtmise isegi rannal lebotada ja lainetel liuelda.

Põrgulikud pulmad

Film: A Few best men (2011)

Filmi vaatamise põhjus: selline Austraalia filmide nädalavahetus oli ja sai siis see film ette ära vaadatud, enne kui ta kinno juulis jõuab

Hinne: B +

Filmi lühikokkuvõte: Mia (Laura Brent) ja David (Xavier Samuel) kohtuvad puhkusereisil, armuvad ja otsustavad abielluda. Noormees on pärit Inglismaalt ja neiu Austraaliast. David läheb tagasi koju vaid selleks, et teavitada oma lähedasi pulmadest ning minna koos nendega Austraaliasse. Tema lähedased on ta kolm sõpra, kellega üheskoos pole Davidi elu kunagi igav.

Austraaliasse jõudes suunduvad sõbrad poissmeeste peoks vajalikke lisandeid tooma ning sealt saab alguse lõputu sündmuste jada, mis muudavad pulmad vägagi meeldejäävaks.

Mida siis selle filmi kohta öelda – Pohmakas – Pulmakütid ja kõik muud pulmafilmid Austraalia moodi :).

 

Lisaks Xavier Samuelile (Anonüümne, Newcastle)  on filmis ka teisi tuntud nimesid – Kris Marshall (Minu pere) ja Olivia Newton-John (Grease).

Täitsa tasub vaatama minna. Kerge suve film :).

Newcastle, Waiting for forever, Easy A ja New York, I love you

Möödunud pühapäev oli taas kord see pühapäev, kus oli vaja triikida ja sinna kõrvale oli ju väga hea ära vaadata mõningad filmid, mis juba ammu ootasid oma hetke. Filme oli plaadile pandud küll viis, kuid ära vaadata jõudsin vaid neli. 

Film: Newcastle (2008)

Filmi vaatamise põhjus: tundus kirjelduse järgi huvitav

Hinne: B-

Filmi lühikokkuvõte: Newcastle on täiskasvanuks saamise/peredraama/surfamise film. 17 aastane Jesse elab pidevalt oma vanema venna Victori varjus, kelle ei õnnestunud omal ajal saada surfamises suureks tegijaks. Isegi kui Jesse elukoht pakub suurepärast surfamise võimalust, kummitab pidevalt taustal tulevik töölisena kaubalaeval. Jessel on loomulikku annet surfamiseks ning sellega oleks ta võimeline jõudma rahvusvahelistele võistlustele, kui ta ise oma võimalusi ei saboteeriks. Üks romantiline ning traagiline nädalavahetuskoos  sõpradega, paneb Jesse nägema seda, mis elus tegelikult tähtis on, ning samas teeb temast ka parema sportlase.

Et siis tore surfi film – natuke nalja, palju ilusaid kaadreid ookeanis surfafatest noortest inimestest ja natuke draamat. Nii mõnigi nägu tuli tuttav ette – nagu näites Jesse venda Fergust mängiv Xaviest Samuel (See on see noormees, kellest ma rääkisin filmi Anonüümne juures, vasakpoolsel pildil ) ja siis ka veel Kirk Jenkins (samuti vasakul). Küsite kes? No vot – ma ju räägin, et ta nägu on tuttav, kuid nimi?? Asi on selles, ta on näitleja Michael Cassidy(paremal) teisik :).

Film: Waiting for forever (2010)

Filmi vaatamise põhjus: kerge armastusfilm

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Hollywoodilik armastuslugu poisist, kes on rahul  tänavakunstniku eluga, kui vaid saaks järgneda  oma elu armastusele, noorele näitlejannale.

Kõlab imelikult, nagu oleks tegemist mingi jälitaja filmiga, mis pole sugugi mitte romantiline vaid hoopis õudusfilm. Kuid tegelikult on tegu ikkagi armastusfilmiga. Kena, kerge, natuke hullumeelne, natuke naljakas pühapäevane filmike.

Film: Easy A (2010)

Filmi vaatamise põhjus: nii palju on sellest filmist räägitud ja ma leidsin, et on aeg ka ära vaadata

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Olive Penderghast (Emma Stone) oli klassikaaslaste jaoks praktiliselt nähtamatu keskkooliplika, kuni ühest süütust valest sai alguse tõeliselt plahvatuslik skandaal.

No ma ei käinud teda kinos vaatamas :), seega vaatasin nüüd. Normaalne filmike ju.

 

Film: New York, I love you (2009)

Filmi vaatamise põhjus: oleks pidanud nagu olema Paris, je t’aime järg.

Hinne: D-

Filmi lühikokkuvõte: Kogumik erinevaid armastuslugusid, mis kõik toimuvad ühes armastatuimas linnas kogu maailmas, New Yorgis.

Ilmselt päras Pariisi filmi suurt edu, tahtsid ka teised autorid oma kätt proovida ning sedasi valmiski NY film. Kuid vaatamata kõigile neile staaridele, kes selles filmis osalesid oli see ikka üks väga nõrk, väga nõrk film.

Et vot siis selline filmimaraton – vähemalt üks oli hea komöödia, üks oli ilusate kaadritega surfamisest ja üks oli lihtne ajaviitefilm, kuid kahjuks oli ka üks täielik pettumus.

Ning nüüd jääme lugema päevi, siis tunde ja siis minuteid, kuni hakkavad Näljamängud !!! :)

Anonüümne

Otsustasin kirjutada oma esimese kommentaari filmile, mida ma pole hiljuti vaatamas käinud, kuid millest ma olen hiljuti palju mõelnud ja mille kinno jõudmist juba pikalt oodanud.

Film: Anonymus (2011)
Filmi vaatamise põhjus: sisu väga intrigeeriv
Hinne: A+
Filmi lühikokkuvõte: Elizabethi-aegne Inglismaa, poliitilise kaose tanner. ANONÜÜMNE spekuleerib teemal, mis on sajandeid intrigeerinud akadeemikuid ja suuri mõtlejaid, teiste seas Mark Twaini, Charles Dickensit ja Sigmund Freudi, täpsemalt - kes õigupoolest on William Shakespeare’i nime all avaldatud teoste tegelik autor?

Selle üle on vaielnud asjatundjad, avaldatud on hulga raamatuid ja teadlased on terve elu pühendunult kaitsnud või ümber lükanud teooriaid, mis keerlevad Inglise kirjanduse kõige tuntumate ja tunnustatumate kirjandusteoste autorluse umber. Anonüümne pakub ühe võimaliku vastuse, keskendudes ajajärgule, mil kuningliku õukonna poliitilised skandaalid, keelatud armuafäärid ja ahnete ning võimujanus ülikute troonile pürgimise katsed jõudsid rahva ette ühes kõige ebatõenäolisemas paigas: Londoni teatrilaval.

Miks Anonüümne? Aga selle pärast, et see võeti Tulevate filmide nimekirjast maha :(.
Minu õnneks nägin ma filmi Pöffi raames juba ära ja olin kindel, et kui ta kinno tuleb lähen uuesti vaatama ja võtan ka teised kaasa, sest see on film, mida tasub vaadata - ja nüüd ... jõuab ta enne videolevisse kui kinno ... ju tal siis ei läinud mujal kinodes nii hästi kui oodati.

Aga miks mulle see film nii väga meeldis? Põhjuseks on näitlejad, Mehhiko seebiooperilik sisu, filmi visuaalne nauditavus. Ahhhh ... tõsiselt suurepärane!
Tõsi ta ju on, et film keerleb selle ümber, et kes võiks olla tegelikult kirjutanud Shakespeare nime all avaldatud teosed, kuid kõige suurem Ahaaa hetk pole sugugi seotud sellega, kes mida kirjutanud on, vaid sellega kes kellega kuidas suguluses on. Sellest see "seebikalik" sisu :)!
Kuid kostüümidraamat ja ilusaid inimesi on ju alati hea vaadata, ning kui kõige taga veel ka kaval konks on, siis mõtled filmist ka veel peale kinost lahkumist. 

Ning nagu alati jäid mõned pisiasjad filmi ajal hinge kriipima ja koju jõudes tuli ju kiiresti need järgi vaadata. Nagu näiteks see, et kus olen ma varem mõningaid näitlejaid (Jamie Campbell Bower ja Xavier Samuel) mängimas näinud ja kas Kuninganna Elizabethi  erinevas vanuses mängisid ikka ema ja tütar (

Vanessa Redgrave ja Joely Richardson).

Jamie Campbell Bowerit ja Xavier Samueli on võimalus olnud näha Videviku saaga kolmandas filmis, kuid seal oli neil hoopis teistsugune roll. Neil poistel tasub silma peal hoida, neilt võib veel midagi huvitavat oodata. Ja Elizabeth oli tõesti "pereäri".

Seega, kui see film kätte peaks sattuma, tasub kindlasti võtta lisaks kõrvale kas pudel veini või liitrine jäätisepakk, keerata end mugavalt teleka ette ning vaadata film algusest lõpuni, ilma ühegi pausita ära.