Avatar: vee olemus

Film: Avatar: The Way of Water (2022) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.imdb.com/title/tt1630029/  

Enam kui kümme aastat pärast esimeses "Avatari" filmis kujutatud sündmusi viib James Cameron meid tagasi sellele kaugele planeedile. Loo keskmes on Sully perekond, Jake (Sam Worthington), Neytiri (Zoe Saldana) ja nende lapsed. Hädad, mis neid jälitavad, pingutused üksteise kaitsmiseks, ellujäämise nimel peetavad heitlused ning neid tabavad tragöödiad...

Action, Fantasy, Adventure

Lühidalt - Avatar kohtub Titanicuga.

Aga alustame siiski esimesest filmist, sest enne kui ma kinno läksin vaatasin ma kodus üle taas esimese osa, pikendatud versiooni. Noh, esimene oli ju Esimene 3D film, seega oli see võimas ja ma jõudsin kinno seda vaatama suisa seitse korda. Visuaal oli see mille pärast seda nii mitu korda sai vaadatud, sest sisu on ju kohutav, ja nüüd uuesti vaadates sain ma selles veel kord kinnitust, et tegelikult on lugu väga ameerikalik - inimkond avardab oma eksistentsi piire ja esiteks loomulikult asutakse loodusvarasid hoolimatult enda jaoks kaevandama, siis tulevad teadlased ja kui kokku saavad teadlased ja sõdurid ning ka kohalikud, siis sünnib kangelane, kes asub oma inimeste teadmiste ja tõdemustega päästma kohalikke. Ja see mis on lubatud ameeriklastele ei ole loomulikult lubatud teistele. Oh jah, sellel filmil oli võimas visuaalne pool. ;)

Ka teisel osal on ainus tugev külg visuaalne, kuigi see pole enam nii sensatsiooniline, kuna me oleme seda kõike juba näinud ning nüüd kui seda ei pakuta enam ainult 3D versioonis (mina vaatasin 2D versiooni), siis pole ka enam seda AHAA momenti. Ja sisu on … ning näitlejad on … :(

Sisu on seekord põhimõtteliselt kahe mehe vaheline vaen, või õigemini ühe sõjardi pime raev ühe endise sõduri vastu. Ja see raev põhjustab ka paljude teiste süütute olendite surma (nagu ameerika filmides ikka, ühte “paharit” tuleb ju kinni püüda kõige suurema väega ja kõige suurema tulega, ning kes need kõrvalseisjad üldse on ja kellele neid vaja on, oma viga, et vales kohas olid). Ja et lugu ikka visuaalselt võimsam oleks, tehkem need samad tigedad sõdurid esimest osast seekord siis suureks ja siniseks ja seda tigedamaks, kui nad saavad teada, et nende inimesed said surma tänu Jakele. Üleüldse see, et need sõdurid said endale ka sinised avatarid on jabur, aga lisades veel juurde selle, et nad on elusad, ilma oma inimesteta, on veelgi jaburam, kuna Jake avatar sai ju iseseisvaks alles siis kui Pandora hing talle selle võimaldas …, ja siis veel see hullumeelne idee, et tätoveering on osa DNA’st või mis iganes koodist, millega avatarid ehitati või siis oli üks uutest asunikest Pandooral tätoveerija (võibolla aga on see seesama tätoveerijat, kes kaunistas mereelanikke ja nende hingeloomi - suuri vaalataolisi olendeid)… mida iganes, see kõik on niiiii jabur.

Ning ärgem unustagem seda salapärast Kiri viljastamist! Mina pakun, et Grace ei veetnud meeldivalt aega mõne kohalikuga või siis teise avatariga vaid see oli hoopis Pandora hinge pakutud uus võimalus, kuidas Grace saaks edasi elada, lisades Grace teadmistele ka enda teadmised ja võimed - mingis mõttes võib seda vaadata nagu jumalikku rasedust ja Kiri oleks nagu … laske oma fantaasial ise lennata.:)

Kuid minnes uute tigedate avataride juurest kohalike juurde … see uus veemaailm on vaimustav, kõik need uued taimed ja olendid ja kaadrid vee all, kuid kahjuks on kohalikele antud vägagi inimlikud pahed, mis on filmi mõttes vajalikud, kuid samas teevad loost liialt holliwoodiliku. Kui Jake oma suure perega põgeneb sõjardi viha eest merekoloonia juurde (vabandust, kuid ma ei mäleta selle rahva nime) peavad loomulikult pealiku lapsed käituma nagu tüüpilised teismelised, mõnitades uustulijate erinevust ja selle asemel, et neid endi sekka sõbralikult vastu võtta, kasutavad nad võimalust neid eluohtlikesse situatsioonidesse seada. Mitte et Jake lapsed ise ohtusid ei otsiks ja ei satuks ohtlikesse olukordadesse, kuid … noh jah.

Ja siis jõuame me selle kohani, kus kohtavad Avatar ja Titanic :) kuid mida see tähendab, peate ise vaatama.

Paar sõna ka näitlejatest. Kui esimeses osas olid enamus näitlejaid tundmatud (vaid paari erandiga) ja seega ka loomulikumad (kui mitte arvestada nende paari tuntud näo ülenäitlemist), siis selles osas ajavad ka noored ja tundmatud näitlejad oma sabasuled lehvikuna lahti ja seega teevad kõik suuremat šhoud kui vaja oleks, sest kõik teavad ju juba ette, et edaspidi seostatakse nende nime alati selle filmiga ja ükskõik millega nad ka oma karjääris hakkama ei saaks, on nad alati See ja See Avatari teisest filmist. Lisaks sellele, et mõned tahavad end sinise avatarina meeldejäävaks teha, on siin ka üks “Mowgli” (laps, kellest polnud esimeses osas sekundiki juttu, kes jäeti Pandorale, kui “pahad” minema saadeti) kes näitleb kohe eriti üle, et ta ikka oma siniste kolleegide vahel meelde jääks. Ja nii nad selle filmi ära rikkusidki.

Seega, kui te pole veel ise aru saanud, oli see minu jaoks üks vägagi suur pettumus ja selle kolme tunni jooksul jäi mulle silma niivõrd palju vigu, et filmi visuaalset poolt oli vägagi raske nautida. Ja mis kõige hullem, neil on juba valmis kolmas osa (kinos 2024) ja plaanitakse veel ka neljandat ja viiendat ja kuuendat ja …..

Hacksaw Ridge'i lahing

Film: Hacksaw Ridge (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: "Hacksaw Ridge’i lahing" on erakordne tõestisündinud lugu sõjaväeteenistusest keeldunud Desmond Dossist (Andrew Garfield), kes päästis Okinawas II maailmasõja veriseima lahingu käigus 75 meest, ilma et oleks kordagi relvast tulistanud. Ta uskus, et sõda on vajalik, aga tapmine mitte. Ta oli II maailmasõja ajal ainus Ameerika sõdur, kes võitles eesliinil ilma relvata. Sõjaväearstina päästis Doss vigastatuid vaenlase tagalast, ravis sõdureid, trotsides kuulirahet, ning sai ise viimaks haavata, kui lõhkes granaat ja teda tulistasid snaiprid. Ta oli esimene sõjaväeteenistusest keelduja, kellele anti Kongressi aumedal.

Drama, War, Biography, History

Nii hea on minna vaatama filmi nii, et ainus mida sa filmist ette tead on see, et peaosades on Andrew Garfield ja Teresa Palmer ja film on sõdurist, kes keeldus relva kätte võtmast, kuid päästis ikkagi paljude meeste elu.

Lugu on siis II maailmasõja päevilt, kui üks noor mees, kes oli usklik ja patsifist, kuid tahtis ikkagi sõtta minna, sest tema arvates oli tema ülesanne minna sõtta meedikuna, et haavatuid aidata. Poiss on antuke ullike, nagu oleks tema poisikesepõlves telliskiviga vastu pead saanud, mitte ta vend, kuid ta on järjekindel ja julge, ning jumal/saatus/kes(mis) iganes hoidis teda ja tema abiga jõudis ühest lahingust tagasi päris palju mehi, kuigi nad kõik olid juba kirjutatud lahingus hukkunute nimekirja.

Et siis selline lugu, kus pildikeeles ei hoita tagasi ja kasutatakse sõja õuduse näitamiseks lähikaadreid soolikates ja ära kistud jäsemetest. Umbes nagu Reamees Ryani päästmise algus, kuid mitte nii rohke punase värviga.

Kuid mis mind juba algusest peale selle filmi juures, mis rääkis Ameerika sõjasangarist, üllatas, oli see, et kergem on öelda, kes neist näitlejatest polnud Austraallane kui lugeda üles kõik, kes olid Austraallased. Ameeriklased olid Andrew Garfield, Vincent Vaugh ja võib-olla veel paar üksikut. Tõsi, Hugo Weaving pole ka Austraalias sündinud, kui oma näitlejateed alustas ta siiski koos filmi lavastajaga Austraalias.

Seega, kes on see filmi lavastaja? Hacksaw Ridge’i lahingu on lavastanud Mel Gibson. Jah, täpselt, seesama originaalne Mad Max, kes tegelikult on tuntud rohkem kui hullumeelne politseinik või siis eriliselt elutruude filmide lavastaja. Ka seda filmi võib iseloomustada nagu segu Lethal Weaponist ja The Passion of the Christ. Siin oli nii huumorit kui ka julma reaalsust. Ja kuigi see tuntud sinisilm ise ekraanile ei tule, siis ilma neist silmadest vaatajaid siiski ei jäeta, kuna Gibsoni dünastia kuues võsuke Milo astub siin esmakordselt ekraanile (otsige piltide pealt üles ;)).

 

Kuigi lugu on väga verine ja vahepeal liigagi religioosne, on film tegelikult ikkagi huvitav ja hästi tehtud.

The keeping Room

Film: The Keeping Room (2014)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Ameerika kodusõja lõpupäevil on kolm naist jäänud üksinda majja – kaks õde ja üks mustanahaline ori. Nad peavad endid ja oma kodu kaitsma kahe julma sõduri eest, kes on ülejäänud lähenevast armeest lahku löönud.

Drama, History

Ma valisin selle filmi vaatamiseks Brit Marlingi pärast, sest tema filmid on alati natuke imelikud, kuid samas väga huvitavad.

Seekordne lugu on siis kodusõja aegsest Ameerikast, kus orjad on vabaks lastud, kuid kõik seda veel ei tunnista ning sõjaõudustes muutunud mehed rändavad mööda laastatud maad, võtavad mis tahavad ja kui vabatahtlikult ei anta või hakatakse vastu, siis on püssitoru kerge tõusma.

Augusta – vanem õde (Brit Marling) – on leppinud sellega, et nende pere mehed on surnud ja orje pole enam, ning kui nad tahavad ellu jääda, peavad nad õppima ise püssi laskma ning maad harima. Louise (Heilee Steinfeld) – noorem õde – elab endiselt usus, et isa ja ta kallim tulevad tagasi ja tema ei pea ju tegema tõid, mis on orjade teha. Mad (Muna Otaru) on vaba, kuid tal pole kuhugi minna, seega jääb ta oma endise pererahva juurde, tehes põllutööd külg külje kõrval koos Augustaga ning püüab Louisel silma peal hoida.

Moses (Sam Worthinton) ja Henry (Kyle Soller) liiguvad ülejäänud armee ees, joovad kõike mis kätte saavad, vägistavad iga naisterahva kellel on õnnetust nende ligi pääseda ning tihtipeale lõppeb nende naiste elu niipea kui iha on rahuldatud.

Kui pesukaru Louiset hammustab ratsutab Augusta naabertallu, kust ta leiab vaid naabrinaise laiba, mürgipudel veel käes ja seega tuleb tal rohu otsimiseks edasi lähimasse saluuni ratsutada. Kahjuks jääb ta seal silma Mosesele. Õnneks saab ta küll rohu, hüppab hobuse selga ja pääseb minema, kuid see teda siiski ei päästa. Moses ja Henry lähevad talle järele.

Kolm naist, kaks iidset tulirelva. Kaks hambuni relvastatud kiimas ja purjus meest.

Sõda teeb inimesed julmaks ja ellujäämise nimel on nad kõigeks valmis.

See oli huvitav lugu.

Kidnapping Mr. Heineken

Film: Kidnapping Mr. Heineken (2015)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Lugu sellest, kuidas planeeriti, läbi viidi, positiivse tulemusega ning vältimatu läbikukkumisega tegeleti kui rööviti õlle suurkuju Alfred „Freddy“ Heineken, mille tulemusel maksti suurim lunaraha, mis kunagi on üksikisiku röövlitele makstud.

Action, Crime, Drama

Mis siis selle filmi kohta öelda – see oli lugu sellest, kuidas neli Hollandlast (kaks Austraalast (Sam Worthington, Ryan Kwanten), üks Brit (Jim Strugess) ja üks Hollandlane (Mark van Eeuwen) :) ) kaotavad majandusraskustesse sattudes oma ehitusäri, ei saa pangast lisalaenu ning satuvad vangi, kui nad püüavad oma majast välja lüüa ninna kolinud punkareid ja muid elunautijaid, kes ei kavates neile kunagi üüri maksta. Kui nad siis vanglast välja saavad, saab üks mees teada, et ta naine on rase, naise isa õiendab tema venna kallal, et ta peab olema tänulik Heniekenile, sest tänu tema makstud palgale on nad üles kasvanud.

Seega, uue aasta ööl, kui neli sõpra traditsiooniliselt sõidavad paadiga mööda Amsterdami kanaleid, tuleb üks meestest – Cor Van Hout – välja ideega röövida keegi kellel on palju raha ja küsida palju lunaraha. Esialgu naeravad kõik, kuid siis hakkab idee tasapisi tõsisemaks muutuma, plaanid selgemaks saama, vajalikud asjad saavad muretsetud, ruumid ehitatud, kuid raha on ikka puudu. Teatavasti kui tahetakse teha raha peab sul olema raha, seda isegi sel juhul kui sa planeerid kedagi röövida. Seega, enne kui minnakse tõelise sihtmärgi järi, röövitakse üks kast raha.

Kui siis lõpuks on Freddy Heineken (Anthony Hopkins) ja tema autojuht (David Dencik) röövitud ja toimetatud nende hoidmiseks mõeldud ruumidesse, ei olegi muud vaja kui viia lunarahakiri politsei postkasti ja oodata, kuni saadetakse teade, et raha on olemas.

Meedia kihab röövimisest, sest üks taksojuht nägi röövi pealt ja seega jõudis sõna sellest meediasse väga ruttu. Ühel hetkel meenub röövijatele, et kui nad tegid lunaraha kirjast koopia (et olla kindel, et kirjale ei jäänud kellegi sõrmejälgi), unustasid nad originaali paljundusmasinasse. Nende õnneks polnud seda keegi avastanud.

Mööduvad päevad, nädalad, Heineken soovib oma kongi muusika muutmist, raamatuid lugemiseks, menüü muutust, tema autojuhi tervis pole stressi tõttu kõige parem … ja siis lõpuks, kui on möödas pea kaks kuud tuleb lõpuks sõnum raha kohta.

Ka raha üleandmine on omaette ooper. Üks auto, juht, raha, telefonikõned, autovahetused, raha sillalt alla viskamine, raha matmine, ratastega koju sõit. Nad oleks võib-olla isegi puhtalt pääsenud, kui nad poleks oma enda lolluse ja usaldamatuse pärast vigu teinud ja vahele jäänud. Nagu Haineken isegi ütles – Sul võib olla kas palju raha või palju sõpru, mõlemat korraga ei saa.

Heinekeni röövimisest on varemgi filmi tehtud, nimelt 2011 The heineken Kidnapping ja siis oli Heinekeni osas Rudger Hauer.