Thor: Ragnarök

Film: Thor: Ragnarök (2017) 
Hinne: A 
Sisukokkuvõte: Thor (Chris Hemsworth) on kaotanud oma võimsa vasara ning leiab end vangistatuna universumi teises otsas. Võidujooksus ajaga peab ta jõudma tagasi Asgardi, et hoida ära Ragnarok - tema kodumaailma ja kogu Asgardi tsivilisatsiooni hukk. Selleks tuleb võita seninägematu vastane, surmajumalanna Hela (Cate Blanchett), kelle viha aluseks on sügavalt isiklikud põhjused. Esmalt peab aga Thor elama üle gladiaatorite heitluse, kus tema vastas seisab endine liitlane Hulk (Mark Ruffalo). 
Action, Comedy, MARVEL

Marveli Ragnarök ei olegi üks lõputu võitlus, vahel lõputu joomine/söömine ja siis taas võitlus nagu sellest vanad norra legendid jutustavad. Marrveli Ragnarök on üks absurdne nali teise otsa, Loki lõputu loopimine, Thori muutmine, tuttavate tegelastega taaskohtumine ning üllatavad külalisesinejad.
 

Sellele filmile annab selle absurdkomöödia näo uus lavastaja Taika Waititi, kellest meie vaatajad kuulsid esimest korda seoses filmiga Mida me pimeduses teeme: mõne vampiiri lugu. Too absurdne mokumentari ei jää palju alla käesolevale filmile. Kuid Thor on parem.

Aga kes on siis need külalisesinejad, keda varasemates Thori või Avangeri filmides nähtud pole. Luke Hemsworth (Chrisi vanem vend), Matt Damon ning Sam Neill. Lisaks muidugi ei saa ju teha ühtki Marveli filmi, ilma et Stan Lee siin kuskil peidetud poleks. Ja siis need osad, kus pole näha, kes häält teeb – Clancy Brown ning Taika Vaititi ise. Kuna korraks mindi tagasi ka ühte eelnevasse filmi, siis pidi ju ekraanile tulema Benedict Cumberbatch ja uuematest tegelastest/pahalastest olid loomulikult Cate Blanchett, Jeff Goldblum, Tessa Thompson, Karl Urban ja siis veel mõned, kes selle filmiga lõpetavad osalemise selles sarjas. 

Et siis näitlejatepark on võimas. Ja polnud vist suurt fantaasia/märuli filmi, millele selles filmis ei vihjataks – Tähesõjad, Shrek, Näljamängud, Sõrmuste isand …

Kuigi mulle meeldis Thori ja Loki nägelus, ning Valkyrie ja Hulki ükskõikne osavõtlikus, oli minu lemmik ikkagi üks vaikiv tegelane, sest Fenrir (küsimus - kelle poeg on legendide kohaselt Fenrir?) lihtsalt on mu lemmik.

Seekordne Thor on suurepärane märulikomöödia, mille lõpus tehakse vaikiv sissejuhatus järgmisesse Avengeri filmi, seega ärge tormake saalist kohe välja.

 

 

 

 

 

 

 

Lost in Florence

Film: Lost in Florence (2017)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Eric Lombard on oma elu ristteel – kas ta jätkab oma ammuse unistuse tagaajamist ja temast saab professionaalne jalgpallur, või alustab ta oma elu teise etapiga ning astub ülikooli juurat õppima? Oma valikute vahel piineldes läheb Eric koos oma kauaaegse kallima Coleeniga oma nõbule Firentsesse külla. Seal saab ta oma üllatuseks osa iidsest kohalikust mängust Calico Storico, ning kõik mida Eric tundus oma elust teadvat, muutub.

Drama, Romance

See kadunud Firenzesse on selline, mingil määral Welcome to … film, kuid samas ka pole. Meenutab osati filmi Toskaana päikses all.

See on siis lugu Ericust (Brett Dalton), kes on koos kallima Colleeniga (Emily Atack) külas Ericu nõbul Annal (Stana Katic) Firenzes. Ericul on suur plaan välja mõeldud, kuidas oma kallima kätt paluda, ning kõik lähebki hästi, terve päev käib „aardeotsimine“ mööda linna, kuid kui Colleen lõpuks avab viimase kasti ja leiab sealt väikese musta karbikese koos sädeleva sisuga, ei ole tema vastus see, mida Eric ootas. Põhjus on see, et Coleen tahaks näha, et ta mehel on kindel juristi tulevik, mitte sportlase ebakindel, kuna töö kaotus on vaid järgmise vigastuse kaugusel. Seega läheb Colleen minema ja Eric jääb oma haavu lakkuma.

Anna abikaasa Gianni (Marco Bonini) veab Ericu lõpuks toast välja kaasa treeningule, kus mehed mängivad midagi, mis oleks nagu Euroopa, Ameerika ja Austraalia jalgpallide ning ragbi segapuder, kuid selle mängu ajalugu on sama vana kui Firenze linn ning mängijate kostüümid on kujundanud Da Vinci. Eric võib küll meestega koos trenni teha, kuid peagi toimuvale suurele võistlusele teda esialgu võtta ei taheta, kuna ta pole kohalik. Kuid kui lõpuks läheb mängijate valikuks, siis ta valitakse ikkagi meeskonda, kuna ta lihtsalt on nii tugev mängija ja neil on tema abi vaja.

Meeskonna harjutamisel käib loomulikult ka publik ja seda enamasti õrnemast sugupoolest, sest karja higiseid ning vormis mehi üksteist klobimas on vaatamine on ju ikka naistele hästi mõjunud ;). Üks neist pealtvaatajatest on Gianni õde Stefania (Alessandra Mastronardi), kes on meeskonna pealiku Paolo (Alessandro Preziosi) on again/off again tüdruksõber, kuid nüüd on ta võtnud endale Ericu giidi rolli. Kuid peagi saab giidist kallim.

Esimene Calico Storico mäng on nende meeskonnale edukas ja Eric leiab, et ta peab Paolole tõtt rääkima, ning loomulikult viskab Paolo ta tiimist välja. Kuid samas ei tea ju mängude korraldaja sellest esialgu midagi ja kutsuvad ikkagi Ericu kohtumisele, et küsida, miks peaks tema, Ameeriklane, saama mängida mängu, milles tohivad osaleda ainult kohalikud mehed. Järgneb tüüpiline „olen Ameeriklane, kuid hingelt olen kohalik“ jutt ning nüüd on vaid vaja Paolo ka nõusse saada.

Enne veel kui lõppmäng tuleb, on Colleen taas kohal ja tahab Ericut tagasi, kuid …

Eks te võite isegi arvata, kes finaalis mängu võidab ning kes auhinna endale saab. See on ju romantikafilm ja Welcome to … mitte „maailm pole õiglane“ lugu :).

Aga vaadatav.