Mary, šotlaste kuninganna

Film: Mary Queen of Scots (2018)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: Suurejooneline ajalooline draama kujutab karismaatilise kuninganna Mary Stuarti (Saoirse Ronan) tormilist elukäiku ja vastuolulisi suhteid Inglismaa kuninganna Elizabeth I-ga (Margot Robbie).

Tegu on hinnatud teatrivisionääri Josie Rourke’i filmilavastaja debüüdiga, mis baseerub Dr. John Guy raamatul “Šotlaste kuninganna: Mary Stuarti tõeline elu”. See murranguline teos tõi avalikkuse ette uusi seni tundmata fakte Mary ja Elizabethi kohta. Sajandite vanuse kuninganna-loo efektne filmikäsitlus on oma teemades üllatavalt päevakajaline ka nüüdisaja maailma naiste jaoks.

Religioosses plaanis rahututel aegadel katoliiklaseks sündinud Mary saadetakse imikuna turvalisuse kaalutlustel katoliiklikule Prantsusmaale, kus ta 15-aastaselt abiellub Prantsusmaa troonipärijaga. 16-aastaselt kuningannaks saanud ja juba 18neselt lesestunud, paneb Mary vastu poliitilisele survele uuesti abielluda. Selle asemel naaseb ta kodusele Šotimaale, et nõuelda oma õigusjärgset trooni. Kuid vahepeal on riigis kontrolli haaranud protestandid ja noore kuninganna poolvend krahv Moray. Ainuüksi dogmaatiline ja naistevaenulik religioosne kogukond muudab Mary trooniletuleku keeruliseks, rääkimata veel pingetest, mida lisab asjaolu, et Šotimaa ja Inglismaa kuuluvad mõlemad jõulise Elizabeth I haldusalasse. Noored rivaalitsevad kuningannad tajuvad teineteises nii suurt ohtu kui ka vastastikust uudishimu ja imetlust. Konkurentidena poliitikas ja armuintriigides peavad need ambitsioonikad naised otsustama, kuidas mängida maskuliinse maailma veriseid võimumänge. Võtnud sihiks olla riigijuhtimises kaugelt enam kui võimsate nõuandjate poolt juhitav marionett, kinnitab Mary peagi oma õigust ka Inglismaa troonile ähvardades sellega Elizabeth'i suveräänsust. Reetmised, mäss ja vandenõud õõnestavad mõlemat kuningakoda muutes Euroopa ajaloo kulgu.

Drama, History, Biography

Oh jah.

Me ju kõik teame seda lugu. Sellest on kirjutatud palju raamatuid ja tehtud palju filme, üheks kuningannast korraga ja ka mõlemist korraga. Treiler on ju suurejooneline ja näitlejad on fantastilised.

Minu esimene hoiatustuluke läks põlema siis, kui üks kirjanik märkis ära, et huvitaval kombel on Mary, kes oli inglane, on siin filmis pandud rääkima šoti(iiri) aktsendiga. Kuid endiselt ma tahtsin filmi näha, Margot Robbie ju ikkagi.

Tänapäevane maailmavaade suudab ikka kõik ära rikkuda. Kuna nad seekord ei suutnud kuningannasid lesbideks teha, siis tehti esimene abikaasa ja õuelaulik armukesteks. Miks küll ometi?

Ja üldse see aeglane ja teksariiet täis film on tõend sellest, et kui naine tahtis olla kunagi edukas, siis pidi temast saama seelikus mees ning kui ta oli noor, ilus ja temast sai ka ema, siis võis olla kindel, et üskkõik kui väga ka tema mees talle armastust ei vandunud, sai temast peagi joodik, võimuahne narr, kes oli nõus millega iganes, peaasi, et ta saaks endale tiitli Kuningas. Ja kui kuninganna oli noor ja ilus, siis on ta kindlasti hoor ja tema laps on kindlasti kellegi teise oma ja ta on oma tiitli, mehe ja lapse saanud kindlasti nõiakunsti kasutades. Põhimõtteliselt siis sama kui spioonidelgi, mida vähem on sinu elus neid keda saab sinu vastu ära kasutada, seda kindlamalt sa oma kohal püsid. Et siis taas kord film, mille treiler on paljulubav, algus kaasakiskuv ja ülejäänud film on üsnagi piinarikkalt aeglane ja jabur.

Aga näitlejatest ka. Saroise on hea näitlejanna, kuid kordki oleks ta võinud oma iiri katsendi ära unustada ning mõelda sellele, et ta mängib siiski Inglise kuningapere esindajat, kes on kasvanud ja hariduse saanud Inglismaal ja Prantsusmaal, mitte šoti mägismaal. Margot on ka suurepärane aga ma ei saa, kui ta on ekraanil valge näo ja punase peaga, siis puudub minu jaoks tema põselt vaid südamekujuline ilumärk, et temast saaks Harley Quinn. Kuid üllatusi oli ka. Joe Alwyn oli taas kord kuninganna soosik (eelmine kord siis kuninganna Anne õukonnas, filmis Soosik) kuid tõelised üllatused olid minu jaoks Guy Pearce, David Tennant, Martin Compston, Brendan Coyle ja Jack Lowden, kaks esimest neist olid täiesti erinavad oma tavalistest karakteritest (Davidit ei tundnud ma üldse ära), Brendanit ja Martinit olen ma harjunud nägema väiksel ekraanil ning Jack on loodetavasti uus tulija, sest ta oli Darnley rollis suurepärane.

Et siis jah, taas kord suurejooneline lugu Inglise õukonnast, taas kord uusverioon Elisabeth I’st, kuid see versioon oli tehtud liialt tänapäevaseks ja lugu ei kandnud ka algusest lõpuni välja.

Pähklipureja ja neli kuningriiki

Film: The Nutcracker and the Four Realms (2018)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: Hiljuti oma armsa ema kaotanud noor ja uudishimulik leidur Clara (Mackenzie Foy) soovib üle kõige võtit, mis avaks ema poolt talle kingitud salapärase laeka. Kuldne niidiots, mille annab Clarale jõulupeol tema ristiisa Drosselmeyer (Morgan Freeman), juhatab tüdruku võtme otsinguil kummalisse paralleelmaailma. See on maagiline paik, mis jaguneb neljaks: Lumehelveste maa, Lillede maa ning Maiustuste maa. Ent lisaks neile on veel Neljas kuningriik, sünge ja ohtlik koht, mida juhib kardetud hirmuvalitseja (Helen Mirren). Koos vapra sõduri Phillipiga (Jayden Fowora-Knight) suundub Clara sinna, et saada kätte võti ning taastada selles kõikuma löönud maailmas tasakaal.

Adventure, Fantasy, Remake Family,

Klassikalise muinasloo suurejooneline ümberjutustus! Kas ikka on? Minu arust on see nagu pigem klassikalise muinasloo suurejooneline unustamine, ning kunagise muinasjutu nime all uue veidruse avaldamine.

Algab nagu ballettki, et minnakse külla ja ka muusika suudab põhimõtteliselt sammu pidada, kuid see mis järgneb ei ole ei ballett ega ka see vana nõuka aegne multikas, see on miski hooooooopis miski muu, miski väga jabur ja väga halb, väga poliitiliselt korrektne, kuid väga halb.

Näitlejad on suurte nimedega ja kostüümid on fantastilised ning rohelist ekraani on kasutatud igal võimalikul viisil, kuid see ei tee kogu seda jaburat lugu mitte põrmugi paremaks. Miks üldse oli seda vaja siduda selle vana klassikaga, miks mitte panna loole nimeks Clara ja neli võlukuningriiki, miks kasutada vaid paari Tšaikovski balletti lugu, miks mitte kasutada neid kõiki?

Ühesõnaga, mõtlesin ma seda filmi vaadates pea iga kümne minuti pärast, et nüüd aitab, edasi ma ei vaata, kuid õnneks on see lühike film, seega sai see jaburdus ruttu läbi.

Vana klassika hoolimatu lörtsimine :(.

Grinch

Film: The Grinch (2018)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: Kauni Kesseküla servas kõrges kaljukorteris elab koos oma ustava abilise Maxiga härra Grinch - suur roheline pehmekarvaline tüüp, kes on paraku hirmus pahatujuline ja küüniline kiusupunn. Mis küll Grinchi torssis meele põhjuseks on? Muidugi lähenevad jõulud! Rõõmupühad täis lusti ja laulu on üksildase Grinchi jaoks piin, mis piin. Nii otsustabki Grinch, va paharet, varastada Kesseküla jõulud. Ettevõtmine on suur ning plaan keeruline, asjad lähevad nii ja naa ning nalja saab rohkem kui Grinchile meeldiks. Õnneks elab Kessekülas aga üks väike tüdruk, kel jõulutunne südames on nii suur, et päästetud saavad nii pühad kui ka Grinch ise.

Animation, Family,

Ma võtsin ikka pikka aega hoogu enne kui ma seda multikat otsustasin vaadata, kuid vaadata ma ju tahtsin, sest ma tahtsin kuulda kuidas Benedict Cumberbatchi hääl sobib tegelasele, kes vähemalt minu põlvkonnale seondub Jim Carreyga.

Jah, ma oleks võinud selle filmi ka vaatamata jätta. Kuigi enamasti meeldivad mulle kõiksugused multikad (kui nad just tõsiselt laste intelligentsust ei alahinda ja talumatult jaburad ei ole), kuid seekord oleks võinud Grinchi osa ükskõik kes sisse lugeda, sest Benedict ei andnud midagi loole juurde.

Mis see siis oli, lugu sellest, kuidas üks küla hüperõnnelikke on üle 50 aasta ignoreerinud üht torssis tegelast, kes elab neist eemal mäe otsas ja siis ühel jõuluõhtul, kui ta lõpuks otsustab neile selle eest kätte maksta, et ta on kõik jõulud lapsest saati pidanud üksi olema, vabandab üks tüütu jõnglane kogu küla eest, kutsub ta õhtusöögile ja Grinch annabki kõigile andeks, nagu poleks kunagi midagi teisiti olnudki.

Mina olen ka Grinch, mulle ei meeldi ka jõulud, sest mis need siis tegelikult on – üks lõputu raharaiskamise kuu, kus peab kõigile ostma kingitusi ja kunagine pühitsemise põhjus (olgu see siis talvine pööripäev, või Jeesuse sünnipäev) on kõigil ununenud. Nagu näiteks ootavad kõik, et jõuludel oleks lumi maas, kuid kui see on Jeesuse sünnipäev, siis tema sündis kõrbes, kus lumest ei osatud undki näha, miks seega peaks lumi maas olema. Võib-olla võiks seda rohkem pidada nagu põhjamaades peetava talvise pööripäeva eelduseks, aga siis ei tehtud kingitusi. Ühesõnaga, Jõulud on üks nendest iga-aastasest tähtpäevadest, mis minu poolest olemata võiks olla.

Aga multikas oli lihtsalt uuele põlvkonnale uus versioon vanast loost.