Enam kui kümme aastat pärast esimeses "Avatari" filmis kujutatud sündmusi viib James Cameron meid tagasi sellele kaugele planeedile. Loo keskmes on Sully perekond, Jake (Sam Worthington), Neytiri (Zoe Saldana) ja nende lapsed. Hädad, mis neid jälitavad, pingutused üksteise kaitsmiseks, ellujäämise nimel peetavad heitlused ning neid tabavad tragöödiad...
Action, Fantasy, Adventure
Lühidalt - Avatar kohtub Titanicuga.
Aga alustame siiski esimesest filmist, sest enne kui ma kinno läksin vaatasin ma kodus üle taas esimese osa, pikendatud versiooni. Noh, esimene oli ju Esimene 3D film, seega oli see võimas ja ma jõudsin kinno seda vaatama suisa seitse korda. Visuaal oli see mille pärast seda nii mitu korda sai vaadatud, sest sisu on ju kohutav, ja nüüd uuesti vaadates sain ma selles veel kord kinnitust, et tegelikult on lugu väga ameerikalik - inimkond avardab oma eksistentsi piire ja esiteks loomulikult asutakse loodusvarasid hoolimatult enda jaoks kaevandama, siis tulevad teadlased ja kui kokku saavad teadlased ja sõdurid ning ka kohalikud, siis sünnib kangelane, kes asub oma inimeste teadmiste ja tõdemustega päästma kohalikke. Ja see mis on lubatud ameeriklastele ei ole loomulikult lubatud teistele. Oh jah, sellel filmil oli võimas visuaalne pool. ;)
Ka teisel osal on ainus tugev külg visuaalne, kuigi see pole enam nii sensatsiooniline, kuna me oleme seda kõike juba näinud ning nüüd kui seda ei pakuta enam ainult 3D versioonis (mina vaatasin 2D versiooni), siis pole ka enam seda AHAA momenti. Ja sisu on … ning näitlejad on … :(
Sisu on seekord põhimõtteliselt kahe mehe vaheline vaen, või õigemini ühe sõjardi pime raev ühe endise sõduri vastu. Ja see raev põhjustab ka paljude teiste süütute olendite surma (nagu ameerika filmides ikka, ühte “paharit” tuleb ju kinni püüda kõige suurema väega ja kõige suurema tulega, ning kes need kõrvalseisjad üldse on ja kellele neid vaja on, oma viga, et vales kohas olid). Ja et lugu ikka visuaalselt võimsam oleks, tehkem need samad tigedad sõdurid esimest osast seekord siis suureks ja siniseks ja seda tigedamaks, kui nad saavad teada, et nende inimesed said surma tänu Jakele. Üleüldse see, et need sõdurid said endale ka sinised avatarid on jabur, aga lisades veel juurde selle, et nad on elusad, ilma oma inimesteta, on veelgi jaburam, kuna Jake avatar sai ju iseseisvaks alles siis kui Pandora hing talle selle võimaldas …, ja siis veel see hullumeelne idee, et tätoveering on osa DNA’st või mis iganes koodist, millega avatarid ehitati või siis oli üks uutest asunikest Pandooral tätoveerija (võibolla aga on see seesama tätoveerijat, kes kaunistas mereelanikke ja nende hingeloomi - suuri vaalataolisi olendeid)… mida iganes, see kõik on niiiii jabur.
Ning ärgem unustagem seda salapärast Kiri viljastamist! Mina pakun, et Grace ei veetnud meeldivalt aega mõne kohalikuga või siis teise avatariga vaid see oli hoopis Pandora hinge pakutud uus võimalus, kuidas Grace saaks edasi elada, lisades Grace teadmistele ka enda teadmised ja võimed - mingis mõttes võib seda vaadata nagu jumalikku rasedust ja Kiri oleks nagu … laske oma fantaasial ise lennata.:)
Kuid minnes uute tigedate avataride juurest kohalike juurde … see uus veemaailm on vaimustav, kõik need uued taimed ja olendid ja kaadrid vee all, kuid kahjuks on kohalikele antud vägagi inimlikud pahed, mis on filmi mõttes vajalikud, kuid samas teevad loost liialt holliwoodiliku. Kui Jake oma suure perega põgeneb sõjardi viha eest merekoloonia juurde (vabandust, kuid ma ei mäleta selle rahva nime) peavad loomulikult pealiku lapsed käituma nagu tüüpilised teismelised, mõnitades uustulijate erinevust ja selle asemel, et neid endi sekka sõbralikult vastu võtta, kasutavad nad võimalust neid eluohtlikesse situatsioonidesse seada. Mitte et Jake lapsed ise ohtusid ei otsiks ja ei satuks ohtlikesse olukordadesse, kuid … noh jah.
Ja siis jõuame me selle kohani, kus kohtavad Avatar ja Titanic :) kuid mida see tähendab, peate ise vaatama.
Paar sõna ka näitlejatest. Kui esimeses osas olid enamus näitlejaid tundmatud (vaid paari erandiga) ja seega ka loomulikumad (kui mitte arvestada nende paari tuntud näo ülenäitlemist), siis selles osas ajavad ka noored ja tundmatud näitlejad oma sabasuled lehvikuna lahti ja seega teevad kõik suuremat šhoud kui vaja oleks, sest kõik teavad ju juba ette, et edaspidi seostatakse nende nime alati selle filmiga ja ükskõik millega nad ka oma karjääris hakkama ei saaks, on nad alati See ja See Avatari teisest filmist. Lisaks sellele, et mõned tahavad end sinise avatarina meeldejäävaks teha, on siin ka üks “Mowgli” (laps, kellest polnud esimeses osas sekundiki juttu, kes jäeti Pandorale, kui “pahad” minema saadeti) kes näitleb kohe eriti üle, et ta ikka oma siniste kolleegide vahel meelde jääks. Ja nii nad selle filmi ära rikkusidki.
Seega, kui te pole veel ise aru saanud, oli see minu jaoks üks vägagi suur pettumus ja selle kolme tunni jooksul jäi mulle silma niivõrd palju vigu, et filmi visuaalset poolt oli vägagi raske nautida. Ja mis kõige hullem, neil on juba valmis kolmas osa (kinos 2024) ja plaanitakse veel ka neljandat ja viiendat ja kuuendat ja …..
