Hr. Morgani viimane armastus

Film: Mr. Morgan’s Last Love (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Midagi hingele

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: HÄRRA MORGANI VIIMANE ARMASTUS on sakslanna Sandra Nettelbecki ("Bella Martha", 2001) liigutavalt südamlik lugu ootamatust sõprusest, mille peaosades teevad sümpaatsed rollid kahekordne Oscari-võitja Sir Michael Caine (Christopher Nolani Batmani triloogia) ja Clémence Poésy ("127 tundi", "Palgamõrvarid Brügges").
Matthew Morgan (Michael Caine) on endine ülikooliproferssor, kes kolis koos oma naise Joaniga (Jane Alexander) Pariisi pensionipõlve veetma. Pärast naise surma veeretab löödud mees päevi õhtusse kui kuutõbine, kuni ootamatu kohtumine ta elule tagasi äratab. Härra Morgan sõbruneb noore prantslannaga, kelle relvitukstegev vitaalsus ja vankumatu optimism sunnivad ka lootuse kaotanud vanamehe tagasi õnne poole komberdama.
Nende igapäevaste jalutuskäikude ajal läbi Pariisi, lõunate ajal parkides ja väljasõitudes maale avastab see ootamatu paar sõpruse võlu, hea kaaslase seltskonnast tulenevat lohutust, kübeke romantikat ja perekonna tähenduse. Nende elu õppetundide kaudu leiavad nad kumbki omal moel taaskord armastuse ja lootuse.

Drama, Romance

See oli üks vägagi liigutav lugu. Mu kinokaaslane pühkis vargsi pisaraid juba poole filmi pealt, mina vana kivisüda ei tundud küll vajadust taskuräti järgi, kuid armas lugu oli ta siiski. Sisult meenutas natuke filmi Ja kui me elaksime kõik koos?

Lisaks üldisele sisule oli seal nii mõnigi teine asi, mis mulle tõsiselt meeldis.

Näiteks selline mõte, et me ei armasta/vihka mitte elu ennast, vaid meie eluga seotud kohti, asju, inimesi. Kui me kaotame meile tähtsad kohad, asjad või inimesed siis me kaotame ka elu mõtte. Tõsi!

Ja need naljad, kui prantslased eksivad tüüpiliste ingliskeelsete väljenditega – meenutab mulle Dark Hunteri sarja, kus Artemis on see kes pidevalt ütleb tüüpväljendeid kas tagurpidi või siis kasutab valesid näitesõnu. Mu enda esimene selline apsakas ei unune mul ilmselt iial, kui ma küsisin ühelt Ameerika noormehelt How long are you? Väga süütu küsimus ju. Kuid noormees punastas ja ütles I believe I’m quite long, but I am 180 tall. Kui ma siis ka veel oma veast aru ei saanud, seletas ta natuke täpsemalt ja siis punastasin ka mina :). Enam ma meestelt sellist küsimust ei küsi :) või kui küsin siis ka mõtlen seda tõsiselt :).

Aga nagu ma juba ütlesin, väga hea film ja väga head näitlejad. Kui teil ei teki raskusi meenutamisega, kust te teate Michale Cainet, Gillian Andersoni või Justin Kirki, siis Clemence Poesy on olnud nii Harry Potteri filmides kui ka Kõmutüdrukus.

Breaking the Girl

Film: Breaking the Girl (2013)

Vaatamise põhjus: puudub

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Sara, tudeng, keda ta kursusekaaslane kiusab, avastab, et teda on mõrvas süüdi lavastatud Alexi poolt, kes on talle kunagi pakkunud võimalust sooritada ideaalset avastamatut mõrva.

Criminal thriller, Gey

Klassika Strangers in a Train kaasaegne tõlgendus. Kaks neiut – Saral on kursusekaaslane kes loobib igal võimalusel kaikaid kodarasse, kuna ta arvab, et Sara tahab ta poisssõpra endale ja Alex kelle on kasuema, kes saab kogu raha endale, kui ta kasuisa peaks surema. Seega lihtne ju, sina tapad minu piinaja ja mina sinu piinaja ja keegi ei oska meid kahtlustada. Kuid lugu polegi nii lihtne. Kui klassikas lihtsalt üks osapoolest keeldub oma osa täitmast, siis siin on mäng veelgi sügavam ja veelgi haigem.

Kuigi lugu ise on hea on tegemist siiski väikse eelarvega filmiga, kus on küll head näitlejad kuid kehv dialoog, seega jääb kahjuks film nõrgaks.

Näitlejateks on sellised noored näitlejad nagu Madeline Zima (The Nanny, Californication), Agnes Bruckner (Private Practice) Kate Levering (Drop Dead Diva), Shawn Ashmore (X-Men)

Võiks ju olla hea film, kuid ….

Filosoofid

Film: The Philosophers (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Midagi teistsugust vahelduseks

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: FILOSOOFID: TARGEM JÄÄB ELLU on kaasahaarav psühholoogiline põnevik, mille tegevus toimub Jakarta rahvusvahelises koolis, kus salapärane filosoofiaõpetaja teeb lõpueksami raames 20 õpilasele ettepaneku viia läbi hüpoteetiline eksperiment.
Intrigeeriva eksperimendi lähteülesanne on järgmine: maailma ähvardab tuumakatastroof ning õpilased saavad ülesandeks valida, kes neist on vääriline saama endale kohta maa-aluses turvapunkris. Selles punkris on ruumi kümnele inimesele ja see tähendab, et neid, kes ei osutu valituks, ootab kindel surm. Siirdudes ühest hüpoteetilisest reaalsusest teise pakuvad noored filosoofid vaatajale võimaluse läbi elada erinevid haaravaid apokalüpsise stsenaariume.

Drama, Thriller, Romance

See oli üks väga hea psühholoogiline triller, kus tuleb hoolega pilti ja lugu jälgida, et tabada kõiki peeneid nüansse, kuidas lugu jookseb ja kes on peategelased, ning milline on tõeline lõpp.

Ma ei taha küll kuidagi leppida ühe filmis välja öeldud väitega, et inimesed on emanasti 40'ndaks eluaastaks mõttevõimetud taandarenevad olendid, kuid meil on meie õigus mitte nõustuda :), ja see ei riku kogu ülejäänud filmi elamust.

Lisaks väga huvitavale loole on ka kõik noored näitlejad, kes olid peaosades väga head: Sophie Lowe (Adore, Once Upon a Time in Wonderland), Rhys Wakefield (The Purge, Home and Away), Bonnie Wright (Harry Potter), Freddie Storma (Harry Hopper, Pitch Perfect), George Blagden (Vikings), James D’Arcy (Cloud atlas, Mansfield Park).

See on kohe kindlasti film, mida tuleb vaadata ja alati tuleb meeles pidada et kõige tugevam põhjus asjade tegemiseks ja otsuste langetamiseks on armastus!

Lahendamata juhtum: Naine puuris

Film: Kvinden i buret (2013)

Filmi vaatamise põhjus: polegi põhjus

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: LAHENDAMATA JUHTUM: NAINE PUURIS on esimene osa taani krimikirjaniku Jussi Adler Olseni menukast põnevikesarjast, milles Carl Mørck osakonnast Q uurib lahendamata juhtumeid.

Endine politseiülem Carl Mørck (Nikolaj Lie Kaas, "Inglid ja deemonid", "Brødre") suunatakse vastloodud osakonda Q, kus tema ja ta ainsa kolleegi Assadi (Fares Fares, "00.30", "Kopps", "Jalla! Jalla!") ülesandeks on üle vaadata ja arhiveerida vanu lahendamata juhtumeid. Töönarkomaanist politseinikku jääb painama viie aasta eest teadmata kadunud naispoliitiku Merete Lynggaardi (Sonja Richter, "Elsker dig for evigt" ) juhtum, mis klassifitseriti enesetapuks. Naine haihtus laevareisil, jättes ainsa tunnistajana maha oma ajukahjustusega venna (Mikkel Boe Folsgaard, "Kuninglik armulugu"). Carl ja Assad ei usu ametlikku versiooni ning selle juhtumi uurimine viib mehed sügavale vägivalla ja kurjuse maailma, mis varitseb Skandinaavia klantsitud pealispinna all.

Thriller, Criminal

See oli üks vääääga põnev kriminaal draama, väga heade näitlejatega. Kui raamatust, mille põhjal film on tehtud, on filmi kasvõi vaid pool jõudnud on ka raamat väga hea.

Aga näitlejad – Nikolaj Liea Kaas on kunagi ammu ammu mänginud koos Mads Mikkelseniga Rohelistes Lihunikes (Pöffifilm) ja ullikest vennda Uffet mängiv Mikke Boe Folsgaard mängis Kuninglikus armuloos koos Madsiga. 

Ja Fares – tema on pildile varem minu jaoks sattunud koos Alexander Skarsgardiga :).

Hea film!!!

Üks asi veel. Üks stseen siin filmis, kui Merete meenutab mis juhtus enne seda autoavariid, kus mõlemad ta vanemad surma said, mängib ta autos, pannes käed selja tagant oma ema silmadele ja siis isa silmadele, kes oli roolis ja nii see avarii juhtubki. Kuskil filmis on olnud täpselt sama situatsioon, et peategelase lapsepõlves on olnud autoavarii, kus ta vanemad või vähemalt üks vanematest hukkub ja põhjus on selles, et tüdruk on mänguhoos kinni katnud juhi silmad. Aga mis film see on? Ma ei suuda seda meenutada ja see piinab! Äkki keegi lugejatest teab?

Lovelace

Film: Lovelace (2013)

Vaatamise põhjus: puudub

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: LOVELACE toob vaatajateni 1970. aastate legendaarse pornostaari Linda Lovelace'i loo, kelle tähelend sai alguse kurikuulsast 1972. aasta hardcore pornofilmist "Deep Throat", millest on kujunenud üks kõigi aegade legendaarsemaid ja suurima kassatuluga pornofilme.

Linda Lovelace oli kunagi tavaline Florida koolitüdruk nimega Linda Susan Boreman, kellest sai peale isehakanud filmitegija Chuck Traynoriga (Peter Sarsgaard, "Jarhead", 2005) tutvumist maailmakuulus pornostaar. 1980. aastatel jättis Linda pornotööstuse selja taha ning lahutas vägivaldsete kalduvustega Traynorist, keda ta süüdistas oma naiivsuse ärakasutamises ning pornofilmidesse ja prostitutsiooni meelitamises. Hiljem sai Lindast üks feministliku pornograafiavastase võitluse eestkõnelejatest.

Drama, Biography

Nüüd siis lõpuks jõudsin ka mina selle filmi ära vaadata. Ei olnud midagi väga meeldejäävat. Head näitlejad! Kurb lugu! Kuid ei midagi muud.

Viies Võim

Film: The Fifth Estate (2013)

Vaatamise põhjus: puudub

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: VIIES VÕIM ("The Fifth Estate") on tõsielusündmustel põhinev dramaatiline põnevik, mille keskmes on 21. sajandil ühe enim kõneainet pakkunud organisatsiooni - Wikileaksi - meeskonna püüdlused tuua avalikkuse ette võimukandjate ebaseaduslik tegevus ja valitsev korruptsioon. Pannes aluse uuele ajajärgule, mille märksõnadeks on valgust kartvate saladuste paljastamine, plahvatusohtlike uudiste lekitamine ja salastatud informatsiooniga hangeldamine, muutis WikiLeaks maailma igaveseks. Wikileaksi alusepanija Julian Assange´i rollis Benedict Cumberbatch ("Star Trek - Otse pimedusse", telesari "Sherlock").

Lugu saab alguse kui WikiLeaksi alusepanija Julian Assange (Benedict Cumberbatch) ja tema kolleeg Daniel Domscheit-Berg (Daniel Brühl) ühendavad jõud, et võimueliiti salaja jälgima asuda. Nappide rahaliste vahenditega loovad mehed veebikeskkonna, mille kaudu saab anonüümselt jagada salastatud andmeid ja dokumente, eesmärgiga tuua päevavalgele valitsuste ja suurettevõtete hämarad teod. Peagi avaldab WikiLeaks rohkem põrutavaid uudiseid kui traditsioonilised meediakanalid kokku.

Kui Wikileaksi meeskond saab enda valdusesse USA suurima salastatud luuredokumentide kogu, tekib meest vahel tõsine vastasseis küsimuses, mis on vabas ühiskonnas saladuste varjamise - või nende avalikustamise - hinnaks.

Josh Singeri stsenaariumi aluseks on Wikileaksi endise kaastöötaja Daniel Domscheit-Bergi mälestuseraamat „WikiLeaksi telgitagused. Maailma kardetuimat veebilehte tegemas” (eesti keeles ilmunud 2011) ja „WikiLeaks: Inside Julian Assange’s War on Secrecy” (autorid David Leigh ja Luke Harding).

Drama, Biography

Suhteliselt lühikese aja jooksul juba teine eluloofilm piinatud geeniusest. Nii nagu Jobs’gi oli ka Assange selle filmi järgi enesekeskne kretiin, kes läks üle laipade, et saavutada seda, mida tema tahtis ja mida tema õigeks pidas. Jah, otse loomulikult pole film päris elue, sest film on raamatu põhjal ka raamat on kirjutatud ühe osalise mälestustel ja igal lool on teatavasti kolm poolt – minu pool, sinu pool ja mis tegelikult juhtus (alles ma ju kirjutasin täpselt sama raamatu arvustusse :) – Styxx). Seega oli see kindlasti hollywoodilik ülevõlli keeramine, kuid sellegi poolest ei usu ma, et Assange oleks tegelikkuses ülimalt hooliv ja teistega arvestav pühak.

Aga filmi oli kaasatud tõsiselt tugev näitlejate kahurvägi. Alustades Benedict Cumberbatchiga, kes on ka siin mõnusalt Holms’ilk geenius. Kuid Daniel Brühl (Ja kui me elaksime kõik koos?, 7päeva Havannas) oli fantastiline. 

Ning kui te mõtlete, et kus te olete näinud varem Anke osas olnud Alicia Vikander’i, siis kui just mitte kollases pressis koos Alexander Skarsgardiga, siis kindlasti filmis Kuningik Armulugu, või Anna Karenina. 

 

Ja Islandlanna Brigitta – Carice van Housen - on Troonide Mängu Punane Naine. 

Ning siis loomulikult natuke Stanley Tuccit (kuidas siis ilma temata saab, ikka natuke, kasvõi viieks minutiks ekraanile) ja Laura Linney ning teised vähem või rohkem tuntud näitlejad.

Film on ju hea ja teema terav. Kas me ikka peame kõike teadma? Kas nende teadmiste eest makstav hind on seda väärt? Kas saladused on oma hinda väärt? Kas õndsas teadmatuses elamine on meile lihtsam? Kas patoloogiline valetaja on õige isik otsutama, milliseid saladusi tuleb paljastada milliseid mitte ja kelle elu hinnaga?

Ning kõige lõpuks, kui te tundsite ära üks moment ühed tuttavad purjed ühe tegelaskuju t-särgil, siis te ilmselt olete piraadid – hahahahahahah.

Viis Legendi

Film: Rise of the Guardians (2012)

Filmi vaatamise põhjus: puudub

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: "Viis legendi" on suurejooneline, maagiline seiklus, milles peategelasteks on Jõuluvana, Lihavõttejänes, Hambahaldjas, Une-Mati ja Pakasepoiss. Legendaarsed tegelased lapsepõlvest, kelle erakordsed võimed on tänaseni saladuses hoitud. Kui üks eriti tugev kurikael otsustab maailma hirmu abil endale allutada, peavad viis legendi ühendama oma jõuvarud, et kaitsta kogu maailma laste lootusi, uskumusi ja kujutlusvõimet.

Drama, Comedy, Animation

Nii armas, nii naljakas ja nii soft version of Nightmare Before Christmas :)!

Esiteks, Külampoiss – ta oli Troonide mängu noore kuninga Joffrey animatsioon, õnneks vaid välimuse poolest, kuid hääle andis talle Chris „noor Kapten Kirk“ Pine. 

Järgmisena Jõuluvana – ma poleks iial arvanud, et Alec Baldwin on see, kes vene atsendiga inglise keelt rääkis. Kuid tegelane ise on sürr.

Hambahaldjas – Isla Fisher … väga väga armas tegelane.

Lihavõtte Jänku/Känguru :) – Hugh Jackman, talle sobis selline osa, oli ta siis väike sabajups või suur võitlusjänku, fantastiline.

Ja Kotipoiss/Oogie Boogie man – Jude Law, poleks arvanudki, kuid Tim Burtoni Boogie man on õudsam.

Aga jah, et siis see oleks olnud nagu DramWorks versioon Burtoni Nightmare Before Christmas, kuid nende film oleks siis Nightmare Before Easter :).

Minu lemmiktegelased kogu filmi peale olid Pöialpoisid ja Unemati. Ma olen küll ilmselt praegu tülis oma Matiga või siis Oneroiga, polegi veel päris sotti saanud, kelle valdusalasse ma sattunud olen, kuid unega on probleeme … kuid see selleks. Ja Lihavõtte munad said oma rõõmsa Värvi jooksu (Color Run) :).

Ühesõnaga, oli see üks vägagi naljakas ja vägagi armas pühade eelne film, mida on naljakas vaadata nii lastel kui ka täiskasvanutel. Ja selles filmis tutvustati järgmise DreamWorks multika tegelasi ka – nimelt Cupcake tegelase näol :).

Kõiksugu muud toredat stuffi selle filmi kohta saab siit lingilt.

Ah jaa, veel üks asi … siia multikasse, mis on täis igasugu traditsioonilisi muinasjutte, oli isegi Velvetine Rabbit sisse toodud :).

 

Varjatud Kuningriik

Film: Epic (2013)

Vaatamise põhjus: puudub

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: VARJATUD KUNINGRIIK on lennukas ja naljakas animaseiklus, mis viib vaataja peidetud maailma, millesarnast keegi pole varem näinud. “Jääaja“ ja “Rio“ loojate film jutustab loo ammusest võitlusest, milles on vastamisi headuse jõud, kes kaitsevad loodust ja hoolitsevad meid ümbritseva keskkonna tervise eest, ning kurjuse väed, kes püüavad seda kõike hävitada. Kui teismeline tüdruk leiab end korraga sellest varjatud kuningriigist, peab ta ühinema naljakate ja kangelaslike tegelaskujudega, et päästa nende maailm … ja seda tehes ka meie oma.

Drama, Animation, Romance

Eile lihtsalt oli selline õhtu, kui ma võtsin ette paar multikat. Ja esimene oli Epic.

Ei oodanud midagi ja film ei pakkunud ka midagi. Ma ütleksin pigem, et lugu oli hüpik ja jättis õhku palju küsimusi – Mis juhtus MK emaga? Mismoodi saab olla Ronin Mandrake poeg? Kas tavaliselt tuleb õienupust uus ilmakodanik, või antaksegi tavaliselt õie puhkedes kellelegi uuele edasi kuninganna ülesanded? Kas Tara ja Ronin olid õde/venda, ema/poeg, kallimad? Mismoodi saak MK … ühesõnaga visuaalselt ilus kuid sisuliselt nõrk lugu.

Kui MK esimest korda oma lapsepõlve kodu/isa maja poole läheb tuli mulle elavalt Psycho maja pilt silmade ette :).

 Nüüd siis tegelaste häältest. Ma vaatasin originaali, seega räägin Hollywoodi näitlejatest. 

Josh Hutsherson andis hääle Nod tegelaskujule (ilmselt on see ta ainus rolli, kus ta oma kaasnäitlejatega ühe pikkune on või siis neist pikem :)). Kuninganna Tara sai oma hääle Beyoncé Knowlesilt. Ajaloolasest päevakoer Nim Galuu sai oma hääle Steven Tylorilt, kuigi ma arvasin, et see võiks olla John Travolta. Ja pea pahar Mandrake oli Cristopher Waltz. Ah ja, MK oli Amanda Seyfried. Kuid ka nende hääled ei päästnud filmi.

Behind the Candelabra

Film: Behind the Candelabra (2013)

Vaatamise põhjus: puudub

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Film Behind the Candelabra põhineb Scott Thorsoni autobiograafial.

Scott Thorson, noor biseksuaalne mees, kes on kasvanud kasuperedes, tutvub toretseva meelelahutusmaailma gigandi Liberacega ning leiab end ühtäkki romantilises suhetes legendaarse pianistiga. Mähituna rikkusesse ja küllusesse, naudivad Scott ja Liberace pikka suhet, kuid lõpuks hakkab see suhe Scotti ahistama. Suurusavalt naiselik kuid sügavalt kapis istuv Liberace hoiab Scotti eemale väljasolevast maailmast, ning sunnib teda läbi tegema ekstreemset välimuse muutus plastilise kirurgia abil, lihtsalt oma meeleheaks, kuid Scott hakkab lõpuks mässama. Kui Liberace leiab endale uue kallima, visatakse Scott tänavale. Scott otsib seejärel juristide abi, et saada endale seda, mida ta omast arust kaotanud on. Kuid vaatamata kõigile katsumustele, ei purune noormehe ja staari vaheline side päriselt kunagi.

Music, Drama, Gay, Biography

 

Mis ma siis oskan selle filmi kohta öelda – OMG, OMMFG! Tõsiselt!

Peategelasi Liberachet ja Scotti mängivad Michale Douglas ja Matt Damon. WOW!

Kõik siin filmis on natuke veelgi suuremaks ja veelgi kiiksulikumaks keeratud kui tundub et tegelikult oli. Kuid Douglas Liberacena – deem, esiteks wow kui vanaks ta on jäänud ja teiseks, Douglas käitus sama diivalikult ta ka Kalliskivi romaani ja Rooside sõja filmis :).

Matt Damon – filmi alguses on ta tõsiselt beebinäoga nooruk, kes filmi lõpuks meenutab ’Lõvinaist’. See ’ilulõikus’ annab talle põsesarnad, mis meenutavad õlanukke mida Lady Gaga paar aastat tagasi kandis. Aga muidu teeb Damon fantastilise rolli.

See ’Ilukirurg/lihunik’ kes lõikab nii Liberacet kui ka Scotti on filmis kehastatud Rob Lowe poolt. Noh tegtelikuses Dr. Jacl Startz ei ole ise nii kohtutavalt lõigatud, kuid Lowe kehastatud Startz oleks nagu ise enda nägu peegli ees kohendanud – see oli tõsiselt üle vindi keeratud.:)

Film oli väga hästi tehtud, lugu on dramaatiline ja koomiline. Näitlejate park on uhke – Dan Aykroyd, Debbie Reynolds, Garret M. Brown, Scott Bakula.

Võib-olla tuleb see film meie kinodesse Pöffi raames, võib-olla mitte. Meie põhjanaabritel oli ta igatahes tavalises kinokavas. 

Ja siin tibake maestrot ennast:

Metallica: Through the Never

Film: Metallica: Through the Never (2013)

Vaatamise põhjus: puudub

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Noor kutt Trip (Dane DeHaan, Chronicle, The Place Beyond the Pines) on Metallica kontserttuuril transameheks ning järjekordse kontserdi ajal saadetakse ta mingit kiireloomulist ülesannet täitma. Saatuse ja asjaolude tahtel kujuneb sellest üks parajalt kummaline õhtu, mille taustal kulgeva kontserdi raames teeb laval raju etteaste METALLICA koosseisus James Hetfield, Lars Urlich, Kirk Hammett ja Robert Trujillo.

Music

Neile kes teavad Metallica muusikat – fantastiline kontsertfilm!

Neile kes kardavad, et äkki see saab olema üks Night of the Living Dead ja natuke muusikat – hoopis vastupidi, kontsert on ennekõike ja siis natuke kõrvallugu.

Kas teie mäletate millised supervõimed olid Dane DeHaanil filmis Videopäevikud? :) Mulle meenus lõpus see film kui nad Vancuverit lammutama hakkasid :).

Aga kes on siis see seltskond, kes on kogunenud Metallica kontserdile – õllekõhtudega pikajuukselised keskealised mehed, kelle lapsepõlv möödus Metallica plaate kuulates; natuke nooremad õllekõhtudega mehed, kes teavad Enter Sandmani; noored punkarid ja muusikaarmastajad; rinnakad naisterahvad, kes arvavad endiselt et avar dekoltee ja juuste loopimine võib neile huvitava öö kindlustada :).

 

Kuid band ise – Hetfiled, Ulrich ja Hammett – vana sool, mis ei hävine. Trujillo – basskitarriga palvetajaritsikas. Ausalt, ma olen Metallica muusikast nii kaugeks jäänud, et ma isegi ei teadnud et Jason Newsted enam Metallicas pole.

Aga muusika on neil endiselt raju ja film oli hästi kokku pandud, seega kui te vähegi seda muusikat kuulate, minge vaatama.