What’s Love Got to Do with It?

Film: What’s Love Got to Do with It? (2022) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.imdb.com/title/tt13430858/      

Kultuurideülene rom-com.

Comedy, Romance, Pöff

Noh jah. Millest alustada? Esiteks, see film pole kuidagi seotud selle tuntud lauluga! Teiseks see pole “Love, Actually” või “The Best Exotic Marigold Hotel” uus versioon! See on tegelikult üks järjekordne kultuurideülene rom-com, mis on täis klišeesid, nagu paljud teised rom-comid, mis käesoleval aastal nii suurtele kui ka väikestele ekraanidele jõudnud on, seekord pole tegelased lihtsalt mitte ameeriklased vaid inglased.

Aga millest see film siis on? Zoe (Lily James) on auhinnatud dokumentalist, kuid ta pole edukas olnud kohtingutes. Tema lapsepõlvekodu naabripoiss Kazim (Shazad Latif) õpib arstiks ja tahab olla hea poeg, ning on nõus sellega, et tema vanemad talle naise otsivad. Kui Zoel on vaja uut ideed, millest järgmist auhinnaväärilist dokut teha, pakub ta välja ettemääratud abielu, et ta jälgib Kazimi teekonda naise leidmisest kuni abieluni, kui mitte kaugemale.

Noh jah, võite kolm korda arvata, kas siin on tegu armastusse kõndimisega või eluaeg armastuse kõrval kõndimisega, lihtsalt siiani on nägemisvälja piiranud traditsioonid ja kultuur.

Ma oleks oodanud sellist filmi Bollywoodist (noh siis oleks ta vähemalt tunnike pikem olnud ja me oleks näinud palju rohkem tantse ja laule, kui praegu), kuid briti versioon on imelik - Zoe ema Cath (Emma Thompson) on halb version teiste kultuure omaks võtta proovivast londonlasest, James (Oliver Chris) on karikatuurne versioon loomaarstist, kellel pole loomade kõrvalt aega kohtamas käia, seega nõustub ta Zoe ema kosjasobitamisega. See pidev armastuse ja õige otsimine on täpselt samasugune muinaslugu, nagu Zoe neid pidevalt oma sõbranna lastele räägib, sest see mida tegelikult otsitakse, on kedagi kes oleks suurepärane nii voodis kui seltskonnas ja et see kõik püsiks samal tasemel igavesti.

Üks kahest, ma kas olen sellistest filmidest välja kasvanud ja küüniliseks muutunud, või on viimasel ajal romantiliste komöödiate tase väga väga madalale kukkunud, keskendudes liialt “huumorile”, kultuuriülesusele, ning sponsortie toodete reklaamimisele.

Kahju, kuid see oli üks väga nõrk film.

The Son

Film: The Son (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.imdb.com/title/tt14458442/      

Peeteri elu on kiire, tal on käed täis uue elukaaslase ja pojaga, kui ta eksnaine tuleb talle rääkima tema teismelise poja Nicholase probleemidest.

Drama,  Pöff

Jälle üks etenduse järgi tehtud film.

Aga lugu on siis järgmine ja sama vana nagu üks tänapäevane teismeliste äng.

Edukal ärimehel on poeg endisest abielust ja ka väga noor uus poeg. Tal on isa, kes on alati oma karjääri oma perest ettepoole tõstnud ja ta loodab, et tema pole selline isa, kuid …

Tuleb välja, et tema poeg pole juba kuu aega koolis käinud, kui küsitakse, miks, ei oska ta vastata, kõik on talle nii raske ja rõhuv ja keegi ei mõista teda ja temas valitsevat valu saab ta vallandada vaid siis kui ta endale haiget teeb. Ta tahab nii ema juurest ära, tahab isa ja oma uue venna juures elada, kuid ta tahab ka, et ta vanemad taas koos oleksid, ja ta ei mõista kuidas ta isa uus naine temaga sai mehkeldama hakata, kui ta teadis, et mees on abielus ja tal on poeg …

Minu jaoks koosnes see lugu mitmest tänapäevaste noorte probleemidest mida mina ei mõista - vanemate lahutusega mitte leppimine; kõik kes neid ümbritsevad, on neid alt vedanud; kõik neid ümbritsevad on intellektuaalselt neist madalamad; nad ei tea, mida nad teha tahavad oma eluga ja neilt ei tohi seda ka küsida, sest see piirab nende loomingulisust ja valikuvabadust; neil on õigust kõigile halvasti öelda, kuid hoidke piip ja prillid, kui te neid kuidagi kritiseerite.

See on raske lugu. See on lugu täis ängi, täis raskeid valikuid ja pidevat eneses kahtlemist ning munakoortel käimist. Kas valetajat saab usaldada, kui ta sind ilusti ja südamest palub? Kas lahkujat saab kinni hoida, kui sa nii väga soovid, et ta jääks? Kas on midagi kohutavamat kui ellujääja süütunne?

Vaal

Film: The Whale (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte:https://www.imdb.com/title/tt13833688/     

Eraklik inglise keele õpetaja püüab oma võõrdunud tütart taas tundma õppida

Drama,  Pöff

See üks lause, millega IMPD’s seda filmi iseloomustatakse, on vaid pinnavirvendus sellest, millest see film tegelikult on.

Charley annab tõesti loovkirjutamise loenguid … online kursusena ja keegi tema õpilastest ei tea milline ta välja näeb. Tal ei käi külas keegi peale koduabilise/põetaja/endise poisssõbra õe. Ta on suur. Nagu te ta postrilt näete, ta on SUUR. Ta suudab vaevalt liikuda ja tema kirg on toit. Ning kui ta nii jätkab (filmi alguses saab ta kerge südari) siis pole teda enam kauaks.

Just siis kui ta on südarit saamas, ilmub tema ukse taha Thomas, jumalasõna kuulutaja, kelle ta kutsub sisse, et poiss loeks talle ette üht esseed “Mobi Dickist”. Kui kriis on möödas ja Liz on kohale jõudnud, saadavad nad Thomase minema.

Teades nüüd, et tal pole enam palju jäänud kutsub Charley oma tütre endale külla. Ta pole tüdrukut näinud üheks aastat, sellest ajast kui tüdruk oli kaheksa. Ellie, nagu teismelised ikka, on täis viha ja põlgust ja ka kurjust … nagu hüljatud kassipoeg, turtsub ja sisiseb.

Kui Charley pakub talle raha, on tüdruk nõus jääma, mingiks ajaks, kui isa tema eest ta kirjandid valmis kirjutab. Samal ajal ilmub taas välja Thomas, kes on ikka väga kindel, et  kui Charley kuulab jumala sõna, siis saab ta terveks, et Thomas on saadetud tema ukse taha tema kõige haavatavamal hetkel põhjusega.

Mida Thomas ei tea, on see, et Charley hädade põhjuseks, miks ta on emotsionaalne sööja ja miks ta enda ees ei hoolitse on just nimelt religiooniga seotud kaotus ja mitte ühegi entusiastliku noore jutt ei pane teda uskuma sellesse, kes ei kuula meid tegelikult ja kes ei hooli neist pisikestest ussikestest sellel sinisel pallil.

See film on tehtud teatrilavastuse põhjal, seega toimub kõik ühes väikses korteris, osalisi on kuus ja ajaliselt kestab kõik ühe nädala. Selle nädala jooksul saab selgeks räägitud nii mõnigi asi, mis siiani polnud selgeks räägitud, paljastatakse nii mõnegi osalise tõeline pale, nende saladused ja võibolla suunatakse neid ka õigele teele. See on lugu kahest kõige surmavamast inimkonna küljest - ülekaalulisus ja hoolimatu julmus - kaks asja, mida Ameerikas on omamoodi au sisse tõstetud, tehes ülekaalulistest filme ja seriaale, ning ka hoolimatu julmus on täiesti tavaline osa noorte filmidest ja seriaalidest … kõigil on ju õigus olla need kes nad tahavad olla, vahet pole, kas see teeb neile endile liiga või teistele, nad tahavad olla sellised ja me peaksime nende valikut austama. 

See on kurb lugu ja eriti kurvaks teeb asja see, et Charleysuguseid on palju ja neid saavad aidata ainult nad ise. Nagu Charley ise ütles, olge ausad ja kirjutage asjadest nii nagu nad on.

Menüü

Film: The Menu (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.imdb.com/title/tt9764362/       

Kaks noort reisivad koos ülejäänud külalistega väiksele saarele, et nautida eksklusiivses restoranis vägagi eksklusiivset menüüd, mille on peakokk ekstra neile valmistanud, koos väikeste šokeerivate üllatustega.

Thriller, Comedy, Horror, Pöff

“Menüü” sobib suurepäraselt selliste filmide nagu “Fantasy Island”, “Ready or Not”, “The Hunt” ja kõik teiste selliste lugude hulka, kus kuhugi üksildasse kohta kogutakse kokku inimkonna “halvimad” esindajad või siis kutsuvad need “halvimad esindajad” endi sekka tavainimesed, et nendega siis natuke “nalja” teha.

Kõigil külalistel on põhjus, miks nad sinna on kutsutud, mõni põhjus on tähtsam teine tühisem, kuid nad kõik on kuidagi peakokka solvanud. Kuid selles seltskonnas on üks, kes ei peaks seal tegelikult olema, seega kuhu ta liigitada, kas kööki või söögisaali? Tegelikult pole ju vahet, sest õhtusöögi lõpp on suisa plahvatuslik.

Kuid siiski, kui üks osa toidus läheb valesti, siis rikutakse ka ju terve söök! Aga äkki on siiski võimalik mõni käik siiski päästa, kui lisada mingit muud koostisosa, või muuta midagi küpsetamise ajas või viisis?

See oleks üks igati hurmav kogemus, vaatamata mõne roa toorusastmele või siis teise vürtsisusele, kuid see, et kogu menüü lõpetavad Ameeriklaste lemmikud - juustupurger ja smoorid - rikub kogu naudingu.

Eriline meelelahutus ja suurepärased näitlejad.

Naise sõna

Film: She Said (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte:https://www.imdb.com/title/tt14807308/    

Ajalehe New York Times ajakirjanikud Megan Twohey ja Jodi Kantor olid need, kes tõid lugejateni ühe meie aja kõige olulisema loo - loo mis pani aluse #MeToo liikumisele ja põrmustas aastakümneid kestnud vaikuse Hollywoodis toimuva seksuaalse ahistamise ümber.

Drama,  Pöff

“Naise sõna” on taas kord üks ajakirjandusliku triumfi dramatiseering. Seekord on siis aluseks Harvey Weinsteini aastaid kestnud väärtegude paljastamine, kui Thowey ja Kantor veensid tema ohvreid oma lugu rääkima, ja seda just selle eesmärgiga, et nende tütred ei peaks kunagi sellist kohtlemist taluma võimukate meeste poolt, nagu veel eelmisel sajandil ja ka selle sajandi alguses täiesti iseenesest mõistetavaks peeti. 

Selles pooldokumentaalis lööb kaasa ka Ashley Judd, kelle julge avalik tunnistus toimunud ahistamisest oli see, mille abil said Thowey ja Kantor tõestada, et nad ei peksa niisama segast, vaid avaldavad tõde. Üleüldse, on sellel filmil vägagi arvestatav näitlejate kooslus, ka kõige väiksemates osades on näha suuri nimesid, kuid selle ühe rolli on filmitegijad väga oskuslikult välja mänginud, et keegi ei peaks oma resümeesse panema, et ta on seda inimest kehastanud.

Teistel sellise sisuga filmid on auhindade jagamisel vägagi edukad olnud, saab näha, kuidas neil läheb, sest film on ju hea ja näitlejad on suurepärased.

Inisherini hinged

Film: The Banshees of Inisherin (2022) Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.imdb.com/title/tt11813216/      

Eluaegsed sõbrad on pole seda enam ühtäkki, kui üks neist otsustab järsult teisega sõpruse lõpetada, ning selle tagajärjed on mõlemi jaoks julmad.

Drama, Comedy, Pöff

Iirimaa. Rohelised laiuvad aialapid. Meri. Koduloomad. Saareelanikud. Nad teavad üksteist juba ammu. Neil on oma harjumused. Nagu Pádraic Súilleabháin ja Colm Doherty, nad on alati iga päev kell kaks läinud kõrtsi, et teha õlle või paar. Nad räägivad … mitte millestki, nad … on sõbrad ja kõik teavad seda, seega on väga imelik kui Pàdraic üksi kõrtsi tuleb ja veelgi imelikum kui Colm ütleb talle, et nad pole enam sõbrad ja mis veelgi hullem, et Pàdraic ei tohi temaga enam rääkida, sest Pàdraic on igav. Siiani pole ta igav olnud, kuid nüüd on ta igav. Ning veel - kui Pàdraic ikkagi Colmiga räägib, siis lõikab ta endal sõrme otsast, ning kui Pàdraic ikka tuleb temaga rääkima lõikab järgmise …

Sellel saarel elavad imelikud inimesed (nagu väikesaartel ikka). Neil on omad harjumused ja omad kiiksud. Mõne kiiksud on heatahtlikud, teise omad pahatahtlikud. Igaüks tahab uudiseid kuulda, kuid on ka uudiseid mida keegi ei taha kuulda. Nad kõik elavad üksteise taskus ja kõik teavad kõigist kõike, kuid nende seas on ka inimesi, kes tahavad elada teistsugust elu, tahavad teha midagi, mis midagi tähendaks ka paar sajandit hiljem ja näha oma elu jooksul rohkem kui väikest hütti, koduloomi ning imelikke saareelanikke. 

Selles filmis on nalja (sellist musta huumori nalja) ja on draamat (sellist üksikute, isoleeritud inimeste üksluise elu draamat) ja mis kõige tähtsam, siin on suurepärased näitlejad ja vapustavad loodusvaated.