Everest

Film: Everest (2015)

Hinne: A

Sisukokkuvõte: Tõestisündinud loo põhjal valminud suurejooneline draama jutustab kahest ekspeditsioonist, mis jäid 1996. aastal Mount Everestile ühe kõigi aegade jõhkraima ja ohvrite rohkeima tormi kätte. 7 000 meetri kõrgusel merepinnast algab Surmatsoon, mille tingimustes hakkavad inimorganismi funktsioonid järkjärgult üles ütlema. Loo kangelastel tuleb neis üliekstreemsetes oludes teha ränkraskeid moraalseid valikuid ja üliinimlikke jõupingutusi. „See on valus, vaevarikas ja surmohtlik - miks sa seda teed?“, küsib ajakirjanik Jon Krakauer (Michael Kelly) Everesti baaslaagris õdusa tule ümber istuvatelt mägironijatelt. Vastused on sama erinevad kui alpinistid ise, ulatudes tagasihoidlikust ja vaesest postiljonist ambitsioonika ja rikka arstini.

Põhiosa filmi võtetest toimus looduslikult rasketes tingimustes Nepalis Khumbu orus, Everesti baaslaagris ning Itaalia Dolomiitides.

Drama, Action, Biography

Müts maha nende inimeste ees, kes tahavad ja julgevad võtta ette sellist hullumeelset ronimist. Minu jaoks lõppeks see retk ilmest esimese rippsilla juures, sest mitte mingi jõud või soov ei suudaks mind sundida jalga panema sellise ebakindla ehitise peale, vahet pole kui mitu tuhat inimest on elusalt sealt juba üle läinud. Filmis küsib ajakirjanik teistelt ronijatelt, Miks? Miks te ronima lähete? Mina küsin endalt sama küsimust iga võistluse stardis, miks, miks ma küll ometi siin olen, miks ma end taas piinan, kuid finišisse on enamasti nii hea jõuda, vaid paaril korral on finiš olnud pisaratega ja hambad ristis.

Fantastiline lugu, fantastiliste näitlejatega ja polegi klassikaline Hollywoody happy ending, kuid külmumissurm olla teatavasti kõige meeldivam surm, sest lõpus pole enam valus ja hea soe on olla.

Sõjale kaotatud noorus

Film: Testament of Youth (2014) 
Hinne: B 
Filmi lühikokkuvõte: Nooruse Testament on kuum lugu armastustest, sõjast ja mälestustest. Film on tehtud Vera Brittaini Esimese Ilmasõjast rääkiva raamatu põhjal, millest on saanud klassikaline lugu sõjast naise silmade läbi.
Drama 

Tavaliselt kommenteerin ma filmi vaid ühe korra, vahet pole mitu korda ma teda uuesti vaatan ja palju mul uusi mõtteid tuleb teistel vaatamistel, kuid siiski ei kipu ma kunagi midagi lisama esmase arvustuse juurde. Kuid Sõjale kaotatud noorus on selles suhtes eriline film. Kuna ma esimest korda vaatasin seda filmi siiski pea tikutopsi suuruselt ekraanilt, lennuki mootor kõrvas mürisemas ning seetõttu ma vaid nägin, kuid ei kuulnud filmi, kirjutan ma siiski sellele filmile uue arvustuse. Üks totter kõrvalpõige siia ka, et esimest korda vaatasin ma seda filmi samuti päev enne täiskuud :).

Aga nüüd siis filmi juurde. Lugu on Verast, noorest neiust, kelle suurim soov on minna Oxfordi ülikooli, kuid ta elab ajastul, kus naised ei olnud kõrgharidusega ning nende ainus eesmärk elus pidi olema abikaasa leidmine, laste kasvatamine ning kodu korrashoid. Kuid Vera ei taha sellega leppida, tema ootab elult palju enamat. Aga tema vanemad ei ole huvitatud tema harimisest ülikoolis, pigem on nad valmis selle raha panema klaveri peale, et teda harida kui tüüpilist potentsiaalset abiellujat ja koduperenaist.

Vera vend Edward on koolivaheajal kodus koos sõbra Victoriga ja samal päeval kui Vera teavitab, et ta ei kavatse kunagi kellegiga abielluda, saabub ka Roland. See nelik veedab koos suurepärase suve jalutades, ujudes, kirjandusest rääkides ja tasapisi hakkavad Vera ja Roland üksteise poole liikuma.

Kooliaasta algab taas, poisid lähevad kooli ja Vera ja Roland hakkavad kirju vahetama. Edwardi pealekäimisel lubab isa ka Veral minna tegema Oxfordis sisseastumiseksameid, ning kuigi Vera ei tee eksamit nii nagu nõuti – ta kirjutab ladina keele asemel saksa keeles – saab ta siiski ülikooli sisse. Nad kõik on rõõmsad, sest sügisest lähevad nad kõik koos ülikooli.

Kuid algab sõda. Ja kõik noored mehed tormavad end sõjaväkke kirja panema, ning kuigi isa ei luba Edwardil end kirja panna, palub Vera, et isa lubaks Edwardil olla mees ning minna oma riiki kaitsma.

Sõda pidi ju kiiresti läbi saama, poisid ei oleks pidanud üldse rindele jõudmagi, kuid … esimesena läheb Prantsusmaale Roland ja kui ta puhkusele tuleb on ta muutunud. Vera võitleb kogu hingega, et Roland taas sõjaõudustest tagasi tema juurde tuua ja enne kui Roland tagasi minema peab on nad kihlatud.

Rindele läheb ka Edward, Victor jääb esialgu koju, kuna tema nägemine pole piisavalt hea.

Sõda on julm, venib pikaks ja ta röövib paljude noorte inimeste elud. Üksteise järel saab Vera lööke vasakult ja paremalt ja tal on tunne, et ta ei jaksa enam edasi minna. Lootuses olla vennale lähemal ja teda sellega kuidagigi kaitsta läheb ka Vera rinde õeks ning näeb välihospidalis palju noormehi, kes on sandistatud, kellel on hinges suuremadki haavad kui kehal. Paljud ta patsiendid on „vaenlased“ kuid ka nemad on noored mehed, keda on jäänud koju ootama armasamad, emad, õed …

See sõda on röövinud Veralt kõik ja vaatamata sellele, et ta pärast sõja lõppu taas ülikooli läheb on ta tegelikult murtud inimene, sest ta ei suuda kuidagi leppida nende kaotustega, mis see sõda talle tõi ja ta ei mõista neid inimesi, kes pole õppinud selle sõja õudustest ja õhutavad uut vaenu sakslaste vastu.

Sõjale kaotatud noorus on üks väga emotsionaalne lugu ja seda toetab ka visuaalne pool – need vaiksed lähikaadrid murest murtud nägudest …. See film pani mind mõtlema sõjast ja sõjaväe kohustusest ja noorte valmidusest sõtta tormata. Kas mina oleks valmis minema näiteks medõeks? See on raske teema ja tõsine teema, kuid see film on suurepärane.