Üheksakümnendate keskpaik, väike linn Marokos ja pealtnäha lihtne perekond. Fouad on pühendunud tööle kohalikus postiteenistuses, ta ronib levimastide otsas ja üritab inimeste sidevahendeid töös hoida. Temast kiirgab soojust ja elujaatavust ning ta on nii perekonna kui ka linnakese hing – kuni ühel päeval hakkab ta tervis halvenema ja meel tuhmistuma. Füüsilist ja vaimset tervist halvav haigus süveneb iga päevaga. Fouadi lähedased seisavad silmitsi raske katsumusega, leppides muutunud peredünaamika ja hääbuva inimeluga.
Filmi keskmes on naine, kelle mees muutub üha lapselikumaks, ja poeg, kes peab astuma vanemlikku rolli. Imetlusväärse tugevuse, armastuse ja ühtehoidvusega seisavad nad vastu elu keerdkäikudele ning õpivad iga päev muutuvat Fouadi ja ka iseennast üha uuesti tundma.
Drama, Pöff
“Elu istub mulle hästi” on ühe perekonna lugu. Filmi alguses saavad õved üle pika jaa kokku, kui kokkusaamise põhjus pole sugugi mitte rõõmus. Välismaal elav vend on koju matustele tulnud. Kodumajja sõites meenutab noorim vend õnnelikke aegu, enne kui pere harmoonilist eksisteerimist hakkas segama isa imelik käitumine, tema mäluaugud, vihapursked maniakaalsed tegevustuhinad. See kõik pani emale topelt koormuse, sest ta polnud nõus, et lapsed koolist ära tuleks ja tööle läheks.
Rasketel hetkedel meenub emale, kuidas nad abikaasaga koos kasvasid, kuidas teatud vanuses pandi ta mehele ja kuidas ta siis aastaid hiljem, poeg käe otsas oma armsama juurde tagasi tuli ja nad koos kodukülast võimalikult kaugele läksid ja pere veelgi suurendasid.
Kui isa lõpuks nii kaugele saadakse, et ta arsti juurde on nõus minema, ütleb arst pärast läbivaatust vaid “Minge koju, puhake, ärge üle pingutage ja võtke seda rohtu”.
Kuid olla täiskohaga põetaja ning ka pere kuidagi toita, see pole kerge. Kuigi ema naeratab ja lubab lastele nende soove täita, saab ka tema jõud üks hetk otsa.
See on tegelikult lugu sellest, kui raske on koos elada kellegiga kellel on Alzheimeri tõbi. Kogu filmi jooksul ei öelda kordagi, mis on isal viga, kuid filmi lõpus olnud Q&A ajal, ütles seda režisör. See lugu meenutas mulle väga Santa Montefiore raamatut “Here and Now”, kus pereema on see kellel mälu kaduma hakkab, kuidas keegi teda ei usu, isegi arst mitte ja ravi on puhkus.
Huvitav lugu ja hästi esitatud.
No comments:
Post a Comment