kaader filmist

kaader filmist
Showing posts with label Diane Kruger. Show all posts
Showing posts with label Diane Kruger. Show all posts

Monday, April 22, 2019

Welcome to Marwen

Film: Welcome to Marwen (2018)
Hinne: C
Lühikokkuvõte: 8. aprillil, aastal 2000, sattus algav kunstnik Mark Hogancamp (Steve carell) jõhkra rünnaku ohvriks, kui viis meest peksid ta vaeseomaks ja jätsid surema. Selle rünnaku tagajärjel on Markil jäänud vaid ähmane mälestus ta varasemast elust, kuna ta sai rünnakul tõsise ajukahjustuse. Meeleheitlikus soovis oma mälu tagasi saada, ehitab Hogancamp oma tagaaeda miniatuurse II maailmasõja külakese, nimega Marwen. Kahjuks tulevad Marki deemonid üha uuesti tagasi, et teda kummitada, eriti siis kui teda kutsutakse kohtusse andma tunnistusi nende viie mehe vastu, kes teda ründasid.
Biography, Comedy, Drama, Fantasy
 
See oli üks film, mis pidi ka meie kinodesse jõudma, kuid ei jõudnud.
Visuaalselt fantastiline, meenutas kohe üliväga aastate tagaust „Sucker Punch’i“, kuid sisuliselt.
Ma saan täiesti aru, miks ta meie kinno ei jõudnud ja miks tal tegelikult rahvusvaheliselt väga hästi ei läinud, kuigi lugu on humoorikas ja nukumäng on suurepärane, siis sisu jääb vaatajale kaugeks.

Üks järjekordne joodikust kunstnik, kes oma suure suu ja väikese veidruse tõttu jääb kiusajate rusikate alla. Kaotades oma mälu ja endise joonistamise oskuse, hakkab ta oma loomingulist poolt väljendama nukkudega oma hirme läbi mängides ja nendest hirmudest tulenevaid stseene ülespildistades. Tema peksijatest saavad SS-lased ja teda aitavatest naistest saavad tema salakavalad partisanid. Kuid lisaks on veel ka tema salakaval pahe, joomise asendanud, Marsi printsessi nimeline tabletikuninganna. Ja tema uus nabrinna, kelle heasõbralikkusest ta valesti aru saab …

Visuaalselt suurepärane, kuid sisult imelik, tiba logav lugu.
 
 


Friday, October 9, 2015

Kõrvalekalle



Film: Maryland/Disorder (2015)
Hinne: C
Sisukokkuvõte: Vincent on Prantsusmaa eriüksuste sõdur, kes on just Afganistanist tagasi tulnud ning kannatab post-traumaatilise stressi all. Ta palgatakse kindlustama Jessie turvalisust. Jessie on rikka Liibanoni ärimehe naine, kes elab nende luksusvillas „Maryland“.

Vincent hakkab aga kogema meeletut kütkestavust naise suhtes, keda ta kaitsma peab ning tundub, et ta muutub lausa paranoiliseks. Seda muidugi mitte juhul, kui tal õigus on ja oht ongi tegelikult väga lähedal.
Drama, Thriller,

Sellel filmil on kõik eeldused et olla hea ja huvitav film, kui vaid vaatajatega oleks natuke rohkem jagatud taustalugu/infot, kui vaid Vincenti segadushetki poleks saatnud vägagi ebameeldiv muusika. 

Lugu iseenesest on ju tore algus heale klassikalisele armastusromaanile, kus turvamees ja rikkuri naine leiavad üksteist, kui rikkuriga midagi juhtub ja naine jääb turvamehe valvata, kuid see film ongi vaid algus. Kui vaid lisaks Vincenti paranoiale ja reaalsetele rünnakute ärahoidmistele oleks siis vähemalt Vincenti ja Jessie suhte algus usutavam olnud. Kuigi see oli esimene film kus ma nägin Matthiast naermas, ei olnud see siiski piisav. Matthiase ja Marion Cotillardi vaheline suhe Roostes ja luus oli usutavam, kuigi teema oli sama raske, või raskemgi veel.
 
Et siis üks festivalilik film, mis ei pruugi paljudele tavakinokülastajatele meeldida, kuid mida kriitikud armastavad.

Friday, April 5, 2013

Keha

Film: The Host (2013)
Vaatamise põhjus: raamat
Hinne: F
Filmi lühikokkuvõte: Filmi tegevustik toimub tulevikus, kus inimkond vallutatakse võõra nähtamatu liigi poolt, kellel puudub füüsiline vorm. Need võõrad hinged võtavad üle inimeste kehad ja kustutavad nende mälu. Võitlus maailma pärast on lõppenud, aga võitlus inimeste tuleviku pärast on alles alanud!
On vaid käputäis ellujäänuid, kes võitlevad selle invasiooni vastu. Üks nende seast on Melanie Stryder (Saoirse Ronan), kelle keha vallutab hing nimega Rändaja. Selle asemel, et oma meeltest lahti öelda, keeldub Melanie alla andmast ning täidab Rändaja mõtted kujutluspiltidega oma armastatust Jaredist (Max Irons). Melanie on valmis riskima kõigega, et päästa oma väljavalitu ja tõestada, et armastus ületab kõik raskused.

Stephanie Mayer on kirjutanud sellise toreda raamatu nagu The Host, millest nüüd Hollywood on vändanud oma nägemuse. Nägemuse mis iseeneste polegi nii paha. Jah ok, kuna raamat on ka üle 600 lehekülje, seega ei saagi kõike kahetunnise filmi sisse suruda, kuid see mis on filmi pandud pole paha.

Kuid … mis mind tõsiselt marru ajas oli see seltskond amatöörnäitlejaid, kes oli mängima pandud. Või siis on filmi režissöör sedavõrd saamatu, et ta ei suuda panna näitlejaid loomulikult mängima panna ning pärast ei osand ka lasta häid kaadreid kokku lõigata. Tõsine külateatri tunne tuli. Vahepeal tuli suisa nutt peale, sest see kõik oli nii saamatu ja puine.
Ja need viljapõllu stseenid – tõsiselt produktiivne on ju vilja koristada nii, et rahvas on suvalistesse kohtadesse üle põllu laiali puistatud ja siis igaüks nüsib oma sirbiga väikseid salke, mille nad suvaliselt laiali loobivad … mul on tõsine usk inimkonna ellujäämisvõimesse :)!

O'Shea vennad
Jared
Kui ma raamatut lugesin tekkis mul endal ettekujutus, keda ma oleks tahtnud näha osatäitjatena. Ma ei osanud kedagi panna Melanie ossa, kuid Jared, Ian ja Kyle olid mul küll kindlalt paigas.



Ja kumma Rändaja „keha“ Max Irons reaalsuses valinud on? :)

Aga jah, see film … täielik jura!!!!!

Wednesday, August 22, 2012

Wicker Park


Film: Wicker Park (2004)

Filmi vaatamise põhjus: kokkuvõtte tundus väga huvitav
Hinne: A-
Filmi lühikokkuvõte: Mattew (Josh Hartnett), noor Chicagos elava reklaamijuht, paneb oma elu ning ärireisis Hiina ootele, kui ta arvab, et ta nägi restoranist lahkumas Lisat (Diane Kruger), kes on ta elust kaks aastat tagasi ootamatult ning jäljetult kadunud eluarmastus. Oma sõbra Luke (Matthew Lillard) abiga jälitab Matthew järjekindlalt Lisat, ning satub otsingute käigus hoopis teise naisterahva otsa, kes ütleb oma nime samuti Lisa olevat, kuid kes on Matthewle teadmata hoopis näitlejanna Alex (Rose Byrne), kelle käsi on olnud mängus nii Lisa kadumises kui ka leidmises.
 
Vot siis selline lugu ja öelge mulle, et see ei tekita teis huvi.

Tegu on tõsiselt Shakespeareliku juhuste ja kokkusattumuste mänguga. Seda on suisa nauding jälgida kuidas väiksed pusletükid tasapisi filmi lõpuks paika loksuvad. Tegelikus elus on ju ka kõik vaid juhuse küsimus – pruugib vaid astuda vastakule selle asemel et astuda paremale ning see, mis oleks pidanud juhtuma siis kui astud paremale jääb juhtumata, ning me ei saa iial teadagi, mis jäi juhtumata. Õnn võib nii mõnigi kord seista otse meie selja taga, kuid me lihtsalt ei keera õigel hetkel ringi.

Umbes sarnane juhuste ja kokkusattumuste mäng käib ka filmis Sliding Doors.

Mõlemad vägagi nauditavd filmid ja väga head näitlejad.

Tuesday, August 21, 2012

Hüvasti, mu kuninganna


Film: Les adieux à la reine (2012)
Vaatamise põhjus: treiler oli vägagi ahvatlev
Hinne: D
Filmi lühikokkuvõte: Film jutustab ammustest aegadest läbi ühe naise silmade, kelle ülesandeks oli lugeda Prantsuse kuningannale Marie-Antoinette'ile (Diane Kruger) raamatuid. 21 aasta pärast meenutab Sidonie Laborde (Léa Seydoux) neid aegu, hirmsat revolutsiooni 1789. aasta juulis. Neid kolme Prantsusmaa jaoks olulist päeva. Teda haarab nostalgia möödunud aegade järele.

  


Marie-Antoinetist on tehtud palju filme ja iga üks neist pakub tema elust uue versiooni. Seekord siis pakutakse Prantsuse kuningakoja kolme viimast päeva enne giljotiini. Taaskord on tegemist raamatu ekraniseeringuga - Farewell, My Queen: A Novel by Chantal Thomas, Moishe Black.
 
Mis siis öelda – see film on festivalide lemmik, selline … selline festivalilik. Imelik. Veniv – kuigi film oli vaid tund ja 40 min, oli mul tunne nagu oleks kolm tundi igavat filmi vaadanud. Tõlge oli … nagu ikka halb – mitte et ma prantsuse keelt oskaks, kuid kui ikka pilt ja all olevad sõnad üldse kokku ei lähe, siis on ju midagi valesti.

Ühesõnaga, kui vaadata midagi Marie-Antoinetist, siis pigem Sofia Coppola ja Kristen Dunsti varianti ja kui vaadata ilusat ajaloolist kostüümidraamat siis pigem Kuningliku armulugu.