Downton Abbey

Film: Downton Abbey (2019)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: Tulvil suurejoonelist ja luksuslikku elustiili, peent inglise huumorit, kirgi ja romantikat, südamevalu ja meeleheidet ning skandaale kesk kõrgseltskonna rangeid reegleid – on Downton Abbey kõigi aegade edukaim Inglise draamasari. Paljukiidetud ja arvukalt auhindu võitnud sarja võimas finaal kinoekraanil jutustab, mis saab Crawley’de aadliperekonna ning neid teenindava majapersonali värvikast elust pärast 6. telehooaja lõppu.

On aasta 1927 ja me naaseme taas Yorkshire maakonda Downton Abby lossi, kus elab Granthami krahv Robert Crawley (Hugh Bonneville) koos oma kauni naisperega. Elegantset paleed ja tema asukaid ootab nüüd ees elu suursündmus ning härrasrahvas ja teenijate vägi on aukartusest ja korraldamise vastutusest oimetu. On oodata kuninglikku visiiti.

Hoolimata ehtinglaslikult väljapeetud kommetest ning talitsetud emotsioonidest hakkavad sündmused eskaleeruma täiesti ebasündsal kiirusel ja lossielanike päevad saavad täis segadust, tunnetemöllu ja ootamatuid lahendusi.

Downtoni ustav teenijaskond on kuningapere ülbe ülemteenri ja peene prantsuse peakoka saabudes sõjakalt meelestatud ja pensionile läinud Carson (Jim Carter) kutsutakse vastutusrikka sündmuse puhuks teenistusse tagasi.

Püüdlik Molesly (Kevin Doyle) saab hakkama elu suurima fopaaga.

Armastuse keerdkäigud raputavad nii Bransonit (Allen Leech), Daisyt (Sophie McShera) kui Edithit (Laura Carmichael).

Isalt krahvkonna majandusliku juhtimise üle võtnud ja hiljuti moto-entusiastist Henry Talbotiga abiellunud (Matthew Goode) Leedi Mary (Michelle Dockery) on mures Downton Abbey tuleviku pärast.

Vankumatud vanaprouad Isobel (Penelope Wilton) ja Violet (Maggie Smith) on rohkem kui kunagi varem täis kuraasi ja iha vastastikku mõõtu võtta, aga kui kuningliku vastuvõtu puhuks sõidab kohale ka kiuslik kauge sugulane, panevad need kavalad rebased ühise eesmärgi nimel seljad kokku.

Millise mulje jätab Downtoni-pere kuningale ja kuningannale, seda saad teada kinosaalis.

Drama, History

 

See on sari, mille ma avastasin väikese hilinemisega aga siis tegin paari unetu ööga jällegi puuduoleva tasa, sest kui seda sarja juba kord vaatama hakata, siis tahad ikka näha võimalikult palju ja võimalikult kohe. Ja nüüd siis ongi lugu läbi. Kuid nüüd võib ju võtta Julian Fellowesi raamatu „Lõpetamataminevik“ ning kujutada ette et ülejärgmine põlvkond elaks siis juba sellist elu.

Aga see viimane vaatus … see on ikka suurepärane. Võib-olla mõnes kohas oleks mõni asi olemata võinud olla, kuid ka need kohad käisid asja juurde. Selline ilus võimalus näidata või anda vihjet, kuidas nende kõigi elud edasi võivad minna ja kuidas nad kõik siiski õnneliku lõpu poole tüürivad.

Ja need kostüümid ja loodusvaated ja näitlejad, kes siia veel lisandusid … suurepärane.