Soosik

Film: The Favourite (2018)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: on 18 sajandi algus. Inglismaa on sõjas Prantsusmaaga. Sellele vaatamata on õukonna meelelahutuseks pardiralli ja ananassi söömine. Nõrga tervisega kuninganna (Oliva Colman) on troonil ning ta lähim sõber leedi Sarah (RAchel Weisz) juhib tema asemel kuningriiki, hoolitsedes samal ajal Anne halveneva tervise ja tema vahelduvate tujude eest. Kui saabub uus teenijanna Abigail (Emma Stone), muudab tema tahkus ta Sarahile meeldivaks. Sarah võtab Abigaili oma tiiva alla, ning Abigail näeb selles võimalust tagasi saada oma kõrgseltskonna tiitel. Mida enam Sarahi aega läheb sõjapoliitika peale, seda enam veedab kuninganna seltsidaamina aega Abigail. Nende üha süvenev sõprus annab Abigailile võimaluse täita oma ambitsioone, mida ta ei lase rikkuda mitte ühelgi teisel naisel, mehel, poliitikal ega jänesel.

Comedy, Drama, History

Kas teate mis mulle tõsiselt vastukarva on? See, et kui Hollywood teeb filmi tugevast ja võimukas naisest, siis teeb ta sellest naisest kindlasti lesbi. 19 sajandi lõpus ja 20 sajandi alguses olid kõik edukas ja võimukad naised kas litsid või nõiad ja nüüd on nad kõik lesbid. Võtame kasvõi Emma Stone eelmise aasta Pöffi filmi Sugupoolte heitlus, või siis alles hiljuti kinos olnud Colette, või Kristen Stewatri selle aasta filmi, Lizzie, – kõikides on peategelaseks tugevad naised, kes ei ole seilanud vikerkaarevärvides lipu all siiani, kuid nüüd on vaja seda välja tuua ja rõhutada. Loomulikult on ka varem tuntud lugudesse toodud selliseid vimkasid, kuid viimane aasta on nendest kohe eriti üle ujutatud. Ma olen sellest väsinud. Naised võivad olla edukad ja võimukad ka ilma selleta, et nad kas müüks oma keha meestele, hinge saadanale ning salaja ihaldaks naist oma voodisse.

 

Aga film siis. Film algab väga paljulubavalt, nagu treilergi. Humoorikas, kiire, visuaalselt nauditav, suurepärane näitlejamäng … ning siis unustataks nagu ära mis esialgne plaan oli, et nüüd on juba vaataja nagunii kinni püütud, seega tapame nad siis nüüd igavuse ja absurdsusega.

Tõsine pettumus. Algab ju nii paljulubavalt, kui nad oleks vaid suutnud kuni lõpuni loos huumorit lisaks draamale hoida ja ka jaburuse samas skaalas kui algus oli, oleks lõpuni ka hea emotsioon säilinud.