Diary of a Chambermaid

Film: Diary of a Chambermaid (2015)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: 1900’ndate Prantsusmaa, külaelu. Célestine, noor ja vabameelne naisterahvas, kes on palgatud toaneitsiks Lanlaires pere poolt, saabub nende juurde Pariisist rongiga. Joseph, tema palkajate tujukas aednik, võtab ta rongijaamast peale ning viib ta majja. Célestine võtab „lahkelt“ vastu hr. Lanlaire, kes asub teda koheselt kabistama. Ning siis ta kohtub pr. Lanlairega, vägagi ebameeldiva naisega, kes hoiab kõvasti kinni klassi erinevustest. Kohe algusest peale ei tõota see kõik hästi lõppeda …

Drama

 

See film on tehtud 1900 ilmunud samanimelise, Octave Mirbeau poolt kirjutatud raamatukese ainetel. Filme on ka varem selle raamatu ainetel tehtud.

Lugu on siis Pariisitarist, kes töötab toaneitsina. Ta on seda ametit pidanud vahelduva eduga erinevate perede juures, mõnede juures pikemat aega mõnede juures vähemat aega, mõnedega õnnelikumalt mõnedega piineldes ning vahepeal kui kindlat kohta pole on ta ka vaid oma keha müünud, et ära elada.

Nüüd on ta siis saanud läbi agentuuri töökoha maal, mõisas. Mõisas on lisaks temale ka aednik ning köögitüdruk. Mõisa peremees on valmis näperdama ja voodi viima igat naisterahvast, kes käeulatusse satub ja perenaine on verine kõigi naisterahvastega, keda ta tunneb olevat oma rivaalid. Ega Céleste ka kade pole, igale käsklusele järgneb enda ette pobisetud salvav vastus.

Célestine on harjunud igasuguste pererahvaste mängudega ja alandustega, seega pole talle sugugi üllatuseks kui perenaine saadab teda treppidest üles ja alla jooksma ükshaaval nõela, niidi, kääride järele. Kuid ka tema on vaid inimene, seega kui ta saab kirja, et ta ema on surnud, siis variseb ka tema kokku aga ta perenaine ütleb ikkagi, et see ei tohiks tema tööd segada, „kuivata silmad ja mine lauda katma!“

Lisaks Céleste peremeeste imelikule käitumisele on tiba imelikud ka nende naabrid ning enamus külakese elanikest vaid naudib klatši mitte pole mures inimeste elu pärast. Kõik see meenutab Célestele ta paljusid eelnevaid ametikohti.

Kui aednik hakkab Céleste vastu huvi üles näitama, leiab neiu, et lõpuks ometi on ta silma jäänud kellegile, kes ei näe vaid tema keha ja ta kiireid jalgu, vaid ka teda ennast. Teda ei sega see, et mees peab salajast sõda prantsusmaa juutide vastu, või et tal on plaan oma kogutud rahaga osta väikese linnas kõrts, kuhu ta Célesti talle appi vajab, või ka see, kuidas ta viimase puuduoleva raha saab … Céleste on valmis oma eluks.

Toatüdruk Céleste osas on viimane Bonditüdruk Lea Seydoux ja ma pean kahjus tunnistama, et sellele neiule sobib kivinägu, sest need vähesed korrad kui ta naeratas või koketeeris või mõnda muud emotsiooni välja näitas, siis jättis see nii vale ja võltsi ja punnitatud mulje, et parem oleks olnud see osa välja jätta.

Lugu oli iseenesest hüplev ja ebamäärane ning mitte eriti kaasakiskuv. See võis olla sellest, et aluseks on ikkagi mitmed erinevad lookesed, mida on püütud üheks teha või siis lihtsalt nad ei püüdnudki. Vaadatav film, kuid ei juhtu ka midagi, kui ei näe.