Hinne: draama B, komöödia F
Filmi lühikokkuvõte: Kui naistemehest ilmateadustaja Steve Dallase
(Owen Wilson) kunagine parim semu Ben Baker (Zach Galifianakis) pärib võõraks
jäänud isa varanduse, asuvad mehed juriidilisse võitlusse Beni hirmuäratava
õega (Amy Poehler).
Drama, Comedy
Esiteks – SEE EI OLE KOMÖÖDIA, see
on komöödia sugemetega draama.
Ilmaennustajast naistemees käib
aegajalt oma natuke ullikesel sõbral silma peal hoidmas ning talle raha laenamas,
et mees saaks elada tema poolt valitud elu – mahajäetud tehase juures soojakus,
kus ta kasvatab kanepit ning kirjutab raamatut elu mõttest.
Steve vihkab oma tööd ja tal on
alati näpud põhjas, kuid iga naisisik on tema vallutuse sihtmärk.
Siis saab Ben teada, et ta isa on
surnud. Steve viib Beni tagasi nende lapsepõlve külla isa matustele.
Beni õde Terry vihkab nende kasuema,
verinoort neiut Angelat (Laura Ramsey) ja usub et ta vend Ben on otsustusvõimetu idioot, kes
peaks olema hullumajas.
Kui Ben esialgsest šokist üle saab,
saabub teine –isa päranduse jagamine. Viimsele abikaasale on tähed taevas ja
mälestused, õele raha võib-olla kunagi sündivate laste jaoks ja kõik muu –
maja, äri, maa, raha – jäi Benile.
Õel aga on suured plaanid nende isa
kauplusega ning ta pole kindel, et Ben oleks pädev raha ja maaga ümberkäima. Ja
kui Benil lõpuks kohale jõuab, mille ta pärinud on, siis tal tekivadki suured
ja uskumatud plaanid.
Steve on kõigil nendel
perekondlikel sündmustel juures ja ta ei suuda uskuda, et talle polegi midagi
jäetud. Sõites pidevalt edasi tagasi linna ja maa vahet (kuna Stevel sõidab
ikka aegajalt endiselt katus ära) on ta oma tööd kaotamas, pidevas kanepiuimas
ja Beni kasuemasse armumas.
Kuid kui Ben tahab oma suuri
ideesid teostada, peab ta kohtus tõestama, et ta on piisavalt normaalne, et ise
otsustada oma rahade kasutamise üle ning tal tuleb ka hakata võtma tablette.
Kui ma seda filmi vaatasin, mis
peaks olema nagu komöödia, kus ka peaosades on kolm tundu komöödianäitlejat,
siis tegelikult sai mulle üsna ruttu selgeks, et komöödia taha on peidetud väga
tõsine lugu. See kõik meenutas mulle üht raamatut, mida ma praegu loen –California
– vahe on lihtsalt selles, et raamatus on juba jõutud sellesse düstoopilisse
maailma, millest Ben tahab hoiduda ja teeb plaane selle vältimiseks, kuid tema
ideed on need millest raamatus räägitakse, mis seal juba on teostatud, mis pole
küll tööle läinud täpselt nii kuidas Ben sooviks, kuid ideed on alguses olnud
samad.
Minu jaoks oli ikkagi tegemist
vägagi tõsise filmiga sellest, kuidas tänapäeval on kahte tüüpi inimesi, neid
kes elavad kinniste silmadega ja on valimis laskma suure puu maha raiuda vaid
selle pärast, et nad ei näe vastasmajas elavat neiut, kes harrastab akna ees
lahtiriietumist; ja siis need kes on küll silmad avanud, kuid nende vaateväli
on väga kitsas ja suunatud vaid enda kinnisideedele. Kõikvõimsad tabletid
suudavad neid, kes kõrvale kalduvad suruda tagasi kindlasse vormi ja neid kes on
vormis muudab tuimaks alkohol ja muud mõnuained. Me elame pehmes mullis ja kui
me kord sellest välja saame …
Seega veel üks kord – SEE EI OLE
KOMÖÖDA, ei ole mõtet otsida paaniliselt nalja ja naerda sunnitult iga väiksemagi
võib-olla nalja peale.
No comments:
Post a Comment