JAFF: Unustatud häälte püüdja

Film: Hoshi o Ou Kodomo (2011)

Filmi vaatamise põhjus: üks tore anime tuleb ikka JAFFi raames ära vaadata

Hinne:  B+

Filmi lühikokkuvõte: Makoto Shinkai värskeim animefilm on kaunis jutustus tüdrukust, kes võtab ette pika teekonna, et jätta hüvasti oma isaga. Asuna veedab oma päevad kuulates müstilist muusikat kristalsest raadiost, mille ta sai mälestuseks oma kadunud isalt. Ühel päeval ristuvad tema teed Morisaki ja Shiniga, kes otsivad surnute maad, et tuua sealt tagasi oma kõige lähedasemate inimeste hinged.

Nii tore on aegajalt vaadata mõnd südamliku animed. Ma olen endale kogunud kõik võimalikud Miazaki/Ghibili stuudio animed, ning mulle tõesti meeldib neid aegajalt ikka uuesti ja uuesti vaadata.

Tänaõhtune anime ei olnud Miazaki tehtud, küll aga jõudis väga lähedale. Siit puudus see ... kuidas seda öeldagi – pildi selgus, pisiasjade täpsus, jooniste puhtus, headus. Kui Miazaki animetes ongi üsnagi palju julmust – tulistamist, inimeste tükkideks raiumisi, ja muid õudsusi – siis see ei jäta sams siiski sellist õõvastavat muljet, sest tavaliselt on seda tehtud mingi teatud peensusega, siis selles animes oli veri veri ja maharaiutud jäse oli maharaiutud jäse.

Mul oli kahju, et tõlge oli natuke nõrk, sest ilmselgelt läks osa filmi sõnumist tänu sellele kaduma. Tegu oli küll kena armastuslooga, kus oli ka tähtis osa meie oskusel leinata ja vabaks lasta oma lähedasi kadunukesi, kuid see kõik jäi natuke segaseks, eriti just lõpp, kui tõlge üldse puudus. Kahju!

Ja siiski on mul hea meel, et meil on JAFF ja peaks mõni päev taas Totorot vaatama :)