Lemmikloomade salajane elu

Film: The Secret Life of Pets (2016)

Hinne: B-

Sisukokkuvõte: Hoogsa ja nunnu loo suurlinnas elavate lemmikloomade kirevast ning inimeste eest kiivalt salajas hoitud elust on teinud samad inimesed, kelle käe all valmisid sellised armastatud multikad nagu „Mina, supervaras“ ja „Käsilased“.

Ühes suures saginat täis Manhattani kortermajas saab päev tõeliselt alguse alles siis, kui maja kahejalgsed asukad on tööle ja kooli ära läinud. Just sel hetkel alustavad igat sorti karvased ja sulelised lemmikud oma üheksast viieni kestvat „tööpäeva“ tehes teineteisele külaskäike, lobisedes oma peremeestest ja perenaistest piinlikke lugusid ning harjutades trikke, et teenida välja veelgi paremaid maiuspalu. Maja ägedaim kutt on nutikas terjeripoiss Max, kes on veendunud, et ta on oma perenaise maailma naba. Ühel päeval saab tema ära hellitatud elu aga täiega uppi löödud, sest perenaine Katie toob koju Duke’i – hiigelsuure räpase kodutu segaverelise karvanuustiku, kel puuduvad igasugused kombed. Kui vastaline tandem satub New Yorgi ohtlikele tänavatele, peavad kutsud oma erimeelsused kõrvale heitma ning ühendama jõud nummi karvakera välimusega kurikavala jänku Snowball’i vastu. Nimelt on Snowball loomas hüljatud lemmikloomadest ustavat ja halastamatut armeed, et hoolimatutele omanikele tehtud ülekohtu eest tagasi teha.

Comedy, Animation

See oli nii haigelt koomiline, kuidas nad suudavad teha kõike valesti kuid niiii naljakalt ja kuidas nad lõpuks ikkagi saavad selle mille nimel nad nii palju rabelesid, on isegi algul oma uue ostuga rahul, kuni tuleb välja uuem ja parandatud versioon – niipalju siis Käsilaste lühiloost :)

Aga lemmikloomade salajane elu – see oli nagu Up + Üle heki + Vesi peale. Naljakas, ettearvatav, hoogne ja absurdne. Vaadatav nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Koorekiht

Film: Café Society (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: 1930ndatel toimuv Woody Alleni magusvalus romantiline draama „Koorekiht“ jutustab Bronxis sündinud Bobby Dorfmani (Jesse Eisenberg) teekonnast Hollywoodi, kus ta armub, ja jälle tagasi New Yorki, kus teda haarab endasse kõrgseltskonna ööklubide energiline maailm.

Teravmeelne ja tihti naerutav „Koorekiht“ viib meid teekonnale, kus me näeme pastelselt riietatud niiditõmbajaid luksuslikes Hollywoodi villades, tagasihoidliku Bronxi perekonna tülisid ja katsumusi, New Yorgi gangsterite reegliteta vägivallatsemist ning Manhattani kõrgseltskonna sädelevat välispinda ja salajasi skandaale.

Woody Allen loob selles filmis 1930ndate kadunud maailma, et jutustada äärmiselt romantiline lugu surematutest unistustest.

Drama, Comedy, Romance

Seekordne Woody Alleni kuulsustest kubisev film ei ole ühestki linnast, vaid ajastust, elustiilist. Hollywoodist kui stuudiod õitsesid ja agendid pillasid jutu sisse kuulsuste nimesid nagu tavainimesed lisavad möhhe ja mähhe iga mõttelõnga lõppu. Kui naised kandsid veel kleite või avaraid pükse ning kõik kuulasid Jazzi.  Kui New Yorgis maksis veel keeluajast jäänud raudne rusikas ja alati valmis tsemendi masin ning kuigi kõik teadsid kuidas raha teeniti, vaadati teisele poole, kui asi just otseselt teid ei puuduta.

Lisaks sellele ajastu kujutamisele, on loo keskmes noor mees, kes leiab oma eluks kaks armastust, esmalt Hollywoodi Veronica (Kristen Kivinägu Stewart) ja siis New Yorgi Veronica (Blake Lively). Kuidas Hollywoody Veronica on õnnetult armunud oma ülemusse ja kuidas Bobby onu ja ülemus on õnnetult armunud oma sekretäri ning kuidas onu lõpuks ikkagi julgeb maja jätta oma abikaasa, kellega nad on olnud abielus 25 aastat. Kui siis Bobby tagasi New Yorki läheb ja seal uue Veronica leiab ja temaga abiellub ning oma venna ööklubis tööle hakkab, ei oska ta uneski ette näha, et ta mineviku Veronica võiks ühel päeval taas ta ellu tulla.

Selline tore absurdsete kokkulangevuste ja teravmeelsete naljadega komöödia, kus on väga head näitlejad. Isegi Kristeni suudab Woody üles sulatada ja tema näol ei olegi vaid silmade pööritamine ning huule närimine ja ta suudab ilma kokutamata rääkida.

Eraldi tahaks välja tuua kahte ütlust:

Ela iga päev nagu see oleks su viimane, ja ühel päeval võibki sul õigus olla.

Elu on komöödia, mille on kirjutatud sadistlik komöödia kirjanik.

Et siis, kui tahate kuulata Woodi häält, näha Jesse vägagi reaalset Woody kehastust, nautida Anna, Kristeni, Blake ja paljude teiste naiste suurepärast rolli, ning elada kaasa 30 aastate hoogsale elustiilile, siis tasub teil kindlasti seda filmi vaatama minna.

Pahad emmed

Film: Bad Moms (2016)

Hinne: C-

Sisukokkuvõte: “Pohmaka” stsenaristide uues komöödias on Amyl pealtnäha ideaalne elu: suurepärane abielu, ülipüüdlikud lapsed, kaunis kodu ja edukas karjäär. Kuid naine on ületöötanud, tal on liiga palju kohustusi ja ta on nii väsinud, et on iga hetk murdumas. Kui tal saab kõrini, ühendab ta jõud veel kahe stressis emaga, et tavapärastest kohustustest vabaneda. Emadele mitteomase metsiku vabaduse nautimise ja lõbutsemise tõttu satuvad nad lastevanemate kogu mesilasema Gwendolyni ja ta pühendunud ideaalsete emade pundi põlu alla.

Comedy

See on siis teine tähtedest kubisev emadele pühendatud film käesoleval aastal. Kui neid kahte filmi omavahel võrrelda, siis oleks see film võinud emadepäeval ekraanidele jõuda, sest kuigi ka see film polnud teab mis meistritoes, oli ta ikkagi tunduvalt parem kui Emadepäev.

Tõsi, ma pole selle filmi sihtrühm, sest mul pole selles filmis toimuvaga midagi ühist, mul pole seda kõike millegigi võrrelda, et siis kas mõistvalt kaasa noogutada või siis uskumatult pead raputada.

Minu jaoks oli see tavaline Hollywoody bully film, kus teismeliste keskkooli lõpetajate asemel on emad, kes elavad vaid oma laste jaoks või siis rabelevad kogu pere eest, sest abikaasa on nagu veel üks laps peres. Kunagine kooli populaarseim tüdruk on nüüd siis üle võtnud kooli emmede üle valitsemise, ning kui keegi ei käitu nii nagu tema või julgeb talle vastu hakata, siis ründab ta vastu.

Kuid üks ema, kes rabeleb sajas kohas korraga, püüab olla parim ema, leiab oma abikaasa ekraani ees masturbeerimast, ning selgub, ta ei vaata lihtsalt pilte, vaid et ta on mingi imeliku naisega netist juba kuid „suhtes“ olnud. Lisaks tema ülemus (temast 10 aastat noorem mees, kes mõtleb välja uusi ideesid ja imekombel need realiseeruvad, kuid ta ei mõista, et selle kõige taga on see ema, kes tegelikult on tööl vaid poole kohaga) leiab, et naine veedab liiga palju aega lastega, seega peab ta ta lahti laskma.

 

Kui veel paar asja siis kuhjub ja ei aita ka vastleitud sõbrannadega padujoomine, toidupoes huligaanina käitumine ega ka seksika üksikisaga magamine, vaja on teha midagi drastilisemat – koolis praegu valitsev ema, tuleb troonilt tõugata.

Ja nagu ikka Holliwoodile omane, tuleb häälte võitmiseks korraldada üks siga pöörane jooming emadele, salajane kanepi kappi sokutamine lapsele, ning „südantlõhestav“ kõne teemal „Me kõik oleme ju halvad emad ja niiväga kui me ka ei tahaks, ei saa meist kunagi häid emasid enne, kui lapsed on täiskasvanud ja saavad aru kui palju vaeva me tegelikult nende pärast nägime.“ Lõppu veel kallistused uued sõprused … ei midagi uut siin päikese all.

Aga nüüd mingem näitlejate juurde. Mila Kunis (peagi 2 last) see oleks talle olnud nagu õppefilm, et mis teda tulevikus ees ootab. Kathryn Hahn (2 last) oli täpselt selline nagu ta on igas teiseski filmis. Kristen Bell (2 last), teda oli huvitav vaadata uues rollis. Christina Applegate (1 laps) käitus paljuski nagu ta „ema“ Tuvikestest :). Jada Pinkett Smith (2 last)oli tegelikult väga väike mutter.  Ja mis te arvate, milline näitleja tegi kaasa nii selles kui ka Suitsiidi salga filmis? Vihjeks võin öelda, et ta oli väga kuum tüüp :). JA nii tore oli näha kõiki neid emasid lõpus rääkimas oma emadega. Seega, ärge tormake kohe saalist välja kui see jabur lugu läbi saab, kannatage ikka lõpuni ära.