Teine mina

Film: Another Me (2013)

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Teismelise tüdruku elu keeratakse peapeale, kui ta avastab et teda jälitab salapärane teisik, kes on nõuks võtnud Fay elu enda eluks võtta.

Mystery, Thriller

Tegemist on ühe üsnagi hea psühholoogilise õudusfilmiga, mis on tehtud samanimelise raamatu põhjal, autoriks Cathy MacBhail. Seda õudust pole küll väga palju, kuid siiski piisavalt.

Fey (Sophie Turner) on tüüpiline teismeline, kellel on koolis sõpru ja on ka kadedaid vaenlaseid. Kui koolinäidendis (see Šoti draama) antakse Feyle naispeaosalise roll, on tema asendaja tema peale üsnagi vihane, ning kindel et Fay sai selle rolli, kuna ta isa on suremas. Aasta tagasi on Fey isal (Rhys Ifans) multible skleroosis välja löönud, seega on tema senine õnnelik elu ühtäkki õudusunenäoks muutunud.

Pärast teatriproovi koju minnes, tunnetab Fey et keegi jälitab teda. Lisaks näeb ta ka oma ema (Claire Forlani) kellegagi autos amelemas. Fey keeldub emaga rääkimast, ning hommikul kui nad koos majast välja lähevad, tuleb nendega koos ka naabrinaine (Geraldine Chaplin) kes hoiatab, et see lift on rikkis ja ükskord nad sinna veel kinni jäävad.

Fey näidendi abikaasa on tema naabripoiss Drew (Gregg Sulkin), kes hakkab Fayga kurameerima ka väljaspool näidendit. Kuid kes iganes see on, kes Feyd jälitab, et anna talle ikkagi rahu. Et enda ja oma jälitaja vahel vahet teha lõikab Fey oma juuksed maha, kuid isegi ta asendaja näidendis, keda Fey esialgu kahtlustas, lõikab endale sama soengu. Siis viimase võimalusena lõikab Fey oma käele üsnagi sügava haava, et selle armiga saaks tema ja ta jälitaja vahel vahet teha. Aga siiski muutuvad asjad üha hullemaks, kui Fey saab teada, et tema ema ja ta draamaõpetaja (Jonathan Rhys Meyers) on paar ja et Feyl on kunagi olnud kaksikõde …

Et siis selline psühholoogiline thriller, mis kogub üha hoogu juurde mida kaugemale lugu liigub ja saab üsnagi oodatava lõpplahenduse. Kuid kõik filmis osalevad näitlejad on tugevad ja teevad oma osa hästi. Sophie Turner on üks Starki tüdrukutest, Jonathan Rhys Meyers on viimane versioon krahv Draculast, Claire Forlani kohtus kunagi Joe Blackiga, Gregg Sulkin oli Affluenzas, Rhys Ifans on ilmselt paremini tuntud kui Hugh Granti imelik naaber Notting Hillis ning Geraldine Chaplin ei vaja ilmselt tutvustust.

Hea, kuid imelik film.

Surmav Arsenal: Luude Linn

Film: The Mortal Instrument: City of Bones (2013)

Vaatamise põhjus: raamat

Hinne: D

Filmi lühikokkuvõte: Cassandra Clare'i menukal noorsooromaanide sarjal põhinev romantiline põnevusdraama SURMAV ARSENAL: LUUDE LINN jutustab pealtnäha tavalisest New Yorgi neiust Clary Fray´st (Lily Collins), kes saab teada, et on iidsete varjuküttide järeltulija. Varjukütid on salajased poolinglitest sõdalased, kes kaitsevad maailma deemonite eest. Neiu ees avaneb uus maailm, mis kubiseb deemonitest, sortsidest, vampiiridest, libahuntidest ja teistest ohtlikest olevustest.

Action, Paranormal, Romance, YA

Nagu ma juba Luude Linna raamatu arvustuses ütlesin, olin ma juba ette valmistunud selleks, et see film ei saa olema just eriti hea raamatu ekraniseering.

Kui minu oma oleks see töökoht, kus mul on õigus anda filmi lavastajale raamatuga pikki pead iga kord kui ta midagi „huvitavat“ tahab filmi lisada, siis selle filmi lavastaja pea kumiseks kui kirikukell :). Taas kord kippus sedamoodi minema, et raamatust ei olnud väga palju peale tegelaste nimede filmi jõudnud. Kuigi aegajalt oli tekst suisa sõnasõnalt filmi toodud, kuid see ei päästnud siiski kogu ülejäänud filmi.

Millele oli lavastaja truuks jäänud, oli see et Cassandra Clare on oma raamatute idee saanud Harry Potterist, seega oli nii mõnigi stseen filmitud ilmselt samades kohtades kus ka HP oli filmitud ;).

Aga lisaks sellel suutsid nad isegi Johhan Sebastian Bachi Shadowhunterite ridadesse värvata.

Kui see mälu ruun oli raamatus teemaks vaid korra, siis kogu film on praktiliselt sellele ruunile ehitatudki … polnud kohta, kus seda näha polnud. Ju nad siis kõik on väga kehva mäluga, muu hulgas ka majad ja tänavad ja relvad … kõik nad vajasid mälu ruuni.

Lähme siis nüüd näitlejate juurde. Claryt mängiv Lily Collins on tubli noor näitlejanna oma tee alguses.

Jace osas olev Jamie Campbell Bower on noormees filmis Anonüümne. Areneb tasapisi, pole muutunud ei paremaks ega halvemaks, kuid Anonüümses oli ta parem.

 

Aidan Turner, kes kunagi alustas BBC sarjast Being Human vampiirina on siis nüüd peale väikest kõrvalehüpet päkapikuks, jõudnud libahundini :).

Filmis oli ka paar kohta mis mind tõsiselt naerma ajasid, mitte ahastusest vaid selle pärast, et oli tõsiselt naljakas. Esiteks naeris kogu saal selle Bachi nalja peale. Mina itsitasin omaette teiste asjade peale. Juba raamatu juures tõmbasin ma Luude linna ja Tähesõdade vahele paralleele ja kui te nüüd seda pilti uuesti vaatate, siis ilmselt saate vihjest aru.

Teine minu jaoks tõsine naljakas koht oli see kui Jace oma isa Valentiniga võitleb. Nimelt meenusid mulle just siis filmid/seriaalid kus need kaks näitlejat – Jamie Campbell Bower ja Jonathan Rhys Meyers – varem mänginud on … deem Bower ikka oskab valida oma armsamaid :):).

Aga muidu üldkokkuvõttes – halb film. Ilma raamatut lugemata ei pruugi kõik arusaadav olla ja raamatut lugenuna on film tõsine raamatu mõrv. Ja juba on välja hõigatud, et järgmine osa on tulemas.

Nüüd küsimus neile, kes on lugenud kõiki Surmava Arsenali raamatuid – kas kuskil edaspidi tuleb välja, et Clary ja Jace ikka pole õde/venda?