Hinne:
A
Film on inspireeritud tõestisündinud loost ja reaalsest persoonist,
Florence Foster Jenkins’ist, kes oli kuulus seltskonnadaam ja muusikametseen
40ndate aastate New Yorgis. Püstirikka pärijanna tohutu armastus muusika ja
laulmise vastu oli paraku pöördvõrdelises seoses tema oskustega end
muusikaliselt väljendada. Olles pisarateni liigutatud sopran Lily Ponsi
kontserdist Carnegie Hallis otsustab madame Florence, et tal on aeg naasta
lavalaudadele ning oma unarusse jäänud lauluhobi taas käsile võtta. Oma impressaariost
abikaasa St Clair Bayfieldi toel andis söakas proua välja heliplaadi ning astus
üles Carnegie Hallis andes kontserdi 3000 inimesele.
Kahele Oscarile nomineeritud lavastaja Stephen Frearsi film ei ole
kindlasti mitte ainult komöödia napakavõitu filantroobist, kuigi huumorit on
filmis küllaga, vaid see on ka mitmetahuline liigutav lugu säravast ja vaprast
inimesest, keda ei kohuta oma unistuste täitmise teel oht saada avalikult
naeruvääristatud. Florence’i heatahtlik süüdimatu iseloom ja heldekäelisus koos
tema lõikavalt ebatäpse koloratuursoprani ning isiklike veidrustega moodustas
absoluutselt ebatavalise „suurem kui elu“ persooni. Tema üle naerdi, kuid
samavõrd palavalt teda ka armastati.
Comedy,
Drama, Biography
Meryl Streep võiks saada selle filmiga
seoses Oscsari ainuüksi selle eest, et näitlejanna, kellel on suurepärane hääl,
suudab niiii halvasti ja niii valesti laulda.
See film on suurepärane komöödia ja
kuigi pole ju ilus naerda kellegi uskumatu julguse üle ja mitte kõik pole
naljakas, ning lõpuks, kui juba olete harjunud Bunny laulustiiliga, siis te
enam nii kõvasti ei naera, kuid siiski suurepärane film. Tõsi, oleks soovitav
võtta kaasa kõrvatropid, vähemalt laulude ajaks, kuid ka selle soovi unustate
filmi lõpuks, sest päris lõpuni ikka ei suuda Meryl Striip totaalselt valesti
laulda.
Eks igal maal on oma Florence olemas
olnud, nii ka meil – kes siis ei mäletaks Maie Parrikut.
No comments:
Post a Comment