Ainus ellujäänu

Film: Lone Survivor (2014)

Vaatamise põhjus: Taylor, Eric

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Aastal 2005 saab Afganistani suunatud Ameerika eriüksuslaste komando ülesandeks teha kahjutuks kurikuulus Talibani juht Ahmad Shahd. Ümberpiiratuna on sõdurid sunnitud astuma ebavõrdsesse lahingusse ja kogu üksus hukkub kangelastena. Kõik peale ühe. Ellujääja Marcus Luttrelli (Mark Wahlberg) jaoks lahing alles algab: ta peab iga hinna eest ellu jääma ja baasi tagasi pääsema. Olukorras, kus on raske kedagi usaldada ja igas võõras nähakse vaenlast leiab Marcus liitlase sealt kust ta seda otsidagi ei osanud. Teda aitab kohalik mees, patsifistist Gulab (Ali Suliman).

Drama, War

Üldiselt ma tavaliselt ei viitsi vaadata neid patriotismist tilkuvaid filme, kuid seekord ma tahtsin vaadata seda filmi ainuüksi Taylor Kitschi ja Eric Bana pärast.

Tegemist on siis ühe ülimalt patriootliku ja Ameeriklastele sõja mõtet maha müüva filmiga. Ameerika sõdurid olid tõsised üliinimesed – kui vaenlase rivist maha võtmiseks piisas vaid ühest kuulist, ükskõik kuhu keha piirkonda, siis need neli ameeriklast … nemad kukkusid korduvalt suurtest kõrgustest, vastu kive ja puid olles eelnevalt saanud kuule kõhtu, jalga, kätte, rinda, õlga, puusa ja enne veel kui neist neljast kolm oma silmad lõplikult sulgesid püüdsid nad veel piisavalt ka vaenlasi kaasa võtta. Herr Kitschi surm vääris täielikult tema nime, puudu jäi veel see, et ta oleks enne lõppu pikka patriootilist kõne pidanud lippu lehvitades.

Lisaks siis neile suurtele tundud nimedele – Marki Mark, Eric Bana, Emile Hirch, Taylor Kitsch – oli korraks ekraanil ka kunagine Chicago Hope nimelisest arstide sarjast tuntud, nüüdne lavastaja Peter Berg ning uus noor silmarõõm Alexander Ludwig, keda kinolinal sai näha Näljamängude esimeses osas ja teleekraanil Viikingite viimases hooajas.

Aga film ise oli … igavalt jama.